Kalmer Metsaoru: Eesti piimatootjad on sõbralikus kodusõjas

Põline põllumees Kalmer Metsaoru. Foto: Ants Liigus / Pänu Postimees

Kui OÜ Weiss 1993. aastal endise Uulu kolhoosi õigusjärglasena tegevust alustas, oldi 10–12 korda väiksemad kui täna. „Aga põnev oli, tähtsaim märksõna oli lootus, nüüd on tegemised palju üksluisemad, midagi taolist, mis oli, ei tule muidugi enam kunagi,” ütleb Pärnumaa ühe suurema põllumajandusettevõtte juhatuse liige Kalmer Metsaoru.

 „Olime noored, otsisime teenimisvõimalusi. Näiteks tegime hapukapsast ja pakendasime puhastatud kartuleid ja porgandeid vaakumisse, aga 1994. aastal oli häda selles, et pakend maksis kaks krooni, aga sisu 20 senti. Kes see loll ostab? Tegime seda liiga vara, täna ju tooted lettidel. Et ellu jääda, tegime metsa, müüsime tehnikat jne. 1996. aastal, kui piimaliitri hind käis kolme krooni peal, vaatasime, et asjal on jumet. Uuendasime masinaparki, saime midagi isegi liisingusse võtta. Võimsust jäi kõvasti üle, pakkusime teenust teistelegi ja näiteks 1998. aastal teenisime ühe suvega ruloonsilo valmistamise teenusega miljon krooni, mis aitas omajagu edasi. Meil oli kohe algusest hea punt, mis tänaseks on muidugi muutunud ja paisunud: Malle Lepik, Kadri ja Mati Tähe, Avo Klein, Rein Salujärv, Raimo Piirikuus, Viljar Metsaoru. Kui oli hea mõte, andsid kõik maksimumi, et asi teoks teha. Tänases mõttes sidevahendeid polnud, kõik vastutasid ise oma otsuste eest.”

 Täna harib OÜ Weiss 3500 hektarit maad, millest 2000 on rapsi ja teravilja, ülejäänud rohumaade all. Osaühingul on 1200 lehma, lisaks 1000 noorlooma. Mullune teraviljasaak jäi napilt alla 10 000 tonni, piimatoodang seitse tonni alla 10 000 tonni. Põllud asuvad valdavalt Tahkuranna ja Saarde valdades, juhuse tahtel veidi ka Viljandimaal. „Me ei ole tahtnud loomi kõiki ühte kohta kokku tuua, et ei oleks sõnniku ja silo laialivedamist, laudad on põldude vahel,” kommenteerib Metsaoru. OÜs Weiss töötab 70 inimest, tehnikat on peale reformi juurde soetatud 94 ühikut.

 Ehkki tööd on tehtud palju, arvab Metsaoru, et kõiges on olnud suur roll ka juhusel. „Esimene suur juhus oli see, et meil olid kokku saanud viis head meest, kellega oli võimalik põldudel nii-öelda mägesid liigutada. Paljuski oleme oma maakasutuse saanud tänu juhustele, et sobival ajal on maade majandamist pakutud.” Suuremad investeeringud ongi tehtud maasse. „Näiteks olid kinnisvarafirmad Tali kanti päris palju maad kokku ostnud, aga meil ei olnud kunagi piisavalt raha, et neilt osta isegi siis, kui mõistliku hinnaga pakuti. Hea näide on üks väga hea 30hektariline põld, mille eest taheti 17 000 krooni. Meil seda polnud. Mõned aastad hiljem, kui pangad hakkasid ka põllumeestele raha laenama, ostsime samad põllud 17 000 krooni ühe hektari eest ja nii me maksame neid laene tänaseni.”

Põllumajandusettevõtte edukus sõltub mitmest asjaolust. Ettevõtte juhte ei maksa Metsaoru kinnitusel üle tähtsustada. Hoopis tähtsam on tema hinnangul põllumuldade boniteet ehk lihtsustatult saagikus. „Näiteks Järvamaal asuval Estonia osaühingul on keskmine boniteet 50, meil Uulus kõige paremal maatükil, ühel väiksel jõekäärul, 33. Kesk-Eestis on väetiste vajadus hulga väiksem. Kui meie paneme hektarile 300 kilo väetist, siis Rakvere kandis saab sama koguse saaki ilma väetiseta. Meie jaoks ongi piim põhiline, sest rohi kasvab ka lahja maa peal. Mujal maailmas kasvatatakse teravilja seal, kus asuvad kõige paremad maad. Meilgi võiks vilja kasvatada näiteks Rakvere kandi põllumehed ning meie siin võiks piima toota. Aga keegi ei koordineeri neid asju. Kapitalism ja demokraatia – kes koordineerib?”

 Samas on OÜ Weiss algusaegadest peale tootnud nii teravilja kui ka piima ja see on olnud põhimõtteline otsus. „Meil oli alustades 80 lehma ja maa tuli ruttu kätte, lehmade söötmiseks ei olnud nii palju maad tarvis. Lehmakari ei kasva nagu jänestel. Oleme otsustanud ise oma loomad kasvatada, sest ostmine on enesepettus. Loom tahab kasvada ühes keskkonnas. Võtab kauem aega, aga saab hakkama. Oleme teravilja ikka kasvatanud ja reeglina saame 2,5 tonni hektarilt, nõnda oli kolhoosiajal, kui väetist pandi koormatega, ja on praegugi, kui paneme „näpuotsaga”. 2014 ja 2015 olid erandid, mil meiegi saagid olid tänu mingitele minu jaoks seni arusaamatutele tingimustele tavalisest kaks korda suuremad. Oodatust palju parem saak võimaldas 5000 tonni vilja müüa ja kui me poleks seda saanud, oleksime piima kokkuostuhinna madalseisust tulenevalt raskustes. 2014, kui piimahind oli kõrgel, ütlesin kohe, et see on nagu vanainimese tervis, mis enne surma heaks läheb, pauk tuleb nii või teisiti ja augustis see tuligi. Peamine põhjus ei ole minu hinnangul mitte Vene kriis, vaid lihtsalt piimakombinaadid olid veidi hoogu läinud. Nüüd tuleb aga tootjatel vaadata, kuidas hakkama saada,” annab Metsaoru ülevaate.

Tegelikult on Eesti piimatootjad tema hinnangul justkui kodusõjas: „Kreeka, Portugal, Hispaania, Itaalia toodavad 70% oma turu vajadusest, ülejäänud enamik Euroopast 120% ja Eesti koguni 160%. Arvata, et Hiina ja Jaapan meid päästavad, on jama. Midagi pole teha, piima peab vähemaks jääma. Üks asi, loomade väljalüps võiks väiksem olla. Tänane 9000–10 000 liitrit aastas lehma kohta on ikkagi „vägistamine”. Midagi peab toimuma, et kodusõda lõpeks.” Samas ei riku keeruline situatsioon põllumeeste omavahelisi suhteid, mured on ühised. „Kui keegi arvab, et piima ongi maailmas rohkem, kui vaja, siis mina nende hulka ei kuulu.”

Piima madal hind seab takistusi igale tootjale. OÜ Weiss plaanis juba 2015. aastal hakata Saarde vallas Talil Vahtra suurfarmi juurde uut lüpsilauta ehitama, aga praegu on see projekt ootel. „23 senti piimaliitri eest ei anna pangale mingit põhjust meile laenu anda. Ja nende poolt vaadates õige ka! Pole ju nähagi, millal see hind võiks tõusule pöörata,” kommenteerib Metsaoru. Siiski usub ta, et peagi läheb ehituseks ja tänapäevase tehnoloogiaga, aga raudbetoonist ning klaasakendega püsiv hoone, mis seisaks vähemalt pool sajandit, saab ehitatud. Seejärel on plaan renoveerida praegune Vahtra lüpsikarjalaut, kuhu pannakse noorkari ja kinnislehmad.

 Tulevastel investeeringutel on oma kindel ja mitte ainult põllumajanduslik eesmärk. „Kui praegu saavad meie inimesed palka x eurot, siis pärast lautade valmimist ja kõige toimima hakkamist saaksime maksta kaks korda rohkem. Kurb on vaadata, et inimesed peavad minema kodunt kaugele teenima. Noored ei saa praeguse sissetulekuga Eestis maal jätkusuutlikult elatud, aga töö eest peab saama väärilist palka. Kuna meie ettevõte ei ole nullist alustanud, oleme õigusjärglased, oleme võtnud seisukoha, et meil pole õigust seda lihtsalt maha müüa või lõpetada. Me elame siin ja vastutame inimeste käekäigu eest. See on võimalik, oleme endale ressursi loonud. Vaja on veel lautadesse investeerida ja saamegi asjad paika. Noorust ja uljust maal enam ei ole, tahaks väga, et see uuesti tekiks. Praegu oleme soovitud tulemusest nelja-viie aasta kaugusel. Plaan on kasvatada kari 1800 lehmani, kellest 600 oleksid Uulus ning 1200 Talil ja nii maade pärast. Noorkarjad on korras, need laudad on ehitatud. Plaan on üks hektar heina ja üks vilja ühe looma kohta, nii et kokku kaks hektarit looma kohta. Maad oleme korda saanud, maaparandus on tänu toetusrahadele tehtud: kraavitused, teed. Jäänud on Vahtra suurfarm Talil ja Uulus Laadi suurfarm,” on mees optimistlik.

 Metsaorut tuntakse kui juhti, kes lööb ise kaasa pea kõigis töödes. „Võimalusel ja vajadusel teen hea meelega. Eriti suvel, kui on vaja sutsakaid teha: mürgitada või siloaugus tegutseda mulle meeldib. Annan vabu päevi. Ülikonna ja lipsuga ma tööl ei käi. Kord juhtus, et lüpsinaised tegid tööle minnes avarii, pidime paarimehega lüpsmisega ise hakkama saama. Meil teevad kõik kõiki töid, ise tehes saad toimuvast hoopis paremini aru, õpid masinaid tundma jne. Tänapäeval on ka juhil aega rohkem kui kümme aastat tagasi, kõik teavad oma kohustusi, kellegi järel luurama ei pea.”

 Kodukandi heaolu nimel on Metsaorul tulnud olla aktiivne ka ühiskondlikult. „Kui vallad taastekkisid, oli ju vaja, et keegi haaraks ohjad ja arvati, et ettevõtete juhid on need kõige targemad, sealt see on jäänud. Kas mitte jälle juhus?” Nii ongi ta aastail 1991–1999 olnud Tahkuranna volikogu liige, 1999–2002 Tahkuranna vallavalitsuse liige, 2002–2005 jälle volikogu liige, 2005–2013 vallavolikogu esimees ja edasi taas volikogu liige. „Volikogu esimeheks olemine tuli sellest, et oli vaja, pidin asendama loobuma sunnitut. Nüüd sain sellest ametist priiks. Aga oli huvitav periood ja seltskond: vallavanemad, volikogude esimehed, need on väga mõnusad ja huvitavad tegelased. Pärnumaa Omavalitsuste Liidu kokkusaamistest on väga head mälestused.” Nagu riigi tasandi poliitikas, on omavalitsusteski kirgi omajagu. „Meil oli mõnikord ikka väga tuline, mul on nüüd ühe volikogu esimehena hääletamise pärast olemas ka kriminaalasja kogemus ja isegi Eestist väljasõidu keeld on olnud, see kõik ühe käetõstmise pärast. 2005. aasta buumi ajal ju arvati, et Tahkurannas tuleb iga viimane kui põld maju täis ehitada, aga ma lihtsalt ei saanud selle poolt hääletada. Otsiti variante minu ning mõttekaaslaste vastu võidelda ja nii see kriminaalasi tekkis. Lõpuks asi lahenes. Täna võin jälle piire ületada.”

 Vintsutuste kõrvale on mahtunud ka omajagu positiivset. 2008. aastal sai Metsaoru Pärnumaa populaarsema põllumehe tiitli ja anti C. R. Jakobsoni nimeline preemia, 2014. aastal pälvis ta Tahkuranna valla vapimärgi. Ise ta tunnustamisest suurt midagi ei arva ja ütleb, et pole üksi selle nimel midagi teinud, ikka pundiga.

Mõlemad vennad põllumajanduses

Kalmer Metsaoru seitse aastat noorem vend Viljar tuli pärast sõjaväeteenistust samuti Uulu kolhoosi tööle. „Osaühingus jäi tema majandada Võiste aiand, pärast ostsime Audru aiandi veel juurde. Aiand tõi suvel justkui raha, aga meie panime selle piima sisse, Viljari soov oli aiandit edendada. Et mitte riidu minna, lahutasime need asjad ära ja tekkis Weiss Aiand OÜ. Aiandis oli see häda, et kui firma sai turul näiteks tomatikilo eest viis krooni, pidi ta sealt palgad ja maksud maksma, aga sama hinnaga tomatit müüv eraisik ei maksnud sisuliselt midagi. See ei ole arusaadavalt kuigi konkurentsivõimeline. Kahjuks Audru osa müüdi ära, sest muutus tööjõuprobleemide tõttu kurnavaks, nüüd toimetab aiand vennaga eesotsas Võistes oma perega rahulikumalt, saavad kenasti hakkama. Saame väga hästi läbi,” tõdeb vendadest vanem.