Puutuhast saab aias palju kasu

Kui ahjus põletada vaid puuhalge ja tavalist paberit, sobib järele jääv tuhk hästi aiamulla väetiseks. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Ahiküttega elamises tekib talve jooksul ämbrite viisi puutuhka, mis enamasti lihtsalt minema visatakse. Tegelikult tasuks väärtuslik kraam alles hoida ja kevadest leiab sellele aias üllatavalt palju kasutusvõimalusi.

Talvekuudel, mil lumi maad katmas, tuleks tuhk mõnda kinnisesse nõusse tallele panna. Hea, kui nõu oleks võimalikult niiskuskindel ja plastist anuma korral tuleb loomulikult jälgida, et sinna raputatav tuhk poleks enam tuline.

Eriti tänulikud on puutuhale teie aias marjapõõsad ja luuviljalised, mis armastavad lehtpuutuha üht põhilist komponenti kaaliumi.

Talve lõpupoole võib hakata tuhka raputama elupuude ja teiste igihaljaste taimede ümber olevale lumele, et see kiiremini sulaks. Nii väheneb lumelt tagasi peegelduva päikese kiirgus ja oht taimedel päikesepõletust saada. Tuhka võiks visata õhku, et see siis õhukese kihina taimede ümber lumele kukuks.

Mõned aiapidajad soovitavad lumesulamise kiirendamiseks pisut tuhka raputada ka tulpide ja teiste varaste kevadlillede kohale lumele, et varem lilleilu nautima saaks hakata.

„Puutuhk sobib ideaalselt happeliste muldade lupjamiseks,” räägib Eesti maaülikooli lektor Avo Toomsoo. „Kuna tuhk sisaldab lisaks neutraliseerivatele ühenditele märkimisväärses koguses kaaliumi ja fosforit ning veidi teisigi makro- ja mikroelemente, võib seda hinnata ka kui mitmekülgset väetist.”

Lisaks saab tuhka kasutada taimekaitseks, kahjurite- ja samblatõrjeks, aga enne veel, kui hakkate tuhka aeda viima, tasub teada, mis õigupoolest sobib kasutamiseks ja mis parem siiski prügikasti saata.

Toomsoo rõhutab sama, mida korstnapühkijadki aina korrutavad: ahju tohib panna vaid puuhalge ja tavalist paberit. Pakendid ja läikivad reklaamid rikuvad korstnat ja muudavad tuha väetisena kõlbmatuks. „Kui neid siiski ahjus põletada, ei tohiks sellist tuhka aias kasutada,” kinnitab ta.

Samal põhjusel tasub ettevaatlik olla erinevate brikettide ja graanulite kasutamisel, sest mõnikord on nende valmistamisel kasutatud liimivaid aineid. Kui täpselt ei tea, mis briketi sees, jäta parem tuhk kasutamata.

Moodne taaskasutus

Vanemad inimesed on ammu harjunud oma tuhakaste aias ploomi- ja kirsipuude alla tühjendama, nüüd hakkavad noored rohelise maailmavaatega inimesed seda eeskuju järgima.

Raamatut „Siin ja sealpool aknalauda” ette valmistades sattus Substrali aianduskonsultant Eneli Käger ajalehe Postimees numbrile aastast 1942 ja huvitaval kombel kõlab üle 70 aasta tagasi ilmunud kirjatükk praegugi väga päevakohaselt.

Nimelt kirjutab leht: „Kitsamad ja raskemad ajad sunnivad iga kodanikku, iga majapidajat jälgima, kas tema käitises on kõik otstarbekalt kasutatud, kas mõnda ainet ei tarvitata asjatult rohkem, kui seda vaja, kas majapidamises ei kogune mõningaid tegevuse jäätmeid, millistele senini tavaliselt pole tähelepanu pööratud, kuigi neid nii sageli võiks hea eduga kasutada uute väärtuste tootmiseks. Alamal toodud ridadega juhitaksegi tähelepanu ühele säärastest, meile kõigile hästi tuntud ainele, nimelt puutuhale.”

Käger tõdeb, et taimed on kord juba kasutanud neid mineraalaineid oma kudede ülesehitamises, seega on tegu moodsa taaskasutusega. Teisalt on tuhk ohutum kui nii mõnedki poest toodud soodsama hinnaklassi mineraalväetised, sest selles puuduvad klooriühendid.

Milliseid aineid ja kui palju tuhas leidub, otseselt öelda ei saa, sest iga puuliigi tuha koostis erineb. „Tuha koostis sõltub sellest, mida põletati ja kui lähemalt uurida, siis isegi puu vanusest ja kas tegu oli tüve või okstega,” sõnab Käger.

Eestis on teadlased uurinud puutuha kasutamist suurpõllumajanduses ja sealgi tõdeti, et tuhk on igati kasulik, kuid selle mõju oleneb palju koostisest ja mulla omadustest.

Tavalise koduaia väetamise seisukohalt tasub tuhka hinnata eelkõige kaaliumisisalduse tõttu, samuti fosfori, kaltsiumi ja magneesiumi tõttu.

Tuhas leiduva kaaliumi teeb eriti hinnatavaks, et see tuleb ilma kloorilisandita. Klooril on halb komme saada mullast välja uhutud nii pinna- (kraavid, ojad, jõed) kui põhjavette, selgitab Käger.

Seega sobib tuhk väetisena kasutamiseks kultuuridele, mis on tundlikud kloori suhtes, sellised on näiteks kurk, suvikõrvits, kapsas, maasikas, vaarikas ja sõstrad. Head efekti annab puutuha kasutamine luuviljalistel.

Turbaaed ei taha

Samas ei sobi tuhk hapulembeste taimede väetamiseks, kuna muudab pinnast aluselisemaks. Tuhka ei taha rodod, kanarbikud, mustikad ja teised turbaaia taimed. „Ettevaatlik peaks tuha kasutamisega olema kartuli väetamisel, eriti Põhja-Eesti neutraalsetel muldadel, kuna seal suurendab tuhk mugulate kärnasust,” hoiatab Toomsoo.

Aiamulla väetamiseks võiks ühe ruutmeetri kohta raputada 100–150 grammi tuhka, mis on ligikaudu pool klaasitäit. Puistake tuhk mulla pinnale ja kobestage sisse.

Kel aias happeline muld, saab puutuhka edukalt kasutada mulla neutraliseerimiseks ehk lupjamiseks. Mulla sobiva happesuse hoidmiseks kulub tuhka ruutmeetrile 120 grammi ehk poole klaasi jagu.

Käger soovitab aias vajamineva puutuha õige koguse arvutamiseks kasutada koefitsienti 1,2. „Kui ruutmeetrile soovitatakse raputada 100 grammi lubjakivijahu, siis tuhka kulub 100 x 1,2 = 120 grammi. Nii saab arvestada, kui palju kulub tuhka turba neutraliseerimiseks, sambla tõrjeks ja muuks,” selgitab ta.

Seega ei tohi tuhka väga lahtise käega peenardele lisada ja ettevaatlik tuleb olla roheliste taimede juures.

„Tuhk on väga kiire neutraliseeriva toimega, mis võib taimedele saatuslikuks saada, seepärast soovitatakse vajaminev tuha üldine kogus jagada mitme kasutuskorra vahel ja vältida rohelistele taimeosadele sattumist,” õpetab Käger.

Lehtpuutuhk parem

Lehtpuuhalgudest tekkivat tuhka hinnatakse okaspuude omast paremaks. Juba too nimetatud 70 aasta tagune Postimees tõi ära uuringu, mis ütleb: „Lehtpuude tuhk on kaalist ja fosforist rikkam kui okaspuude tuhk. Kaalist on suurem osa (65–80 protsenti) vees lahustuv, seega taimedele kergesti tarbitav, ülejäänud osa kaalist vees küll ei lahustu, kuid taimejuurte tegevuse mõjul muutub ka vees lahustumata puutuha kaali mullas taimedele kergesti tarbitavaks. Samuti teised vees lahustumata ained muutuvad mullas peagi taimedele tarbitavaiks.”

Seega on lehtpuutuhk väetisena parem, lisaks on okaspuude, näiteks kuusetuhas suurem väävli-, raua- ja pliiühendite sisaldus, mida ei peeta just eriti tervislikuks.

„Samas ei pelga inimene kasutada raudteeliipreid ja euroaluseid köögiviljapeenarde piirideks ja toob julgelt koduaeda nii veepuhastusjaama kui ka prügila mulda ning teede laiendamise käigus kooritud ja sõelutud mulda. Ometi on sinna ladestunud tunduvalt rohkem kahjulikke keemilisi ühendeid,” toob Käger välja.

Tuhk komposti

Tuhka soovitatakse raputada kompostihunnikusse. Kägeri sõnutsi on see hea mõte, kuid meeles tuleb pidada, et sinna ei saa ladustada kogu talvist tuhka, sest see muudab ümbritseva keskkonna aluselisemaks, komposti lagunemiseks on vaja aga nõrgalt happelist keskkonda. Seepärast võib tuhka lisada komposti hulka vaid mõõdukas koguses.

„Kõdunevate taimejäänuste kihtide vahele raputades rikastab tuhk komposti ja aitab kaasa selle valmimisele, eriti kui komposti hulka pannakse varisenud pooltoored õunapabulad. Umbes 100 kilo kompostitava materjali kohta võib kasutada kolm kuni viis kilo tuhka,” räägib Käger.

Taimekaitses saab tuhka kasutada tänu tugevale leeliselisele reaktsioonile ja võimele kiiresti muuta ümbritsevat pH-d. Siinkohal tasub ikka meeles pidada, et osa taimi on happelembesed ja neile ei maksa tuhka ei peale ega alla raputada.

Mullapinnale ja juba nakatunud taime lehtedele raputatuna piisab ühe millimeetri paksusest kihist. Tuhk pidurdab jahukaste, hahkhallituse ning teiste seen- ja bakterhaiguste levikut.

„Taimehaiguste tekkel loetakse tihti haigust soosivaks tingimuseks mulla liigset happelisust ja kaaliumipuudust ning tuha eeliseks on sel juhul nii neutraliseeriv toime kui ka arvestatav kaaliumisisaldus,” selgitab Käger.

Käger soovitab pritsimiseks mitmesuguste haiguste vastu segu, kus 20–30 grammi tuhka valatakse üle ühe liitri kuuma veega, kurnatakse ja kasutatakse jahtunult pritsimiseks.

Nagu juba mainitud, on tuhk on hea abiline murusse trügiva sambla tõrjumisel, kuid talvisel ajal pole mõtet tuhakasti sisu muru kohal lumele puistata, sest lumesulamisel tekkiv vesi viib selle tõenäoliselt minema.

„Hilissügisel enne lume tulekut või kevadel pärast lume sulamist sammaldunud kohtadele murul tuhka raputades saame tõepoolest vähendada sammalt ja takistada selle tekkimist, sest samblale ei meeldi ümbritseva keskkonna äkilised muudatused, mis pidurdavad selle kasvu ja arengut,” selgitab Käger.

Ei ole vist aeda, mis poleks suvel hädas tigude ja nälkjatega, nende eemale hoidmiseks võib taimede ümbrusesse tuhka raputada. Kuid siin tuleb kindlalt teada, millised taimed kannatavad tuhka. Näiteks tigude lemmikmenüüsse kuuluvad hostad võib tuhk tappa.

Veel tasub lisada, et tuhka puistatakse maapinnale kuivana ja seda ei tasu mullale anda koos sõnnikuga, sest aluseline tuhk ei lase taimel sõnnikust fosforit omastada.

MILLEKS TUHK SOBIB

Väetab mulda kasulike toitainetega.

Vähendab mulla happesust.

Pidurdab jahukaste, hahkhallituse ja teiste seenhaiguste levikut.

Hoiab teod ja nälkjad taimedest eemal.

Kiirendab lume sulamist ja vähendab lumelt tagasipeegelduva päikese kahju.

Sobib piiratud koguses komposti panemiseks.

Tõrjub muru seest sammalt.

TAHAVAD TUHKA

luuviljalised; kurk; suvikõrvits; kapsas; maasikas; vaarikas; sõstrad; karusmarjad

EI TAHA TUHKA

kanarbik; rododendron; mustikas; pohl; jõhvikas; okaspuud; hostad