Üle-eelmisel nädalal ametliku tõutunnustuse saanud Kihnu maalammas on kasvatajate sõnutsi universaalne tõug – vähenõudlik ning sobib ideaalselt algajale loomapidajale.
Kihnu maalammas – sobilik ka laisale loomapidajale
/nginx/o/2018/03/27/7730911t1h7b72.jpg)
4. veebruar 2016, 05:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üle-eelmisel nädalal ametliku tõutunnustuse saanud Kihnu maalammas on kasvatajate sõnutsi universaalne tõug – vähenõudlik ning sobib ideaalselt algajale loomapidajale.
Viieteistkümne aasta pikkune Kolgata tee Kihnu maatõugu lamba tunnustamiseks jõudis 20. jaanuaril finišisse, mil veterinaar- ja toiduamet määras MTÜ Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi selle tõu aretusühinguks. Selts hakkab tegema jõudluskontrolli ning peab tõuraamatut. Loomaarst ning Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi president Anneli Ärmpalu-Idvand räägib, et tõu tunnustamisega sisulisi muutusi Kihnu maalammaste kasvataja jaoks ei kaasne, sest karjade tõupuhtuse käekäigu üle on maalambakasvatajate selts arvet pidanud juba varem.
„Jäärade valik läheb rangemaks. Tõuraamatusse kantakse need loomad, kes on jõudluskontrolli all olevates karjades, iga pussakat enam maalambaks nimetada ei saa. Nüüd on Kihnu maalamba tõug teaduslikult kaitstud,” toob seltsi president välja tõu tunnustamisega kaasnevad olulised asjaolud.
Loom teenib peremeest
Eelmise sajandi alguses oli Kihnu maalammas Eestis üks levinumaid lambatõuge, kuid ajal, mil kolhoosid maad võtsid, levis arvamus, et maatõug on paha ja tagurlik ning sisse toodud tõud on paremad. Enam kui viiekümne aastaga muutuski Kihnu maalammas siin haruldaseks. Selle sajandi alguseks oli see tõug mandrilt kadunud ning puhtatõulisi maalambaid leidus vaid Kihnu saarel. Nüüd on enamik neist uuesti mandril tagasi. „Praeguseks on Kihnu lambad levinud üle kogu Eesti, vaid neljas maakonnas pole seda tõugu lambakarja,” teab seltsi president. Tema andmeil pole Kihnu maalambapidajaid veel Valga, Ida-Viru, Järva ja Hiiu maakondades. Praegu on Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi arvestuse järgi Eestis ligi seitsesada Kihnu maatõugu põhikarja loomi.
Maalambakasvatajate seltsi president soovitab julgelt neile, kel huvi hakata loomapidajaks, alustada just Kihnu maatõugu lambakarjaga, sest tegemist on hästi vähenõudliku ja universaalse loomaga. Kihnu lambavillast saab väga kvaliteetset lõnga, sest tal on kahekihiline villpehme alusvill ning tugev pealisvill. „Villa kasutusala on tunduvalt laiem kui teiste lammaste villal. Pehmel alusvillal on väga head viltimisomadused,” märgib ta ning lisab, et kahekihilise villa olemasolu teeb temast ka kvaliteetse karusnahalamba.
Kuigi peamiselt on tegemist villalambaga, siis Anneli Ärmapalu-Idvand lisab, et Kihnu maalamba liha on isegi parem kui aretatud lihalamba oma, sest ta ei lähe rasva. „Ta on eluviisilt nagu metsloom, liigub vabalt väljas, sööb rohtu ja heina. Talle pole vaja jõusööta ning selle oleme oma seltsis ka välistanud,” sõnab ta. Kui liha on kõige kvaliteetsem umbes poole aasta vanusel loomal ning vanale lambale tuleb nii-öelda kasuka maitse juurde, siis väidetavalt kõlbab ka mitme aasta vanune Kihnu maalammas süüa ning tema liha maitseomadused ei muutu. „Oleme ka kümneaastaseid lambaid söönud,” kinnitab seltsi president.
Kihnu maalamba üks eelis uue loomapidaja jaoks on asjaolu, et ta ei vaja peale tuulevarju ja ninaesise sisuliselt midagi. „Tema poegimine käib nii, et lähed lauta ja loed talled üle, ta ei vaja selleks toiminguks mingit abi ning sellega ei kaasne probleeme. See teeb lambapidaja elu väga mugavaks,” sõnab ta, „loom peaks ikka ennekõike teenima inimest, mitte vastupidi.” Kihnu maalambaid pidades võib kasvataja lasta loomad koplisse ning ise muretult puhkama minna, muretsemata, kuidas loomakesed iseseisvalt hakkama saavad.
Sarved pähe tagasi
Pärnumaal tegutseva Mikkeni lambatalu perenaine Kristel Kuusik meenutab, et neli aastat tagasi võtsid nad „kihnukad” just seetõttu, et neid on lihtne pidada. „Ta on vähenõudlik toidu ja pidamistingimuste osas, saab suurepäraselt hakkama nii +30kraadise kui ka –30kraadise temperatuuri juures. Poegib kergelt ja saab tallede eest hoolitsemisega kenasti toime.”
Veel lisab Mikkeni lambatalu perenaine, et neid intrigeeris võimalus panna lambale „sarved pähe tagasi”. Aastatega on sarved geneetilisest koodist kaduma läinud (välja aretatud), aga need on just algupärased tunnused, mis selle lamba juurde kuuluvad, nii jääradel kui ka uttedel. „Oleme oma karja aretusse valinud võimsate sarvedega jäärasid ja oleme tänulikud, et on sündinud ka sarvedega uttesid,” on Kristel Kuusik rahul. „Teine meie jaoks tähtis „kihnuka” tunnus on tilbad, väikesed nisakesed lamba kaelapiirkonnas, mis ei oma tänapäeval teadaolevalt mingisugust funktsiooni ja on masinpügamisel pigem tüliks. Pügame tilpadega lammaste kaelad enne professionaalse pügaja tulekut alati käsitsi paljaks, et pügaja tilpasid kogemata (või mõned ka meelega) maha ei lõikaks,” räägib ta Kihnu lamba eripäradest.
Plaan seltsiga liituda
Eelmisel aastal Kihnu maalammaste kasvatamisega algust teinud Kerle Jõeääre ja Denis Kadaku jaoks langes tõutunnustuse saamine ning nende ettevõtte Hallivilla OÜ registreerimine samasse aega. Firma kanti äriregistrisse 12. jaanuaril, seega kümme päeva enne Kihnu maalamba tõu tunnustamist. „See ei olnud meil ette teada ega kokku lepitud, kuid väga vahva, et kaks tähtsat sündmust ühel ajal juhtusid,” sõnab Hallivilla OÜ juht Kerle Jõeäär.
Tema ja sõber Denis alustasid eelmisel kevadel Jõgeva vallas asuvas Vaimastvere külas lambapidamist tosinapealise lambakarjaga, kes paraku polnud päris puhast verd „kihnukad”. Tänaseks päevaks on karja suurendatud enam kui poole võrra ning segaverelisi lambaid on alles vaid kuus. Kuna edaspidi on Hallivilla OÜ plaan ikkagi puhastverd lambakarja pidada, siis õige pea praagitakse need kuus segaverelist looma karjast välja.
Sel aastal soovib osaühing saada Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi liikmeks.