Öeldakse, et mets on vaese mehe kasukas ja rikka mehe rahakott. Kasukas võib küll tuult pidada, aga rahakott kipub väga õhukeseks jääma, sest kel metsaomanikest praegu vähegi kannatab, see lükkab raietöid parema hinna ootuses edasi.
Puidu olematu hind seab metsamehe keerulisse olukorda
28. jaanuar 2016, 09:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäe-Meeritse talu Raplamaal ei ole küll väga suur, kuid mitmekülgne – siin on üle 100 mesilaspere, peetakse lihaveiseid ning tegeletakse metsamajandamisega. Just metsajuttu seekord talu nooperemehe Margo Pärnaga ajamegi.
Mäe-Meeritse on põline talu, Pärna esivanemad tulid siia juba 1850. aastal. Praegused metsad on talu endised metsa kasvanud karjamaad. Metsalaadseid alasid on 60 hektari ringis, sellest ligi 10 hektarit on puisniitusid ning teist sama palju puiskarjamaid. Puisniidu ja puiskarjamaa vahe on see, et karjamaal karjatatakse loomi, niidul aga niidetakse heina. „Metsa on talul niipalju, et ainuüksi sellest ära ei ela, kuid kui ise tööle pihta anda, on see päris oluline tuluallikas küll,” selgitab Pärn.
Kõige lihtsam moodus oma metsa majandada on tema sõnul metsaühistu liikmeks astumine ning kogu tööde nende käest tellimine. See on eriti sobilik metsaomanikule, kes elab oma metsadest kaugemal. Metsa hooldust saab osta nii-öelda võtmed-kätte-meetodil ning seda metsaühistu kaudu tehes ei pea Pärna sõnul kartma pettust, sest ühistutel on välja kujunenud usaldusväärsed koostööpartnerid.
Pärn ise on Vardi metsaühistu liige ja selles ühistus toimib süsteem, et metsatüki saab panna oksjonile, mille kaudu leitakse ülestöötaja. Ühistu garanteerib, et oksjonil osalevad korralikud firmad, mets saab ilusti majandatud ja juriidiliselt on kõik korrektne.
On siis tüssata saamine metsanduses endiselt suur risk? „Kindlasti on asi läinud paremaks, aga alati tuleb olla ettevaatlik. Nii nagu igas äris on sulisid, on metsanduseski neid, kes otsivad kergeusklikke. Kui tahad töid tellida, siis kindlasti tuleb uurida firma tausta. Usaldusväärsete ja pikemalt tegutsenud firmade kohta näitab Google päris hästi, kellega on tegu ning nemad juba ei saa lubada endale ülejala laskmist,” sõnab ta. „Ei maksa kergesti jääda uskuma juttu suurest rahasummast, mida mõni kokkuostja alguses lubab. Algselt pakutust võivad maha minna mitmesugused varjatud kulud ning lõpuks selguda, et ostja arvates on mets hoopiski nii mäda, et ta ikka lubatut maksta ei saa. Nõnda võib lõpuks lausa miinusesse jääda. Seega tausta uurimine on ülioluline.”
Ise käed külge
On ka kolmas variant: võtad sae ja teed oma metsas kogu töö ise. „Mina teen just niimoodi, käingi ise, saag näpus, metsas ja vaatan, mis vaja teha. Aega kipub küll väheks jääma ja võib juhtuda, et on küll plaan, kuid loodus ei lase seda teostada. Näiteks eelmisel talvel püüdsin metsa korrastada, kuid ei saanud materjali välja vedada, sest maa oli külmumata. Lõpuks lõime käega, sest traktori pidev väljavintsimine ei tasunud ennast ära. Ootasime suve, aga suvel oli sama seis. Alles nüüd sain materjali metsast välja vedada,” jutustab Pärn.
Väga suur mure on tema sõnul hakkpuidu odav hind. „Mul on just ees ebamugavad langid, kust tuleks palju puiduhaket ning on ka pikem vedu. Kuna mul endal metsa väljaveotehnikat pole, peaksin teenuse sisse ostma. Praegune hakkpuidu hind on aga nii madal, et mul tuleks peaaegu peale maksta selle äraveo eest,” kurdab Pärn. „Riik võiks rohkem soosida kaugküttekatlamajade hakkpuidule üleminekut. Siis saaksid Eestis metsad korda, inimesed saaksid tööd ning puiduküte on ju tegelikult odav. Seda enam, et puiduhaket ja küttepuid tuleb meie metsadest sisuliselt lõputult.”
Aega on!
Kui viljakasvatajal on hulk töid, mis tuleb ära teha kiiresti, siis metsaga on asi mõneti rahulikum, töid annab jaotada mitme aasta peale. Tõeliselt kiire asjana toob Pärn välja vaid noorendiku hoolduse, mida ei maksa edasi lükata. Värskelt istutatud mets vajab sõltuvalt kasvukohast ja tüübist esimestel aastatel trimmerimehe abi, et ümbritsevad kiirekasvulised taimed puuhakatisi ära ei lämmataks. Kui metsataimed jäävad omapäi ja hooldamata, siis kasvavad sarapuu, paju ja lepp neist peagi üle.
Siit aga kerkib kohe järgmine probleem: põdrad näikse ootavatki, et saaks kenale hästi hooldatud noorendikule sööma minna. Noorendiku hooldust on vaja tavaliselt teha paar korda ja edasi saavad noored puud juba ise hakkama.
Järgnevad harvendustööd, need olenevad sellest, kas puistu on tekkinud looduslikult või istutatud. Ka harvendusraiet tehakse tavaliselt paar korda, kuid nende vahele võib jääda aastaid. See ei tähenda muidugi, et vahepeal üldse metsa asja ei ole – hoolas metsaomanik hoiab ikka oma varal silma peal ja märkab seal toimuvat.
Küps mets ei seisa igavesti
Raieküpseks saanud mets on silmale kõige ilusam vaadata ning selle mahavõtmine võib olla emotsionaalselt väga raske otsus. „Paraku on jah nii, et kui mets on küps, siis on mõttekas see maha saagida, sest edaspidi juurdekasv väheneb ning mets võib hakata mädanema,” selgitab Pärn. Muidugi ei juhtu see kiiresti ning üleöö. „See pole kindlasti nii, et nüüd sai mets küpseks ja järgmisel aastal selle väärtus juba väheneb. Mul on ka siin üks kuusik, mis juba kümme aastat tagasi oli valmis. Aga seal ei ole praegu midagi hullu juhtunud, näiteks torm pole üle käinud. Kuna kasutan kuusepalki ise palju kodustel ehitustöödel, siis ei tahaks seda korraga maha saagida, sest on hea teada, et mul on kuusepalgivaru kogu aeg olemas.”
Kui aga raieküpsele metsale on juba mädanik sisse tulnud, siis tuleb emotsioonid maha suruda ja puud maha võtta. „Siis ei maksa oodata, sest metsa väärtus väheneb iga aastaga. Sama lugu on üraskikahjustusega – kui see juba levib, ei kannata enam oodata,” hoiatab ta.
Sel ja järgmisel aastal on Pärnal plaanis puiskarjamaad nõuetele vastavaks teha, et nende jaoks toetust saada. Kogu aeg vajab hooldust otse taluõue kõrval asuv suur ja liigirikas puisniit, mida ümbritsevad kiviaiad. Kui vahepeal puisniitu ei kasutatud, siis nüüd juba aastaid makstakse selle hooldamise eest toetust ning sellelt niidetakse ja koristatakse heina.
Seisak erametsanduses on kestnud juba kaks aastat
Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Ants Erik ütleb, et erametsanduses on praegu samasugune kriis nagu põllumajanduses. „Probleem on selles, et paberi- ja küttepuu hind on väga madal ning õigupoolest ei leidu isegi olematu hinnaga sellele materjalile ostjaid,” tõdeb ta.
Valitsuse otsus hakata taas Narva elektrijaamades väheväärtuslikku puitu põletama aitab kriisi vähemasti lokaalselt leevendada. „Narva elektrijaamades puidu põletamine ei ole mingi erametsanduse päästerõngas, kuid leevendab veidi olukorda küll, eriti Ida-Virumaal,” ütleb Erik. Põletamiseks sobivat haket on mõtet kohale vedada 30–40 kilomeetri kauguselt ja praegu kasutuseta seisvat kütte- ja paberipuud lisaks ka kaugemalt.
Kriis puudutab just erametsasid seetõttu, et need on olnud aastakümneid majandamata. „Suurem osa meie erametsadest on isetekkelised puistud. See on möödunud riigikorra pärand, sest kolhoosides jäid puistute kujundamiseks vajalikud metsakasvatustööd tegemata. Tagantjärele neid töid teha ei saagi,” teab Erik.
Erametsades on paberi- või küttepuu osakaal üle poole kogu sortimendist. „Kuna sellisele puidule nõudlust pole, lükkab enamik metsaomanikke raiet määramata ajaks edasi. Seisak on kestnud juba ligi kaks aastat, kuid lõputult ei saa metsatöid edasi lükata.”
Maainimesed tahavad tööd ja palka
Kui mets veel ootab, siis saemehed ei oota – nemad tahavad tööd ja palka. Enne majanduslangust oli väga raske leida meest, kes võtaks sae kätte ja teeks harvesterile tee ette, sest kõige populaarsem ja tulusam amet oli ehitaja. Masu tulles õppisid paljud ehitajad ümber metsameesteks ning tänaseks on neil arvestatav töökogemus. „Nelja-viie aasta jooksul on tekkinud hulk professionaalsed töötegijaid ning neid tuleb hoida. Kui neil piiri taha minna lasta, siis tagasi Eestisse on neid juba keerulisem saada,” sõnab Erik.
Töökohad, mida mets loob, ei ole sugugi seotud ainult puude saagimisega ja väljaveoga, vaid mõjutavad maainimesi laiemalt. „Töö hakkab pihta sellest, kui metsaomanik alustab raie planeerimist metsas. Kui raie saab tehtud, saavad juba järgmised inimesed tööd: vaja on metsa uuendada, hooldada, teha valgustusraiet, harvendust. See on pikk ahel inimesi, kelle tegevus on metsaga seotud,” kirjeldab Erik.
Eriku sõnul vähenes raiemaht eelmisel aastal erametsades 15–25 protsenti ning sellega seoses kadus 2000–3000 töökohta. Riigil jäid saamata nii omanikutulu kui ka töökohtade pealt tulevad maksud. „Iga miljon tihumeetrit kasutusele võetud puitu loob ligikaudu 2400 töökohta just maapiirkonnas, kus tööhõive on eriti suur probleem. Metsanduse arengukava täites saab juurde luua 12 000 – 15 000 töökohta,” räägib ta. „Iga tihumeeter, mida kasutab kohalik tööstus, toob riigile tänuväärt tulu.”
Eesti aastane raiemaht on praegu alla 10 miljoni tihumeetri, kuigi metsanduse arengukava näeb aastase mahuna stabiilselt ette 12–15 miljonit. Umbes 300 000 hektarit on meil raieküpse metsa all, seega sellest metsast jääb juurdekasv tulemata. „Kui jätame üleküpsenud puistud seisma, siis sama kogus CO2 eraldub neist nii või naa, kuid nii puidust tooted kui ka toasoe jäävad saamata. Kuna maa on mõistlikust kasutusest väljas, jääb ka uus mets peale kasvamata. Igal aastal kaotame 1,5 miljonit tihumeetrit puitu, mis ainuüksi niinimetatud kännurahasse ümber arvutatuna on 25 miljonit eurot. Sisuliselt on see rikkus, mis jääb meil saamata, kui jätame metsa õigel ajal raiumata,” nendib Erik. „Meil on kodumaine taastuv ressurss olemas ja kui me seda ei kasuta, siis on see vastutustundetu. Jätame parem oma taastumatu ressursi, põlevkivi tulevastele põlvedele, kes leiavad sellele praegusest kindlasti palju mõistlikuma kasutuse.”
Erik rõhutab, et metsanduse arengukavas ettenähtud mahu järgi majandamine tähendab tasakaalustatud lähenemist: metsi kasutatakse otstarbekalt ja samas loodussäästlikult. Seenemetsad aga ei kao kuhugi, sest metsa kasvab kogu aeg juurde.