Detsembris tegin juttu tsüklonitest, sest need tõid sooja ja vihma, ajuti torme. Nüüdne eriti külm ilm sai alguse antitsüklonitest, mistõttu tutvustan neid.
Antitsüklon – külma talveilma põhitegija
7. jaanuar 2016, 04:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nagu tsüklonid, on ka antitsüklonid (lähedane mõiste on kõrgrõhkkond, praktikas kasutatakse neid sõnu läbisegi) keskmistel laiuskraadidel väga olulised ilmakujundajad, kuigi neid on märksa vähem. Aga mis see on?
Antitsüklon on kolmemõõtmeline suhteliselt suletud tsirkulatsiooniga õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva, selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige kõrgem. Ilmakaardil on antitsüklon piiratud vähemalt ühe isobaari (samarõhujoone) või isohüpsiga (samakõrgusjoonega, mis näitab, kui kõrgel asub mingi kindel isobaar- ehk rõhupind). Antitsükloni väljasopistunud osa nimetatakse harjaks ehk kõrgrõhuharjaks.
Antitsüklonid on tavaliselt suuremad kui tsüklonid, mistõttu nende läbimõõt on isegi kuni tuhandeid kilomeetreid ja liikumine aeglasem. Seetõttu paiknevad neis ka isobaarid hõredamalt ja nii on õhu horisontaalne liikumine ehk tuul nõrgem. Antitsükloni keskosas, aga ka harja teljel, kus baariline gradient on kõige väiksem, võib valitseda tuulevaikus. Nõrk tuul ei pruugi siiski alati olla: vahel satub antitsükloni või selle osaga (harjaga) vastasseisu tsüklon või selle lohk ja siis võib antitsükloniga olla ka tuuline, harva isegi tormine ilm.
Antitsüklonid tekivad tavaliselt siis, kui tropopausi lähedalt (s.o 10–12 km kõrguselt) hakkab õhk ulatuslikul alal laskuma. See on tugevaim antitsükloni keskosas, kus maalähedane rõhk on kõige kõrgem. Niisuguse õhu liikumisega on seotud laskumisinversioon, mis muudab õhu kuivemaks (suhteline niiskus väheneb) ja takistab pilvede teket. Erandiks on niinimetatud piirkihi pilved (peamiselt kiht- ja kihtrünkpilved, suvel ka madalad rünkpilved), mis on seotud aluspinnaga, see tähendab maalähedase õhukihi ja selles toimuvate protsessidega, olles antitsüklonites sagedased. Kuna sügisel ja talvel on keskmistel ja suurtel laiustel jahtumine ülekaalus, siis tekivad antitsüklonites sageli udud ja ilm on sombune – meenutagem kasvõi viimast üliudust novembrit. Ainult väga kuiva, tavaliselt kärekülma õhumassiga on selge ilm tagatud. Suvel on antitsüklonites ilm siiski enamasti selge või vähese pilvisusega, mitte sombune, sest päike soojendab maad küllalt palju, nii et jahtumine on takistatud – ei saa tekkida madalaid piirkihi pilvi.
Praegune eriti külm ilm sai alguse Gröönimaal tekkinud antitsüklonist. See liikus 24.–27. detsembri jooksul kiiresti üle ookeani (tsüklonite vahelt) Läänemerele ning hakkas siis tugevnema. Seejärel jõudis see Eesti kohale, muutes ilma vaikseks, selgeks ja tasapisi külmemaks. Laskuva õhu tõttu sademeid ei tekkinud, mistõttu Eesti jäi 3. jaanuarini peaaegu lumeta. Intensiivne antitsüklon (õhurõhk keskmes 1048 hPa) sattus vastasseisu Islandile jõudnud ülitsükloniga (õhurõhk keskmes 930 hPa, võrdluseks: normaalrõhk 1013,25 hPa). Nende äärmuslike rõhkkondade ühisjõupingutustega jõudis kuumalaine mööda Norra merd põhjapooluseni, kus läks sulale. Loode-Venemaal arenenud uus antitsüklon toetas ebatavaliselt sooja õhu jõudmist poolusele. Antitsüklonis valitseva päripäeva liikumise tõttu kaardus see eriti soe õhumass lõpuks Põhja-Venemaale, kus sattus vastasseisu sealse külma õhumassiga. See käivitas ebatavalise idatsüklonite seeria, mille üks idatsüklon kandus idavooluga 3. jaanuaril Lääne-Siberist üle Uuralite Eesti kohale, tuues lume. Mere lähedal liitus mereefekt, lisades lund juurdegi.
Nädala ilma määrab esialgu idatsüklonite seeria, hiljem ebamäärane rõhuväli. Seeria teine idatsüklon (tsüklon, mis liigub idast läände) toob kaasa eeskätt ebatavaliselt külma õhumassi. Kuigi sellel idatsüklonil on kaasas ka lumesajud, avaldub Eestis pigem mereefekt, seega sajab lund ilmselt vaid põhjarannikul ja mere kohal. Õhutemperatuur oleneb pilvisusest, sest tuul on arvatavasti nõrk: pilves ilmaga on õhutemperatuur enamasti –15...–20 °C, aga kui selgineb, siis võib langeda vaikse ilmaga kohati –30 °C-ni ja madalamalegi. Nädala lõpuks soojeneb saabunud ebatavaliselt külm õhumass ja ilm muutub siis soojemaks.