Kasepaku hind sõltub metsakasvatajast ja ülestöötajast

Andres Laht tutvustamas kasepuidu sorteerimisliini. Notte liinil nimetatakse üldiselt kasepakuks, kuid käibel on ka täpsem eristus ‒ vineeripakk ja spoonipakk. Foto: Viio Aitsam

Mõnikord võib isegi palgi saelõike viiesentimeetrine vahe otsustada, kas puit läheb kõige kõrgemasse hinnaklassi või hoopis praagihunnikusse.

Raplamaal Kohilas tegutseva osaühingu Kohila Vineer puitmaterjali sorteerimise liin jääb seisma harva. Tavaliselt on ikka liini kõrval mõni kasepuidukoormaga veok, kust tõstukiga notte liinile tõstetakse. Liin sõidutab materjali kõigepealt operaatori silmade ette, kes kaamerate abil määrab iga noti kvaliteediklassi. Edasi liigub materjal skanneriruumi, kus fikseeritakse kasepakkude töödeldav osa (töötlemissilinder). Praagiks tunnistatud notid lähevad aga praagivirna ja need müüb vineeritootja kas paberipuidu, küttepuidu või hakkpuidumaterjalina lihtsalt maha. 

Sõltuvalt kvaliteedist võib metsaomanik kasepaku eest saada kas Eesti kalleima puidusordi väärilist hinda või isegi neli korda vähem. „Kui keskmist arvestada, jääb meil kvaliteedist sõltuv hinnavahe tavaliselt kahekordseks,” ütleb Kohila Vineeri metsaressursi juht Andres Laht.

Ta lisab, et kvaliteetseim kasepakk on ka Kohilas hea hinnaga, kuid Eesti kõige kõrgemat hinda maksavad töötlejad, kes valmistavad pealistusspooni ja esitavad toormele eriti kõrgeid nõudmisi.  Kohilas toodetav spoon kleebitakse lehthaaval vineeriks, kus seesmised kihid võivad olla ka halvema kvaliteediga. Pealistusspoon on mõeldud aga puittoodete (näiteks mööbel, uksed, plaadid) katmiseks, et need ilusamad välja näeksid ‒ materjali kvaliteet ja ilu on esmatähtsad.

Ripnev oks rikub kauba 

Tüüpiline viga, mis sorteerimisliinil liikuvate nottide otstelt silma hakkab, on otsa pinnal olev tume ring, punasüdamik (väärlülipuit). Kui see on läbimõõdust rohkem kui kolmandik, ei saa notti kõrgeimasse kvaliteediklassi määrata, kuid vineerispooni tootmiseks see tavaliselt sobib. Pehme mädanikuga notid sõidavad otse praagihunnikusse.

Üksiku ripneva oksaga nott läheb praagiks. Kui sellest saab ühe tootmiseks vajaliku pikkuse ehk mooduli oksavabalt kätte (varutakse valdavalt 2,7meetrist materjali, mille tööstus saeb pooleks ja kasutab 1,3meetrisena), läheb praagiks pool ja teise poole eest saab omanik korraliku hinna.

„Sellised üksikud laasimata oksad ja oksatüükad tekivad harvesterilõikusel,” selgitab Andres Laht, „kui oks juhtub olema kehva nurga all, ei suuda harvesteripea seda korralikult ära laasida.”

Suur osa vigadest, mis materjali kvaliteeti alla viivad, ongi tema sõnul tekkinud ülestöötamisel.

Kõige tüüpilisem ülestöötamisviga, mis tehases probleemiks, on langetuslõhe, mis tekib masinlõikusel ja sõltub Andres Lahe kinnitusel masinajuhi vilumusest. Sellise lõhega nott spooni tootmiseks ei kõlba ja läheb praagihunnikusse. Sama teed võivad minna valesti järgatud notid.

Sorteerimisliinil liigub näiteks tüüakas nott, ühest otsast eriti laialt harali. See on näide valest järkamisest. „Metsas on tahetud lõigata nii, et jääks hästi madal känd,” seletab Andres Laht. Liialt laia tüüakat osa, kust puu juured on laiali läinud (sagartüüakus), on noti otsas vaid viis sentimeetrit. Kui järkaja oleks selle jupikese metsa jätnud, oleks nott spoonitootmiseks sobilik, kuid nüüd läheb tüüakuse tõttu praagi hulka.

Praagiks määratakse ka liiga kõverad ja liiga peenikesed notid, mis töötlemissilindrit välja ei anna.

„Ülestöötajate käekiri on väga erinev. Kui Harju keskmise järgi võtta, on ühes koormas umbes 10‒15% kõrgeima kvaliteediga kasepakku ja 4‒6% praaki. Samas võib olla koormaid, kus üldse praaki pole ja kõrgema sordi kasepakku on 30‒40%,” kirjeldab Andres Laht. Enamasti jõuab tehasesse masinatega lõigatud puit. Hulka satub käsitsi lõigatud puidu koormaid, mis võivad olla väga ilusad.

„Ühel õppepäeval kasutasin käsitsi lõigatud puidu koormat näidisena, kuna see oli nii eeskujulikult üles töötatud,” kommenteerib Laht.

Metsakasvataja osa

Paraku võib tuluallika ära rikkuda mitte ainult ülestöötaja, vaid ka metsakasvataja ise. Kui kokkuvõtlikult ütelda, siis nii, et ei hoolda metsa või laseb sel lihtsalt üle kasvada. Hooldamata jätmine tähendab seda, et omanik ei tee õigel ajal valgustusraiet ja harvendusraieid. Kask jääb sellises metsas kiduramaks ega anna metsaomanikule loodetud tootlikkust.

Ülekasvanud metsas hakkavad avalduma bioloogilised hädad, mis võivad olla põhjuseks, et puit vineeritehase sorteerimisliinilt praagi hulka satub. „Kui puu on üle kasvanud, on näiteks punasüdamiku tekke oht suurem,” selgitab Andres Laht. „Kui jõuab tekkida ka pehme mädanik, on puit meie tehase jaoks kõlbmatu.” Kõlbmatuks võib puit muutuda ka siis, kui kasvab lihtsalt nii jämedaks, et tehas läbimõõdu pärast (lubatud maksimaalselt 70 cm, mõõdetuna ladva poolt ja koore alt) ei saa seda puitu töödelda.

Kasepuidu kvaliteeti parandab see, kui metsaomanik tegeleb ka ise puidu laasimisega. Parim looduslik laasija on Andres Lahe sõnul metsa teises rindes kasvav kuusk, kes nõnda-öelda sunnib kaske laasuma. Kui omanik tahab aga kindla peale minna, tuleks selgeks õppida laasimise põhitõed ja teadlikult kasvatada tööstustes hinnatud oksavaba kasepuitu. 

Mõneti mängivad kaasa kaskede kasvutingimused, millega metsaomanikul tuleb lihtsalt leppida. Üldteada on näiteks, et Lääne- ja Põhja-Eestis kasvavad kased on tööstuse tooraine mõttes väljatulekult kehvemad kui Lõuna-Eesti kased.

62 kilomeetrit kaske 

Kohila Vineeri sorteerimisliini operaator Varno Kristian ütleb, et parimatel päevadel kontrollib ta üle 22 000 noti. Kui kõik need otsapidi ritta panna, saab kokku 62,5 kilomeetrit! „Unes enam palki ei näe, aga pärast siinset monitoride jälgimist kodus enam televiisorit vaadata ei taha,” muigab Kristian.

Ettevõte kasutab aastas kokku umbes 120 000 tihumeetrit kaske. Kui selle aasta lõpus saab valmis tehase juurdeehitis, kus hakatakse ise spoonist vineeri tootma, kasvab ka toorainevajadus.

Andres Laht räägib, et tehases kehtib (nagu kõikides emafirma Latvijas Finieris tehastes) põhimõte kasutada ainult kodumaist toorainet. Leitakse, et see on kindlam stabiilsuse tagaja kui importpuit.

Kohila Vineeri üks eripära on, et jutule võetakse kõik puidupakkujad. „Kui puidu päritolu on selge ja dokumendid korras, ei saada me kedagi tagasi,” ütleb Andres Laht. Näiteks on tehase õuele kaske toodud isegi kaubikuga, kuhu vaid 6‒7 notti sisse mahub.

Vineeri- ja spoonitootjad

Kohila Vineer OÜ asutati 2011. aastal, kui Läti vineeritootja Latvijas Finieris ostis ära Kohilas pankrotistunud vineeritööstuse. Praegu toodetakse kasespooni emaettevõtte teiste tehaste jaoks. Aasta lõpus, kui saab valmis tehase juurdeehitus, käivitatakse ka vineeri tootmine.

Spoonitootjaid on Eestis kokku veidi üle kümne, peale Kohila Vineeri on suuremate seas Balti Spoon AS Kuusalus, Valmos OÜ Audrus, UPM-Kymmene Otepää AS ja Tarmeko Spoon AS Tartus. Enamasti toodetakse kallist pealistusspooni. Vineeri toodab spoonist UPM-Kymmene Otepää AS ja vähemal määral ka Tarmeko Spoon AS.

Eestis toodeti metsa- ja puidutööstusliidu andmeil 2015. aasta 10 kuuga vineeri 40 300 m³   ja spooni 96 400 m³.

Kõige enam kasutatakse toormena kasepuitu. Kuigi puidu kvaliteeti määravad tunnused iseenesest on üsna ühesugused, erinevad nõuded kokkuostetavale puidule ettevõtteti ja näiteks kasepaku ja kasepalgi sortegi tähistatakse erinevalt.

Kasepuidu kokkuostjad hindavad vastuvõtul kasenottide pikkust ja läbimõõtu, oksatüügaste kõrgust, okste olemasolu, kaksiksäsi, otsapinna lõhesid, pahkade olemasolu, kõverust, tüüakust, punasüdamiku ja mädanike olemasolu, õõnsusi, seenkahjustusi ja mehaanilisi kahjustusi.