Trühvlikasvatusest Eestis

Valgamaalt leitud trühvlid. Foto: Erakogu

Trühvlid on maa-siseste ümarate viljakehadega seened, mis on saanud tuntuks tänu Vahemere maades aastasadade jooksul arenenud köögikultuurile. Maailmas leidub mitusada liiki päristrühvleid, millest vaid kümmekond on söödavad ja 4–5 liiki peetakse delikatessiks.

Trühvlitest tuntuim on suvitrühvel, mida leiti mõnekümne aasta eest juhuslikult ka Rootsist Gotlandi saarelt. Siiani oli Eestist leitud vaid paari liiki pisikeste mittesöödavate viljakehadega valgeid ja pruune trühvleid. Eelmisel aastal leidsime Itaaliast laenuks võetud trühvlikoera kaasabil Valgamaalt ligi 600 grammi hinnalise suvitrühvli viljakehi, millest suurimad kaalusid ligi 65 grammi. Lisaks leidsime koera kaasabil Eestile ligikaudu 10 uut trühvliliiki, mis kasvasid enamasti parkides ja vanadel puisniitudel.

Trühvleid on traditsiooniliselt otsitud dresseeritud koerte või kodusigade abil, kes tunnevad küpsete trühvlite lõhna mitmekümne meetri kauguselt. Trühvlid on eluviisilt peamiselt lehtpuude mükoriissed juursümbiondid, mistõttu need on looduslikult levinud peamiselt vanades tammepuistutes eelkõige Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Kliima kuivenemine ning oskamatu majandamine on põhjustanud looduslike kasvukohtade hävimise, mille tagajärjel on trühvlisaagid viimase aastasaja jooksul mitu korda vähenenud. Üha kasvav nõudlus on kergitanud trühvlite kilohinda mitme tuhande euroni. Seetõttu on hakatud otsima võimalusi trühvleid kunstlikult kasvatada. Praegusel ajal saadaksegi hinnanguliselt pool trühvlite saagist istandustest. Enamik istandusi asub Vahemere maades, kus on sobiv kliima ja neutraalne muld. Trühvlitammesid on istutatud ka Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kus puuduvad konkureerivad mükoriisaseened, mis võiksid trühvleid juurtelt välja tõrjuda.

Rootsis ja Soomes alustati trühvlikasvatusega ligi 10 aastat tagasi ning mujal Baltimaades algasid esimesed katsed viis aastat tagasi. Skeptikute kiuste on nii rootslastel kui ka soomlastel õnnestunud rajada kümneid trühvliga nakatatud tammede ja sarapuude istandusi, millest paljud andsid esimese saagi 5–6 aastat pärast rajamist. Ka Eestis on mitu entusiasti istutanud Saare maakonda Rootsist ja Inglismaalt ostetud trühvlitega nakatatud tammesid ja sarapuid. Koostöös omanikega määrasime magistritöö projekti raames puude juurtelt seensümbiondid, kasutades molekulaarseid DNA-põhiseid meetodeid. Selgus, et ka mitu aastat pärast istutamist olid puude juured intensiivselt trühvlitega asustatud. Paradoksaalsel kombel esines ühes istanduses hoopis teine veelgi hinnalisem soojalembene Perigordi must trühvel. Istikuid tootev firma oli Eestisse saatnud vale partii …

Eelkõige rootslaste edust inspireerituna tellisime kahe aasta eest Gotlandilt kilo kõrge kvaliteediga trühvleid, et viia järgmise magistritöö raames laboratoorsetes tingimustes läbi pilootuuring idandatud tammede nakatamiseks suvitrühvlitega. Selleks kasutasime viljakehadest saadud trühvlite eosesuspensiooni, mille kandsime idandatud tammede juurtele. Hoolimata algelistest tingimustest õnnestus meil nakatada esimesed noored tammed trühvlitega, kasutades turbapõhist substraati ja taimekasvulampi. Enamikul taimedel oli trühvlite kolonisatsioon küll madal – vaid 1–2%. Turunduskõlblikuks peetakse eri allikate kohaselt vähemalt 40–50% juurte nakatumist.

Välismaal on trühvlikasvatajad tavaliselt spetsialiseerunud kas istikute tootmisele ja turustamisele või istanduste majandamisele ja saagi kogumisele. Kuni paarihektariste istandustega tegeletakse tavaliselt muu põllumajandusliku tootmise kõrvalt, sest istandused vajavad aastas paar korda niitmist või umbrohutõrjet. Trühvlite viljumine ja kogumine kestab septembrist oktoobrini. Istikute turuhind sõltub puude vanusest ja kvaliteedist (partii keskmine juurte nakatumine, praagi osakaal, paljasjuursus või mullapalliga juurestik) ning jääb vahemikku 15–25 eurot. Suvitrühvlite kilohind kõigub sõltuvalt aastast, aastaajast, tootmiskohast ja eelkõige kvaliteedist 500 ja 1000 euro vahel. Seejuures hinnatumad on põhjamaist päritolu trühvlid, kuna nende areng jahedamas mullas võimaldab lõhna- ja maitseomadustel paremini esile tulla.

Milleks Eestile trühvlikasvatus? Eestile pole loomulikult vaja trühvlikasvatust ja isegi sellist terminit meil tegelikult ei tunta põllumajanduses ega metsanduses. Seetõttu pole trühvlikasvatuse jaoks olemas ka toetusmeetmeid PRIAs, RMKs ega muudes põllu- ja metsamajandusega tegelevates organisatsioonides. Rootsis ja Soomes rajatud tootlikud istandused näitavad, et trühvlikasvatus on sealmail perspektiivikas ala põllumajanduse ja metsanduse piirimail. Rootsis toetatakse trühvlikasvatuse uurimist riiklikult põllumajanduse sektorist, ent Soomes on see seotud metsamajandusega. Soomes on loodud isegi Aalto Ülikooliga seotud trühvlikasvatuse keskus, mida rahastavad nii riik kui ka ülikool.

Trühvlikasvatus võiks Eestis olla lisa-sissetulekuallikas eraomanduses metsataimlatele ja puukoolidele ning miks mitte ka füüsilisest isikust ettevõtjatele. Istikute kvaliteeti peaksid kontrollima selleks sertifitseeritud asutused, et tagada kliendile usaldusväärne toode. Asutuse-siseseks kvaliteedikontrolliks piisab tegelikult stereomikroskoobist, kuna kvaliteetsete trühvliliikide mükoriisad ehk seenjuured on teistest seentest kogenud silmale hõlpsasti eristatavad oma värvuse ja niidistiku poolest. Söötis põllumaad sobivad kõige paremini trühvliistanduste rajamiseks. Odavat harimata maad leidub ohtralt hõreda asustusega ja piiriäärsetel aladel. Võsastunud alad ja metsamaa ei sobi trühvlikasvatuseks, kuna sealne muld sisaldab väga palju konkureerivate seeneliikide niidistikku, mis võivad trühvlid puujuurtelt välja tõrjuda. Lääne-Eesti mullad on keemilistelt omadustelt trühvlikasvatuseks looduslikult sobivad, ent Kesk- ja Lõuna-Eesti mullad vajavad kindlasti eelnevat lupjamist, et saavutada seentele optimaalne pH 6–8 ühikut.

Trühvlikasvatuse perspektiivikus seisneb eelkõige nende kõrges potentsiaalses kasumlikkuses ja suure lisandväärtuse tootmisel ääremaadel. Ökoloogilisest aspektist tagab puisniite meenutavate poollooduslike koosluste rajamine kõrge taimede ja putukate elurikkuse. Istikute vahel võib vähemalt esimestel aastatel orgaanilisel viisil kasvatada põllukultuure, sest maaharimine annab mullale sobivad füüsikalised omadused puude juurestiku ning hiljem seente viljakehade arenguks. Trühvlikasvatuse peamised väljakutsed on kvaliteetse istutusmaterjali tootmine ning taimehaiguste ja kahjurite tõrje. Saaki võib loota alates viiendast aastast pärast puude istutamist, mis on väga pikk aeg põllumajanduslikust seisukohast, ent lühike aeg metsanduslikust aspektist. Samas ei saa olla kunagi kindel, et trühvlid hakkavad ka viljuma, kuna me teame siiani väga vähe ilmastiku ja taimejuurte poolt seentele antud signaalidest, mis viljumist mõjutavad. Trühvlite leidmiseks tuleb kindlasti soetada või ise välja õpetada trühvlikoer, mis on kallis või aeganõudev. Sobivaim koeratõug on Romagna veekoer, kes on rahuliku loomu ja suurepärase haistmismeelega. Eelkõige pidurdab trühvlikasvatust sobivate toetusmeetmete puudumine, sest tegu on võrdlemisi pikaajalise, kalli ja riskantse investeeringuga.

Meie esialgsed uuringud näitavad, et Eestis leidub söödavaid trühvleid ka looduslikult ning seenega nakatatud istikute tootmine on võimalik ka küllaltki lihtsates tingimustes. Trühvlikasvatuse arendamiseks on vajalikud järgmised sammud: 1) see suund ametlikult defineerida ning registreerida põllumajanduse või metsanduse alla; 2) välja töötada Eesti tingimustesse sobivad optimaalsed istikute tootmise viisid; 3) tuvastada suvitrühvlite looduslikud kasvukohad ning määrata Eesti populatsioonile optimaalsed mullastiku omadused.

Autoritest:

Leho Tedersoo on TÜ Loodusmuuseumi bioloogiliste interaktsioonide ökoloogia töörühma juht, kes uurib mikroobikoosluste ökoloogiat molekulaarsete määramismeetoditega.

Eveli Otsing on TÜ Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi doktorant, kelle üks uurimissuund on trühvlikasvatuse perspektiivikus Eestis.