/nginx/o/2016/01/21/4891695t1h5947.jpg)
Kõik see toimus enam kui 421 aastat tagasi. Oli aasta 1594. Mõisnikud Eesti eri paigust lasid saduldada hobuse või istusid kaarikusse ning võtsid ette mitmepäevase reisi, et jõuda 6. septembriks Revalisse.
Järvakandi klaasimuuseum jahib pärgamenti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõupidamisele saabusid tänase Raplamaa aladelt Alust lesknaine Wrangell, Raikkülast Fabian Fersenn, Päärdust Wilhelm Yxkull, Haimrest Dittrich Varensbegk, Tollilt Meuritz Wrangell, Inglistelt Reinolt Ahnrep, Veliselt Reinholt Yxkull ja Claus Yxkull ning maanõunik Eilhart von Tysenhusen Järvakandist. Lisaks olid koosviibimisel esindatud Saksi ja Imastu mõisad Virumaalt ning Saku mõis Harjumaalt. Arutlusele võeti Alu mõisa lesknaise kokkulepped seoses temale kuuluva mõisaga (täpsemalt lese omandiõigusest Alu mõisale). Kokkulepete kirjeldamiseks koostati vasikanahast valmistatud pärgamendile dokument, mille õigsust kinnitasid neli kohalviibijat omakäelise allkirjaga ja iskikliku pitserijäljendiga.
Nüüd on aasunud seda pärgamendist ürikut jahtima Järvakandi klaasimuuseum, alustades korjandust, et pärgamendi ostmiseks tarvilikud 1100 eurot kokku saada.
Miks see pärgament klaasimuusemile nii tähtis on? Muuseumi juhataja Allan Kima selgitas, et esiteks köidab neid ammuse sündmuse osalejate mastaapsus – neid on Läänemaalt, Harjumaalt ja Rapla kihelkonnast, samuti Virumaalt. Seetõttu on dokumendil maakondlik mõõde tänase Raplamaa mõistes. Teiseks on oluline mõista toonast ajajärku, kus sõjad Poola-Rootsi ja Venemaa vägede vahel olid lõppjärgus, maa laastatud ning rahulepingud sõlmitud 1582 ja 1595 aastal. Linnuste aeg hakkas ümber saama, saabus rahulikum Rootsi aeg ja mõisnikud asusid häärbereid ehitama nagu me neid möödunud sajandi mõistes tunneme. Vana-Liivimaa jäi kuni põhjasõjani Rootsi riigi rüppe.
Eriti köitvaks muudab muuseumi jaoks dokumendi asjaolu, et sellel on Järvakandi mõisniku, aastail 1594-1957 maanõunikuna tegutsenud ja 1601 Paide asehalduriks saanud Eilhart von Tysenhuseni (ehk Elert von Tiesenhauseni) kui kokkulepete tunnistaja omakäeline allkiri ja pitsat. Viimane on ainus teadaolev Tysenhuseni sõrmusepitseri jäljend. See on säilinud ja terve.
Algselt hoiti dokumenti Seli mõisa kirjakogus. 19 sajandil võttis selle sealt teiste hulgas ümbertõlkimiseks vanast saksa keelest uuemasse keeleversiooni parun von Toll. Raamat, mis koondab aastatel 1561-1650 koostatud dokumentide sisu, ilmus 1861 aastal ja sisaldab meil kõne all oleva üriku tervikteksti tänasel päeval arusaadavas saksa keeles.
Juhtus aga nii, et paljusid dokumente von Toll peale nende tõlkimist mingitel põhjustel ei tagastanud. Alles nüüd, XXI sajandil, tuli see dokument Rootsi riigis päevavalgele ja jõudis nii ka Järvakandi muuseumi huviorbiiti.
Kel dokumendi ja selle soetamise asjaolude vastu suurem huvi, sel tasub ühendust võtta Järvakandi klaasimuuseumiga, teavet saab ka nende kodulehelt www.klaasimuuseum.ee.