Võsast võib saada mõnusa jalutuskoha

Ka kadastikud kasvavad liiga tihedaks, seal võivad võimust võttaa kased, männid jm. Foto: Säde Lepik

Talv on hea aeg nii metsatööks kui ka plaanide pidamiseks. Enne võsa raiumist tulebki mõelda, mida loodate saavutada. Muidu võib raiega noorendatud võsa hakata hoopis senisest lopsakamalt vohama.

Oma maakodu juures on minu lemmikpaik üks liivase pinnasega metsalagendik, mis valendab varasuvel maasika- ja muulukaõitest ning kus saavad kokku nii mere kui ka metsa hääled ja lõhnad. Kuumal juulipäeval lõhnavad seal korraga männid, kadakad ja liivatee ning kui seda endasse ahmid, saad kätte tunde: see ongi suvi ...

Lemmiklagendikult võib keerata kivisesse randa või jätkata jalutuskäiku. Siin saab liikuda, sest rägu on aastatega vähemaks võetud ning puude ja põõsastike vahel on kunagise keskmist mõõtu talu maadel radu ja väikeseid lagendikke. On kuivemaid ja niiskemaid, viljakamaid ja vaesemaid soppe. Sirgete tüvedega mustikamänniku asemel on meil jändrikud rannamännid. On ka ammustele karjamaadele tekkinud salumetsa, kus kasvab tammesid, vahtraid, veidi kuuski, kaski, haabasid, halli leppa, niiskemates kohtades ka sangleppa. On pihlakaid, toomingaid ja sarapuid, pajusid, lodjapuid, viirpuid, kibuvitsu ja kukerpuid. On metsülaste ja sinilillede, nurmenukkude ja piibelehtede, karukellade ja põldmarjade kasvukohad. Oma mitmekesisuses on selline koduümbrus looduse imeline kingitus. Põimealad, kus kohtuvad erinevad maastikutüübid, ongi liigirikkamad.

Teisalt on taolist kooslust muidugi kujundanud inimeste töö ja ka selle plaanimatud katkestused. Tööta oleks siin läbipääsmatu padrik. Siin on kunagi olnud lahjad kivised põllusiilud ja hoolega kasutatud heina- ja karjamaad. Kuid kõik jäi aastakümneteks katki ja kasvas umbe. Siis sai rannast jälle mõneks ajaks karjamaa ja metsast veeti hobusega välja langetamisküps puit. Sellise pärandiga pole meil veel eriti palju tööd olnud: vanemate loomapidamine tegi meie eest maastikul palju ära. Oleme jõudumööda koristanud tuulemurdu, teinud pisut küttepuid ja hooldusraiet ning suve lõpu poole teeradu ja lagendikke niidukiga üle käinud. Selline hooldamine tähendab pigem rõõmu kui rassimist. Kevadel ma lausa ootan pühapäeva, mille saan oma lagendikul üksi veeta. Korjan raieprahti ja talvega murdunud oksi ning rehitsen natuke kulu kokku, sest tahan seal peenel rohul paljajalu käia. Et see nii kestaks, tuleb järjepidevalt toimetada, loomi enam abiks pole ja võsa hakkaks muidu ruttu peale tungima. Meie puhkemets pole kaugeltki ideaalses korras, kuid seal on mõnus olla ja tasapisi tegutseda.

Samasugust rõõmu oma kodu liigirikkast ümbrusest võivad Eestis tunda väga paljud maaomanikud. Neil on ju lisaks aiale ka pisut oma metsa ning metsa ja aia vahel ehk natuke hektareid, kus enam põldu ei peeta ega heina ei tehta. Kasutamata ja hooldamata maad võsastuvad. Teame küll, mis on võsa, kuid kuna iga võsa on isemoodi, on seda mõistet siiski raske piiritleda. Ühe määratluse järgi on võsa näiteks kiirekasvuliste väheväärtuslike lehtpuude ja -põõsaste kogum, teise järgi valesse kohta kasvanud noor puittaimestik. Iga väljakujunenud kooslus on unikaalne, nii on ainulaadsed ka kõik koduümbruste võsastikud. Enne raiumist tasuks seal kindlasti targa metsamehe või maastikuhooldajaga nõu pidada. Siia lisatud kõige üldisemad soovitused on ehk abiks neile, kes said koos päritud või ostetud maakoduga kaasa aiataguse võsa, kust paistab ka suuremaid puid, millel tahaks lasta kasvada ja mõjule pääseda.

• Katsuge välja uurida, kas võssa on kasvanud kunagine põld, karjamaa-mets, puisniit vm ehk mis siin enne oli. Muutused saavad lähtuda olemasolevast.
• Talvel on lehtpõõsaste ja -puudegi liike raske ära tunda. Oma koduümbrust tasub seepärast uurida igal aastaajal. Talvel joonistuvad näiteks eriti hästi välja puude võrad. Näeb, kus võrad on kokku kasvanud, kus noored puud jäävad vanade varju või kasvavad liiga tihedalt.
• Kui eesmärgiks pole just võsast jälle põldu teha, siis ärge võtke üksikute suuremate puude alust päris lagedaks. Mõelge enne raiumist maastikuarhitekt Sulev Nurme ütlemise peale, mille kirjutasin märkmikku ühel pargihoolduse õppepäeval: „Hambaorgid perfektsel murul ei ole mingi park. Võsa tuleb raiuda nii, et elu ja ilu säiliksid.”
• Tulevane puhkemets oleks alusmetsarinde ja põõsastiketa väga igav ja ebaloomulik koht.

      Põõsastikke on vaja kasvõi lindude pesitsuskohtadeks. Põõsastest krae kaitseb noori puuhakatisi metskitse või põdra hammaste eest. Allesjäetud põõsastikega saab tekitada suletud ja avatud alade vaheldumist.

• Tihedalt koos kasvanud puud venivad valgusepuuduses välja, kui need padrikust päästa, ei pruugi kõik puud eraldi võetult kuigi ilusad olla. Iga raie mõjutab ka kasvama jäävaid puid ja põõsaid. Suured puud, mis ootamatult lagedale jäid, murduvad tormiga kergesti. Kui valgustingimused äkki muutuvad ja raiutud puude kõdunevatest juurtest vabaneb korraga hulk toitained, siis lähevad juure- ja kännuvõsudest ruttu vohama valgusnõudlikud liigid.
• Ka looduslik uuendus ei tärka alati valesse kohta, kindlasti on niinimetatud võsas ka liike, mida tasub säilitada ja neile kasvuruumi anda. Valikraiet tehes jätke kasvama endale meeldivaid ja haruldasemaid liike, hea oleks, kui alles jääks ka sama liigi eri vanuses esindajaid, sest ühevanuse puistu elujõud võib korraga raugeda. Toimiv puistu on eri vanuses, liigirikas ja mitmerindeline. Säilitage noori tammesid, viirpuid, vahtraid, sangleppi, pihlakaid, mõnda kohta sobiks hästi toomingas jne. Natuke suuremaid sarapuid vm põõsastikke võiks kasvama jääda ka selleks, et ala poleks noorte puude sirgumisajal liiga lage või avatud.
• Tööhoos ei pane kõiki noori puid ja põõsaid tähele. Märkige need puud-põõsad, mille tahate alles jätta või hoopis kindlasti maha võtta, juba enne lehtede langemist ära.
• Enne raiega alustamist tuleb esitada Keskkonnaametile metsateatis. Ilma seda tegemata tohib metsaomanik raiuda kolm tihumeetrit puitu ühe metsamaa hektari kohta, kuid mitte üle 20 tihumeetri kinnisasja kohta aastas.
• Häid nõuandeid kinnikasvanud puisniidu, puiskarjamaa, rannaniidu jpm taastamise ja hooldamisvõimaluste kohta leiate maastikuarhitekt Kristiina Hellströmi kirjutatud õpikust „Maastikuhooldus”. Sealt saate ka teada, millised puistutüübid tuleks üldse puutumata jätta.
• Võsaraie peatükis kinnitab väärt õpik järgmist: „Raietöödeks sobiv periood kestab sügisest varakevadeni. Kevadel ja suvel valitsegu raierahu, et säästa nii linde, loomi kui ka rohttaimestikku. Tuleohtlikul ajal oksi põletada nagunii ei tohi. Tuleohtlik aeg algab kevadel pärast lume sulamist ja lõpeb sügisel vihmaste ilmade saabudes. Okaspuid ja kadakaid on kõige parem raiuda talvel või kevadel, kui maa on külmunud, aga lumevaba. Sel ajal on hea ka oksi põletada ja puitu välja vedada – pinnas jääb kahjustamata. Paksu lumega raiudes jäävad kõrged kännud ja tüükad. Lehtpuude ja põõsaste raieks on parim aeg augustis-septembris. /.../ Puud on sel ajal veel täies lehes ning raie nõrgestab siis kõige enam nende kasvujõudu. Lisaks jäävad sügisel kasvanud võsud talvekülma meelevalda. Massiline lehtpõõsaste raie ilma piisava järelhoolduseta (karjatamise või niitmiseta) annab tulemuseks ainult põõsaste noorenemise ja veelgi lopsakama kasvu!
• Tülikate juure- ja kännuvõsude vähendamiseks on kasulik suuremaid puid (haab, lepp, saar) enne raiumist „rõngastada” (eemaldada tüvelt koor 5–10 cm ribana). See põhjustab juurte suremist ja puu kuivamist /.../ mõne aastaga. Kui puu on surnud, võib selle maha võtta.”

• Padrikust ei ole võimalik puhkemetsa teha paari talvise nädalavahetusega. Alustuseks piisab ehk sellestki, kui raiute sel talvel sisse mõned looklevad rajad, et pääseda sedasi oma varandust avastama. Raietööd jätkub kindlasti mitmeks aastaks, hooldamist aga igavesti.