Hallvares – tuntud ja tundmatu

Toidu leidmise hõlpsus laseb varestel järjest enam jääda linna ka pesitsema.

FOTO: Marko Saarm / Sakala

Varest, seda hallivatimeest tunneb küllap igaüks, sest ta on ju üsna suur lind, pole kuigivõrd inimpelglik ja on järjest enam asunud elama linnadesse.

Ka leidub hallvareseid üsna ohtralt: Eestis pesitseb üle 50 000 paari, talvist arvukust aga hinnatakse kuni 300 000 linnule.

Selle liigi urbaniseerumist ehk linnastumist on soodustanud jälitamise ja tagakiusamise vähenemine ning toiduküllus asulates – „tänu” elanike toidujääkide lohakale käitlemisele. Kui poole sajandi eest ei ööbinud linnapuistutes peaaegu ühtki hallvarest, siis nüüd on nad hakkide kõrval hakanud mõnes linnas lausa massiliselt ööd veetma puude otsas ja katustel ning häirivad inimesi roojamise ja kõva lärmiga. Toidu leidmise hõlpsus laseb varestel järjest enam jääda linna ka pesitsema.

Vaenlasi on hallvaresel omajagu, aga siiski järjest vähem. Kullide hulgast tuleb tal karta kanakulli, varem ka rabapistrikku, kakkudest-öökullidest on ohtlikud kassikakk ja vöötkakk. Kakkude vastu on varesed väga vaenulikud ja kui mõnd päevaks pooleldi nähtavale jäänud öökulli märgatakse, lendavad häirehüüete peale kokku kõik kuuldekaugusel oleval varesed ja teisedki ning päeval poolpimeda kaku elu satub lausa ohtu. Vanasti tohtis varesepesi rüüstata ja maapoistel oli lausa võistlus, kes rohkem mune puude otsast alla tõi. Kunagi jahimehi koormanud „jalgadenorm” on ammune minevik.

Teiste lindude pojad ja munad on hallvarese meelistoit, aga oma pesa ei suuda ta temast tugevamate röövlindude eest alati puutumatuna hoida. Rongad teevad hõredamas puuvõras oleva varesepesa hõlpsalt tühjaks, kord aga vaatlesin, kuidas valge-toonekurg aiaserval kuuseladvas olnud varesepesa poegadest tühjendas, tõrjerünnakutest välja tegemata. Avaste soos rüüstas madala männi otsas olnud varesepesa üks osavalt turninud rebane.

Hallvarese kausjas pesa on keerukas mitmekihiline rajatis – see peab olema ju nii tuulekindel kui ka soojapidav. Pehmel sisevoodril on aprilli lõpuks 5–6 roheka tausta ja tumeda mustriga muna, neist kooruvad kahenädalase haudumise järel alul poolpaljad ja pimedad pojad, kes vanemate hoolel saavad mõneteist päevaga tuule tiibadesse. Pesakond jääb kokku vähemalt sügiseni. Enamjagu noori on rändlinnud ja jõuavad talveks kuni Elbeni (sealt lääne pool elutseb must alamliik). Meile aga tulevad talvitama põhja- ja kirdepoolsete asurkondade linnud. Märtsis täheldatav vareste liikumine on enamjaolt just tagasiränne.

Populaarne

Tagasi üles