Vesipapp – külma trotsiv talisupleja

Vesipapp võib vee alla jääda kuni veerand minutiks

FOTO: Wikipedia

Kui mälumängijailt küsida, kas meie värvuliste-laululindude hulgas on ka veelinde, ei oska mõnedki vastata jaatavalt, et seda on vesipapp. Tõepoolest elutseb ta vee ääres, sukeldub ja ujub hästi ning oma toidu hangib vähemasti talvel veest.

Vesipappi võime kohata kiirevooluliste jõekeste ääres, nii et ta jagab elupaika näiteks forelli ja lõhega. Elupaiga sobivusest tingitult on liigi levila katkeline ja enamjaolt seotud Euraasia mäestikega.

See on peaaegu kuldnokasuurune saledajalgne ja lühikese sabaga pisut jässakas lind. Ta selg ja tiivad on pruunikasmustad, kurgualune ja puguala valge, pea ja ülakael tumepruun. Kirikuhärraliku valge maniski tõttu ongi ta saanud selle „papi” nimetuse. Kaldal on ta meelispaigaks mõni veest välja küündiv rahn või jääserv, kust ta aeg-ajalt sulpsab, laugemal kohal isegi lihtsalt kõnnib vette, sest seda lubavad ta tugevate küünistega varbad, millega ta veealustest kivikestest kinni haarab.

Talveoludega tuleb ta hoopis paremini toime kui jäälind: ta sulestik on tihedam ja päranipunäärme rasuga hoolsalt võitud, nii et tuleb veest lausa kuivana välja. Ta võib vee alla jääda kuni veerand minutiks, liikudes vastuvoolu nii põhja mööda kõndides kui ka tiibade abil ujudes. Veest väljudes on tal nokas mingi toidupala: putukavastne, kalake, vähilaadne või tigu. Saak neelatakse kaldal alla, kuid näiteks puruvanakesi (endale varje kokku liiminud ühepäevikuvastseid) ja tigusid peab enne ärasöömist pisut rookima. Lõhede ja forellide kudealal sööb ta marjateri, mida kougib kruusaklibu vahelt ja samas alla neelab.

Eesti lahtiste vooluvete ääres võib talvitada paar- kuni kolmsada vesipappi, kellest lõviosa pärineb Soome ja Karjala asurkondadest. Reeglina tegutsevad nad üksinda, vähemalt sajameetrise vahemaaga. Alles veebruari lõpus tegutsetakse paarikaupa. Siis kuuleb peale sirtsuvate tavahäälitsuste ka laulu: tasaste trillerduste ja tasaste vilistustega sädinat, mida esitavad nii isased kui ka emased. Meile jääb pesitsema 5–10 paari, kes rajavad kuhugi kaldaõnarusse kaunis koguka poolkeraja pesa: väliskiht sammaldest ning sisemus kuivadest rohulibledest ja puulehtedest. Pesaehitamine algab juba märtsis ja maikuul saavad pojad iseseisvaks, nii et vanalinnud võivad suvel veel teisegi pesakonna soetada. 

Vesipapp on valitud Norra rahvuslinnuks.

Populaarne

Tagasi üles