Piimakolooniaks muutuv Eesti unistab hiigeltehasest

E-Piima juht Jaanus Murakas tõdeb, et eestlased kardavad suuri asju teha ja vastutust võtta. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Suuresti Läti ja Leedu töötlejate piimakolooniaks muutunud Eesti farmerid plaanivad meiereid, mis töötleb pea sama palju piima kui praegused tööstused kokku. 18 miljoni euro suurune suurprojekti meede peaks unistuse teostama.

Sellal kui eurotoetuste eest rajati suuri ja moodsaid lehmalautu, jäi meie piimatööstus arengus toppama. Meiereid on lihtsalt liiga väiksed, et müüa maailmaturule konkurentsivõimelist kaupa. Enne Venemaa sisseveokeeldu ja maailmaturuhindade langust oli farmeritel mugav müüa ülejääv piim hea hinna eest Leedu või Läti suurtele tööstustele. Kriisi  saabudes tajusid nad aga vägagi valulikult lõunanaabrite „võta või jäta” hinnapoliitikat.

Praegu müüakse toorpiimast vähemalt 30 protsenti Lätti ja Leetu ja nagu kinnitab jaanuarist Trigon Agri nõukogu esimehe ametist tegevjuhiks asunud Joakim Helenius, on Eestist kujunemas naaberriikide piimanduskoloonia. Niisiis peaks liigagi kaua ministeeriumis marineerinud suurprojekti meede tooma Eestisse lõpuks sellise tööstuse, mis aitaks piima kohapeal väärindada ja jätta seejärel sellesama lisaväärtuse (loe: raha) koju. 

Lobistid tegutsevad

Postimehe andmeil käib 18 miljoni euro saamise nimel juba praegu aktiivne lobitöö. Määruse esialgne projekt annab eelise suurtele piimafarmidele – nad peaksid kõigepealt kas juba olema ühistu liikmed või siis looma kaks uut määruse nõuetele vastavat ühistut. Samuti peab kaasama töötlemiskogemusega ettevõtte.

Määruse kavandi järgi peavad ühinevad põllumehed tootma vähemalt viiendiku riigi toorpiimast. Seega piisaks sellestki, kui 30–40 suurimat farmi panevad seljad kokku, see aga on vaid mõni protsent kõigi piimatootjate hulgast.

Rahast on huvitatud nii väliskapitalile kuuluv Trigon Agri kui ka kodumaine piimandusühistu E-Piim, mis haarab liikmeskonda ka väikseid lehmapidajaid. E-Piima juhi Jaanus Muraka hinnangul võiks tulevasse suurühistusse kuuluda ka pisemad tootjad. „Selline suur projekt peab tagama ka väikeste huvide kaitse,” lausub ta. Eesti Talupidajate Keskliidu peadirektori Kaul Nurme kinnitusel annaks meetmeraha jõudmine üksnes suurte tegijate kätte niigi vähestele alles jäänud väiketootjatele ränga hoobi. „Kui ühiskond paneb mängu maksumaksja raha, siis peaks see teenima võimalikult laia kasusaajate ringi,” ütleb Nurm. Keskliit on juba teinud ministeeriumile ettepaneku panna paika abikõlblikkuseks minimaalne piimatootjate hulk.

Miks on üldse ühistu piimatootjatele vajalik? Eks ikka sellepärast, et ühistud tagavad farmeritele stabiilse piimahinna. Tavalise varumislepingu korral võib meierei talunikule lihtsalt teatada, et ei võta enam piima kuu aja pärast vastu, ühistu liikmel aga sellist hirmu pole. Ühistu liikmeid peab ka võrdselt kohtlema, sõltumata nende suurusest.

Suurprojekti meede on küll vormiliselt mõeldud teistelegi tootmissektoritele, aga tegelikkuses on selle peaeesmärk põllumajanduse lipulaeva ehk piimanduse konkurentsivõime parandamine.

Hirm suure ees

Jaanus Muraka sõnul on Eestis jagatud Euroopa Liidu investeeringutoetusi juba pikka aega, ent reeglina on neid summasid kasutatud väiksemateks ettevõtmisteks, näiteks mõne uue seadme ostmiseks. „Eestlased kardavad suuri asju teha ja vastutust võtta,” tõdeb ta. „Tegelikult pole see 18 miljonit eurot võrreldes eurotoetuste kogusummaga sugugi suur raha.  Kiikedesse, seltsimajadesse ja kiviaedadesse raha paigutamine on küll vajalik, aga see ei tooda midagi tagasi – meil on vaja majanduskasvu.”

Eesti piimasektori pudelikaelaks on Muraka sõnul suure, kulutõhusa ning ekspordile suunatud tööstuse puudumine. „Praegu läheb tuhat tonni piima päevas Lätti ja Leetu, sest me ei jõua seda Eestis ise ära töödelda,” nendib ta. Aga miks ei ole siis piimatööstused end varem laiendanud? Murakas vastab, et ükski olemasolev Eesti ettevõte pole lihtsalt suuteline säärast investeeringut tegema. „Leedu piimatööstused on väga palju investeerinud ja jõudnud konkurentsis Eesti piimatööstustest selgelt ette.”

Muraka andmeil ostavad praegu iga päev kõige rohkem piima kaks Soome Valiole kuuluvat meiereid – kokku 450 tonni. Enamik suurematest piimatööstustest võtab päevas vastu 200–250 tonni piima. Nüüd tuleb tema hinnangul ehitada täiesti uus ja võimas tehas, mis töötleb vähemalt tuhat tonni päevas. „Inglismaale ja Saksamaale ei ehitata enam tööstusi, mis tarbivad alla kolme tuhande tonni päevas.”

Leedukad võtavad üle

Trigon Agri juht Joakim Helenius jagab Muraka seisukohti toiduainetööstuse praeguse konkurentsivõime osas – tehased on väiksed ja ebaefektiivsed. „Suurim Leedu tehas töötleb tublisti üle tuhande tonni piima päevas. Meie farmid on väga efektiivsed, sellal kui tööstus on ebaefektiivne. Kui nii jätkub, siis võtavad Leedu meiereid meie turu üle.” Niisiis on meil Heleniuse hinnangul juba praegu kiire, aga samas on piimatoodete maailmaturuhinnad nii madalad, et tootjatel pole praegu isegi eurotoetustega kasumlik rajada ja pidada nii suurt tööstust.

Helenius kavandab praegu tehase rajamiseks koostööd suuremate piimafarmide ja ühe või kahe piimandusühistuga. Seejuures ei välista ta võimalust, et tootjad võivad osta ühiselt ka mõne praeguse piimatööstuse, mida hakataks siis eurotoetuse abiga ehitama rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Miks eelistab Helenius suurtootjaid? „Kui paned püsti tehase, mis tarvitab näiteks tuhat tonni toorpiima päevas, siis tahad kindlustada igaks päevaks sellise koguse,” märgib ta. „Seega vajad täpselt nii palju tootjaid, kui on vaja sellise koguse garanteerimiseks – sa ei taha rohkem ega ka vähem.” Samas lisab Helenius, et on valmis koostööd tegema ka väiksemaid farme koondavate varumisühistutega.

Ta täpsustab, et kui rohkem panustavaid suurfarmereid huvitaks ka tööstuse konkurentsivõime, siis väiketootjad keskenduksid pigem sellele, et müüa piima ühistule võimalikult soodsa hinnaga. „Soomes on Valioga nii – Valiost ei saa kunagi globaalselt edukas piimandusgrupp, sest selle ettevõtte peamine ülesanne on tagada Soome väikefarmeritele võimalikult kõrge piimahind. Soome piimatootmine on väga ebaefektiivne.”

Plaanitav tehas võiks valmistada Heleniuse hinnangul linnapiimatooteid ja juustu koduturule, samuti Soome ning mujale Skandinaaviasse, sest piimapulbri tootmisega ei saa Eesti kunagi konkurentsivõimeliseks Austraalia või Uus-Meremaaga. „Oleme ausad – ka jutud märkimisväärsest ekspordist Hiinasse on naeruväärsed,” selgitab ta. „Transpordikulud on nii kõrged, et see ei tule kõne allagi.”

Mida ehitada?

Seni on üsna selgusetu, mida selle 18 miljoni euro eest ikkagi ehitada tahetakse. Meede katab sõltuvalt taotleja suurusest 25 või 35 protsenti projekti kogumaksumusest, ülejäänud raha tuleb hankida oma taskust või pankadelt. Jaanus Murakase sõnul sõltub ehitatava tööstuse profiil taotlejate äriplaanidest. E-Piima kavatsusi ei soovi ta praegu avalikustada.

Eelkõige teeb Murakale muret see, et suurprojekti jaoks mõeldud toetus võib pihustuda paljude väiksemate ettevõtmiste vahel – määruse projekti järgi on taotletav miinimumsumma vaid kaks miljonit eurot. Murakas aga leiab, et kogu raha tuleks paigutada just nimelt ühte ja suurde tööstusse. „Ka see 18 miljonit on minimaalne, sest kui toetuse osa on ainult 25 protsenti, siis räägime umbes 72 miljonit eurot maksvast projektist,” lisab ta. „Igal juhul on see suur risk igaühele, kes hakkab tehast ehitama. Piimatööstuse rentaablus on ainult 2–3 protsenti ja keegi ei suuda seda ainult oma rahaga ära teha.”

Muraka kinnitusel peavad farmerid tegema ehituse elluviimiseks enneolematut koostööd. „Selle meetme üks mõte on ju konsolideerida Eesti piimatootjaid,” ütleb ta. „Vaja on luua kaasaja reeglitele vastav struktuur. Siin ei ole vaja midagi leiutada – Uus-Meremaast kuni Norrani välja omavad piimatööstusi ühistud.”

Maaeluministeeriumi asekantsleri Illar Lemetti sõnul käib praegu määruse ettevalmistamine ja seni oodati esialgsele versioonile põllumeeste tagasisidet. „Loodame, et määrus jõuab ministri lauale allkirjastamiseks esimeses kvartalis,” lausub ta. Meetmest raha taotlemise võimalus avaneb kindlasti veel tänavu.

Lemetti kinnitusel muutub määruse projekt enne ministri allkirja veel omajagu. „Meie toiduainetööstus vajab nüüdisajastamist ja seetõttu ongi uues maaelu arengukavas ette nähtud neli erinevat toetust ja kokku 69 miljonit eurot, suurprojektiks on ette nähtud sellest 18 miljonit eurot,” ütleb asekantsler.

Lemetti sõnul ootab ministeerium, et suurprojekti teostumisel suureneb meie võimekus väärindada kohapeal toodetud toitu ja paraneb ka suutlikkus eksportida. Asekantsler lisab, et üks taotluste hindamiskriteeriumidest võtab arvesse ka raha taotlevates ühistutes osalevate farmide hulka. „Arutame ka selle üle, kas määruse projekti kirja pandud kahe miljoni euro suurune minimaalne taotlussumma võiks suureneda, et see ei pihustuks mitme erineva projekti vahel.”

Nagu ütleb ka Kaul Nurm, ei tule piimanduses arvestatav kasum mitte piimapulbri müügist, vaid poodides müüdavatest niinimetatud linnapiimatoodetest alates pastöriseeritud piimast ja lõpetades kohukesega. Kasumit annab ka juust. See huvigrupp, mis saab kätte 18 miljonit eurot või suure osa sellest, võib tulevikus ümber mängida ka Eesti linnapiimaturu. Siis on meil üks suur tööstus, mis võib välja süüa rea väiksemaid.

Imerohtu pole

Lisaks E-Piimale ja Trigonile lobistab suurprojekti meetme raha nimel samuti piimatootjaid ühendav tulundusühistu Epiko. Epiko juhatuse liikme Üllas Hundi kinnitusel ei saa suurprojekti meedet pidada ka mingiks imerohuks, mis lahendab kõik tootjate mured. „Kui me räägime sellest, et tuleb punt tootjaid kokku ja paneb tehase püsti, siis tekib küsimus, miks seda siiani tehtud pole,” küsib Hunt. „Kui nüüd sellest 18 miljonist eurost osa läheb mõnda suurprojekti, siis ei pruugi see olla kindel edu garantii. Kui kõik oleks nii lihtne, siis oleks meie tööstuse pool juba ammu korrastatud.”

Hundi hinnangul on meetme elluviimiseks vaja mitukümmend miljonit eurot omavahendeid, tugevaid eestvedajaid ning kolmandaks peaks olema selge arusaam, kuhu me müüme saadava toodangu. „Kui jõuame detailide arutamiseni, muutuvad asjad keerulisemaks.” Ka Epiko plaanis koos Farmi piimatööstusega piimapulbritehast, ent lõpuks projekt ei õnnestunud.

Hundi sõnul on kõigepealt vaja head ideed, pelgast rahast ei piisa. Seniks jätkavad Eesti farmerid piimatootmisele pealemaksmist või saadavad lehmad tapale.