Pärnu Laht AS panustab enda kasvatatud kalale

Ott Sool leiab, et toetused peavad olema võrdselt kätt esaadavad kõigile sektoris tegutsevatele ett evõtetele. Foto: Toomas Šalda

Kohtume Pärnu Laht ASi põhiomaniku ja juhi Ott Soolaga lõppenud aasta viimasel päeval ettevõtte tagasihoidlikus kontoris. Rääkida on paljust: kalandussektoris toimunud muutustest, mõni aasta tagasi ettevõtte rajatud Eesti esimesest ahvenamaimukasvandusest ja mõistagi tulevikust. Alustame siiski taustast ehk sellest, kuidas kehakultuurlase haridusega noor tegus mees üldse aastakümneid tagasi kalanduse juurde jõudis ja kuidas sinna püsima on jäänud.

„Tulin 1973. aastal Pärnu Kalurisse spordimetoodikuks. Viis aastat olin metoodik, minu eestvedamisel saime näiteks spordiklubile jalad alla. Siis aga valmis Pärnu Kaluri konservitehas Vana-Saugas ja mind kutsuti sinna,” meenutab Ott Sool. Edasi pidas ta mitmeid vähem või rohkem kõlava nimetusega ameteid: kalakülmutaja, tõstukijuht, laohoidja, meister ja vanemmeister. „Kui 1986. aastal valmis uus külmhoone, pakuti selle juhataja kohta. Aga siis hakati juba kooperatiive lubama ja kuna raha oli tarvis, hakkasime tootma vürtsiräimefileed õlis. Tegime kolm aastat ühtainust toodet ja läks edukalt. Ise varustasime, tootsime, turustasime, seda kõike põhitöö kõrvalt. Kolme aasta pärast tuli lõpetada, sest teenisime liiga hästi ja olime oma äriga paljudele pinnuks silmas.”

    Edasine plaan luua juba aktsiaselts venis, aga 1992. aasta jaanuaris sai Pärnu Laht AS registreeritud ja tegutseb tänini. Kõik külmhoone töötajad said aktsionärideks tulla, igaüks panustas vastavalt võimalustele. „Stardiks hädavajaliku summa saime kokku, aga kalakastide ostmiseks võtsime pangast laenu. Tähtis oli sidemete olemasolu taanlastega, need tekkisid juba Pärnu Kaluri ajal.”

      Alustati kala kokkuostust ja fileerimisest ning ega esialgu palju konkurente polnud. Mõne aja pärast suudeti juba Pärnu Kalur Holdingult külmhoone välja osta. „Kalurikolhoosi varasid erastati, külmhoone esialgne hind 20 miljonit krooni käis kõigile selgelt üle jõu ja kaks aastat olimegi lihtsalt rentnikud. Lõpuks saime hinna ligi kaks korda odavamaks. Kolmandik rahast oli endal kogunenud, ülejäänu tuli laenata. Lisaks pidime ruumid meie tegevusele sobivaks ehitama. Külmutasime, fileerisime, peamiselt ekspordiks. 1996. aastal ehitasime juurde uue tsehhi, sest veterinaarameti nõudmised läksid rangemaks, tsehhis sai tööd 35 inimest. Kõige rohkem oli meie palgalehel töötajaid kokku aastatuhande vahetuse paiku: veidi alla saja. Kõik toimis hästi kuni 2003.–2004. aastani, mil võeti vastu seadus, mille kohaselt ei tohtinud harrastajatelt enam õngega püütud kala kokku osta ja edasi müüa. Põhjendusena kõlas, et nii kaitstakse ressurssi. Talvise püügi kaitsmine on minu arvates üldse küsitav, pigem peaks seda tegema kevadel, kui kudemisajal tassitakse kala tuhandete tonnide kaupa merest ja järvedest välja.”

     Mis veel valusam, Pärnu Lahe tüüpi firmadele oli kokkuost talvel alates võrgu- ja mõrrapüügi hooaja lõpust ainus võimalus värsket kala saada. Mis järgnes? „Need, kes seadusest kinni pidasid, olid nüüd alates novembrist viis kuud tooraineta. Püüdsime sügisel kala ette külmutada, mõne aja saime kuidagi hakkama, aga mitte kaua. Püsikliendid Šveitsist ei saanud kuidagi aru, et meil lihtsalt ei ole neile enam jahutatud värsket fileed müüa,” on Sool nördinud.

      Nüüd on kaksteist aastat möödas, kuid talvel püütakse jää pealt kala endiselt ja enamik sellest jõuab Ott Soola veendumuse kohaselt jätkuvalt ka eksporti. Kuidas? „Keskkonnainspektsioon ei suuda püüki kontrollida. Kui juba ainult Pärnu lahe jääl on mõnikord 3000 ja enamgi püüdjat ning parematel päevadel püütakse välja mitukümmend tonni, siis seda ei söö keegi ise ära. Hakkajamad kalurid sõidavad mootorsaanidel võrkudega varustatult kalameeste vahel ringi, ostavad nende saagi kokku ja realiseerivad oma püügina. Teise variandina ostetakse siin kala mustalt kokku, viiakse Peipsi äärde ja näidatakse seal oma püügina. Lisaks viiakse meie vetest püütud kala Poolasse, kus see fileeritakse ja müüakse Šveitsi edasi. Meie ei ole tahtnud seaduserikkumise teed minna. Punnitasime nii kuni 2009. aastani, aga siis panime fileerimistsehhi kinni ja väljaõppinud personal jäi tööta, sest teisiti ei tulnud ettevõte ots otsaga kokku. Rahaliselt olnuks õige see samm juba kaks aastat varem teha. Seoses sellega keskendusime räime ja kilu külmutamisele ning külmutatud filee tootmisele. Nüüd oleme jälle ise tasapisi fileerima hakanud, meil on seitse fileerijat, aga ostame seda teenust vajadusel ka sisse.”

       Riikliku tasandi kalanduspoliitika lõpetas ära ka aktsiaseltsi Pärnu Laht kilu- ja räimeäri, sest jõuliselt hakati toetama tootjaorganisatsioone, kirjeldab Ott Sool uut situatsiooni. „2008 moodustati esimesed tootjaorganisatsioonid (edaspidi TOd), mille liikmetel pidi olema kindel kogus kvooti. Meie oleme seda arutanud ja leiame jätkuvalt, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Meie töötleme ja ekspordime, me oskame seda, miks me peame püügiga tegelema? Räime ja kilu püügikvoot oli aastal 2007 Eesti peale kokku ligi 60 000 tonni. See kala püüti välja, töödeldi, tootmisvõimsus oli isegi siis suurem kui kvoot. Takkapihta hakkasid kvoodid vähenema, 2012. aastaks oli kilu ja räime kvoot vaid veidi üle 30 000 tonni. Samal ajal said TOd 75% ulatuses Euroopa Kalandusfondi vahendite eest valmis kolm tootmiskülmhoonet Audrus, Haapsalus ja Paldiskis. Juhtus see, et teistel firmadel polnud enam kala, mida töödelda. Ei saanudki olla, sest märgatavalt vähenenud ressursi jaoks oli nüüd üle kahe korra vajalikust enam tootmisvõimsust. Pärnu Laht ASis kukkus räime ja kilu maht 3000 tonni pealt aastas 400 tonnile. TOde skeemi rakendamisega Eesti kalanduses löödi kümned Eesti ettevõtted kilu- ja räimeärist välja ehk ELi toetuste ja kalandusametnike aktiivsel toel jagati tooraineturg elegantselt püügikvootide omanike kasuks ringi. 2007–2013 kahanes kalanduses töötavate inimeste arv umbes 1200 võrra. Lisaks on ELil olemas niinimetatud turu reguleerimise vahendid, mida makstakse ainult TOdele, kui nad kinnitavad, et turul pole võimalik saada õiglast hinda. 2009. aastast kuni eelmise aastani maksti neile nii välja ligi 13 miljonit eurot. See raha maandus TOde liikmesfirmade kontodele, kelle käes on üle 90% räime- ja kilukvootidest. Seega kümnete miljonite maksumaksja eurode eest ehitati valmis sisuliselt ebavajalikud tootmisüksused ja maksti niigi eelisseisus TOdele lisaks sekkumisrahasid. Püüdjad ütlesid, et kala pole võimalik õiglase hinnaga müüa, aga samal ajal oli turg defitsiidis ja turuhinnad kuni kolm korda kõrgemad sekkumist võimaldavatest hindadest. Mehed! Tulge maa peale! Praegu on juba teada, et TOde toetused jäävad vähemalt lähitulevikus samaks. Saan aru, kui kalureid toetatakse püügivahendite ostmisel, sadamahoonete kaasajastamisel jne. Aga see, kui ehitati EKFi 90%-lise toetusega Liu sadamasse külmhoone, et kalur ise püüaks, töötleks ja müüks, on ettevõtjale, kes on oma tootmise ja turustamise ise nullist üles ehitanud, täiesti arusaamatu. Lius pole minu teada ühtegi kilo kala külmutatud, fileerimistsehh tehti hoopis sisse.”

         Et midagi muutuks, peaks Soola hinnangul vastavatesse ametitesse leidma inimesed, kes tunnevad turumajanduse põhimõtteid ja on võimelised läbi viima elementaarset majanduslikku analüüsi. „Ei saa hakata ühtses majandusruumis looma ühele seltskonnale eeliseid mingite tunnuste järgi ehk praegu siis kvoodi omamise järgi. Kalaliiduga üritame jätkuvalt ministeeriumile selgeks teha, et toetused peavad olema kõigile sektoris tegutsevatele ettevõtetele võrdselt kättesaadavad. On mitmeid riike, mis ei ole TOde eelistamise mudelit järginud, näiteks Soome.”

    Eelnev on põhjuseks, miks kolm aastat tagasi hakati Pärnu Laht ASis tegema ettevalmistusi endale ise endise fileerimistsehhi ruumides tooraine kasvatamiseks. Rajati ahvenamaimukasvandus. See jaguneb neljaks süsteemiks: maimukasvatussüsteem, kaks sugukalade süsteemi ja inkubatsioonisüsteem. „Jälle tuleb märkida, et kui muidu eraldatakse kalakasvatusele suurt raha, siis meie pole saanud sentigi. Taotluse esitasime kahel korral,” pole Soolal rahuloluks põhjust. „Ministeeriumi määrused võimaldavad toetusi taotleda firmadel, mis kohustuvad kasvatama aastas 50, 100 või rohkem tonni kala. Nad ei saa aru, et edukaks kalakasvatamiseks on tarvis vajalik kogus kvaliteetset asustusmaterjali. Hakkasime nullist peale ja teeme kõike ise, ise viljastame marja, ise inkubeerime, kasvatame maimu vajaliku suuruseni. Nüüd oleme kolme aastaga teinud seitse inkubatsiooni ja oleme õppinud tootma maimu meile vajalikul ajal ja koguses. Praegune mure on hoopis see, et veebruaris algava inkubatsiooni maime pole kuskile panna. Kui kohta ei õnnestu leida, peame nad tõenäoliselt hävitama. Ülemöödunud aastal viisime oma maimud Võrtsjärve ääres asuvasse angerjafarmi, aga seal ei taha ahven kasvada, re˛iimid on erinevad. Mullu proovisime Varblas asuva tuurafarmiga, ei sobi seegi, vähemalt mitte enne farmi ümberehitamist. Meie oma sisebasseinides kasvavad kalad kuue kuuga 100- kuni 150-grammiseks, millest valmistatud fileed saab juba turustada, aga seal jäi 8–10 kuuga nende põhimass ikka 30 grammi kanti.”

          Praegu maksab Pärnu Laht AS ahvenakasvandusele igal aastal 100 000 – 120 000 eurot peale. Hakkamasaamiseks on tulnud laenu võtta, kuid nad ei virise, vaid töötavad edasise nimel. „Alustasime kasvufarmi projekteerimisega. Me ei kiirusta, projekteerime nii, et tulemus oleks hea ja saaks kasvatada 120–150 tonni kala aastas, peale ahvena ka teisi kalu: turusituatsioon võib muutuda, peame selleks valmis olema. Maad meil veel ei ole, aga oleme vaadanud, sobivaid maatükke on saada. Vaja on enam kui nelja hektarit, sest pisut kaugemas tulevikus rajame sinna ka tööstuse. Põhimõte on toorme maksimaalne väärindamine. Turg on defitsiidis nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, aga Euroopas on hind soodsam. Nii ongi meil praegu suund Šveitsile, kus hind on parim. Seal on sadu aastaid ahven au sees olnud, aga oma järved üsna tühjad.” 

     Ahvenamaimude kasvatamisele lisaks tehakse Pärnu Lahes muudki tööd, mahult hulga tagasihoidlikumalt kui kõrgajal, aga siiski. „Detsembris ostsime näiteks üle 50 tonni ahvenat, külmutasime ära ja tasapisi teeme. Pakume teenust teistele Pärnu firmadele: külmutame kilu- ja räimefileed, pakendame külmutatud tooteid. Oleme kohanenud, tehnoloogia ja kvaliteet on hea. Nüüd tuntaksegi meid rohkem kui külmutatud toodete tegijaid, jahutatud fileed teeme nii palju, kui oma kasvandusest oleme ahvenat välja võtnud.”