Talvel võib linnutoitlate juures näha paarikümmend liiki linde. Külades ja aedlinnades on nende hulgas sageli umbes varblasesuurusi eredama või kahvatuma roheka sulgrüü ja üsna tugeva roosakashalli nokaga einestajaid.
Rohevint saab talvel hästi toime
7. jaanuar 2016, 04:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiivaserva kaunistavast erekollasest triibust tunneme ära rohevindi; lennus paistab tiibadel kollane laik. Kevade poole, kui hallikad suletipud ära kuluvad, muutub isaslindude alapool üsna oliivroheliseks, selg on rohekashall, emasel pruunika varjundiga.
Rohevindid pesitsevad enamjaos Euroopast, liigi levila küünib kirdes lausa metsavööndi põhjaosani. Eestis elutseb rohevinte aasta ringi, kuid suur osa meiegi asurkonnast on rändlinnud, kes hilissügiseks jõuavad Madalmaadele, kõledamatel talvedel isegi Edela-Prantsusmaani. Eestis pesitseb hinnanguliselt 80 kuni 120 tuhat paari. Talvel võib meil viibida isegi kuni 400 000 rohevinti, kelle hulgas on palju isendeid ka Soomest ja Põhja-Venemaalt, kuhu rohevindid talvitama ei jäägi.
Kuigi rohevindid külastavad meelsasti toiteplatse, kus nad tihtipeale pisemad „tarbijad“ eemale ajavad, on nende enamik talvel seotud ikka umbrohtudega. Oma tugeva koonilise noka abil lüdivad nad seemneid mitmekümnelt taimeliigilt. Lisaks sellele põhitoidusele oskavad nad võistu siisikeste ja urvalindudega seemnetest tühjendada ka lepaurbi ning käivad ka kibuvitsamarju mälumas.
Märtsis on märgata muidu üsna flegmaatiliste rohevintide elavnemist – algab tagasiränne. Aprillis lagunevad salgad ja meie paarid asuvad pesapaikadele, nagu kuusenoorendikesse, kuuse- ja elupuuhekkidesse, kadastikesse, kalmistutele või metsistunud aedadesse. Isaslindude kuristav-sidistav laul, mida kuuleb vahel varemgi, meenutab pisut kanaarilinnu oma, kuid tunnuslik on sekka kõlav kutsehüüd srüüi. On täheldatud, et aktiivsemate isastega kaasneb kaks-kolm emast, „poissmehed” aga hoiduvad lähikonda ja pärast poegade koorumist aitavad emalinnul neid toitagi.
Rohmakavõitu pesa tehakse peagu alati madala okaspuu otsa, 5–6munalist kurna haub emane üksi kaks nädalat. Poegade lennuvõimestumist ootamata asub ta mõnikord uuesti pesitsema, jättes pojad oma kaasa või „kavaleri” hoolde. Kahkjashalle hõretriibulisi noorlinde toidetakse putukate ja pugus „hautatud” seemnetega.