Rukkiaastad lähevad, rukis jääb

Eesti põllumajandusmuuseumi töötajatel on suured leivateokogemused. Ka EXPO-l küpsetati leiba otse külastajate ja rukkikuninga Hans Kruusamägi silme all. Foto: Ester Šank

Aasta tagasi maiustasid sajad jõuluturulised Tallinnas Raekoja platsil värske rukkileivaga, kui seal rukkiaasta avanguna lõigati lahti paarimeetrine leivapäts.

Kuidas sündis ja arenes Eesti rukki aasta?

Juba aprillis 2014 kutsus Eesti Rukki Seltsi üldkogu põllumehi ja nende ühendusi, riigiasutusi ja kogu rahvast „tegusalt toetama rukkiga seotud rahvuslike traditsioonide alalhoidmist meie maaelus ja toitumises” ning kuulutama selle tõestuseks 2015. aasta Eestis rukkiaastaks.

Selts tegi niisuguse üleskutse veendumuses, et eestlastel on õigus pidada oma põlist leivavilja rukist sümboliks, mis on osake rahvuslikust identsusest. Ent mitte ainult seda. Rukis on ka tõestatult tähtis tervisliku toitumise koostisosa. Võõrsile sattunud eestlase igatsus musta leiva järele pole mitte ainult nostalgia, see on ka tema organismi nõue. Võib isegi kõlavalt öelda, et paar kääru rukkileiba päästavad mitte ainult päeva, vaid ka südame.

Ilusate sõnade taga seisab aga karm reaalsus: rukki kasvatamine pole siinmail enam sugugi tulus tegevus. Õigupoolest pole seda juba aastakümneid, ning eriti pärast toidukülluse ja rohkete valikuvõimaluste saabumist koos vabaturu ja -kaubandusega. Hansa-aegadega pole võrdlus kindlasti enam kohane, aga huvitav on ehk siiski teada, et mõnisada aastat tagasi oli just rukis Eesti põhiline ekspordiartikkel ja tuluallikas. Paaril viimasel kümnendil on seda siinmail kasvatatud aga vaid napilt nii palju, kui kohaliku turu vajaduse rahuldamiseks kulub. Põhjus peitub ennekõike hinnas: isegi eliitrukis toob kasvatajale ligikaudu kolmandiku vähem sisse kui madalaimasse klassi hinnatud nisu.      

Rukkiselts lähtus usust, et ajutinegi tähelepanu traditsioonilise maamajanduse ja toitumisviisi tähtsusele võib teha head. Tegelikult korrati juba 2005. aastal tehtut, kuulutades 2015nda taas rukkiaastaks. Kümne aasta taguse algatuse üks tulemus võis olla nüüdne soliidne partnerite ring: koos seltsiga seisid sügisel 2014 uue rukkiaasta kavandamise taga juba põllumajandusministeerium, Eesti Taimekasvatuse Instituut, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, Eesti Põllumajandusmuuseum, Sangaste vald ja sealne rukkiküla.

Aasta 2015 polnud valitud juhuslikult: täitus 140 aastat Eestis aretatud ja seni viljeldaval maailma vanimal talirukkisordil ‛Sangaste’. Lisaks jäi 2015. aastasse ‘Sangaste’ aretaja ning paljude muude leiutiste autori krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi 170. sünniaastapäev. Just nende tähtpäevade meenutamiseks peeti „rukkikrahv” Bergi sünnipäeval 14. veebruaril tema kauases ja viimases kodus Sangaste lossis juubelikonverents, kuhu saabusid ka Bergi suure suguvõsa esindajad piiride tagant.

Selleks päevaks juba poolteist kuud kestnud rukkiaasta oli välja hüütud 2014. aasta lõpus kogumiku „Rõõm rukkist” esitlusel ning „lahti lõigatud” 4. jaanuaril Raekoja platsil. Ligi paarimeetrisest leivapätsist lõikasid pidulikult esimesed käärud Eesti Rukki Seltsi patroon juba alguspäevist president Arnold Rüütel ja põllumajandusminister Ivari Padar. Suurt rahvahulka  ei suutnud nad aga imetegijana ühe leivaga ära toita. Õnneks oli Leiburil lisaks rekordleivale pakkuda veel hulgaliselt lisa. Ja ime küll – kõik see leib söödi ära!

Rukkiaasta jätkus nii kõigile huvilistele kui ka kitsamale ringile suunatud sündmustega. Tavakohaselt tulevad rukkiseltsi liikmed – üle saja inimese ja paarikümne põllundusfirma – enne põllutööde algust kokku, et saada ülevaade uudistest rukkikasvatuses ja -kasutuses. Nii oli see ka aprillis 2015. Samuti andis selts traditsiooniliselt oma panuse augustikuise rukkimaarjapäeva kordaminekuks Ülenurmel, kus põllumajandusmuuseum pakub huvitavat tegevust terveks pikaks päevaks nii suurtele kui väikestele inimestele. Näha-kuulda saab seal ka rukkikuningat.

Kuningakrooni sai Eesti suurim rukkikasvataja Hans Kruusamägi kaheksa aastat tagasi. Rukkiaastal olid tal käed-jalad tööd täis: oma „kuningriigi” juhtimise-arendamise kõrval tuli tavapärasest märksa enam esindada nii rukkiseltsi kui ka Eestit. Koduses Väike-Maarja vallas ehitas rukkikuningas nii-öelda tootlike rajatiste kõrvale leivatare. Seal pakutav ahjusoe leib ja oma tiigist püütud kala kuulub lahutamatult rukkisõprade suvise kokkusaamise juurde. Külaskäik rukkikuningriiki hõlmab tingimata ka õitsvate viljapõldude imetlemist. Paraku kipub rukis seal vähehaaval taanduma, sest ka kuningas on sunnitud maksma lõivu turureaalsusele, mis survestab rukki külvipinda teiste kultuuride kasuks vähendama.

Nii rukkikuninga kui ka terve rukkiaasta 2015 vastutusrikkaim ettevõtmine seostub maailmanäitusega Milanos. Krooni ja sauaga põllumehest sai mitme kesksuvise EXPO-päeva jooksul Eesti paviljoni tõmbenumber. Tavapäevist märksa rohkearvulisem maailmanäituse publik sai tema juhatusel nii teoorias kui ka praktikas pühendatud põhjamaise iidse leivavilja saladustesse. Otse näituseruumis kerkinud tainast küpsetati sealsamas leivapätsid, mis kohemaid ka külastajate kõhtu kadusid. Kuningas Hans ise valas välja omatoodanguna valminud rukkiõlut ja -viina.

„Toodete viimine maailmanäitusele ja sealsed tingimused nende pakkumiseks polnud just kõige lihtsamad, kuid kõik raskused tasus kuhjaga meie rukkitoodete menu Milanos,” rõõmustasid koos rukkikuningas Hans Kruusamägiga EXPO-l käinud põllumajandusmuuseumi ja Sangaste valla esindajad.

Esimesel maailmanäitusel Pariisis 1889. aastal oli Bergi aretatud rukkisort ‘Sangaste’ pälvinud suure kuldmedali ning hõbedase järgmisel, 1893. aastal Chicagos olnud maailmanäitusel. Seekord sääraseid medaleid ei toodud, aga uhkustunnet oma leiva üle kinnitas EXPO küll.

Rukkikülvaja väljakuulutamine on mõeldud samuti uhkustunnet hoidma. Suurimate rukkikasvatajate seast pälvis 2015. aastal Rukkikülvaja-nimelise pronksskulptuuri koos samasuguse aunimetusega J. K. Otsa talu peremees Jaan Kiisk, kes on aastaid olnud ‘Sangaste’ rukki kasvatajate esirinnas. Rukkikülvaja kahepuudane autasu anti üle Endel Liebergi sünniaastapäeval 28. augustil Väätsal, kus seisab ka suurele põllumehele Liebergile pühendatud skulptuuri üleelusuuruses originaal.

Rukkiaasta algusega sarnaselt tõmbasid teise poolaasta sündmused taas tähelepanu vanima kultuursordi sünnikodule Sangastele. Seal on nii vallavalitsus, MTÜ Sangaste Rukkiküla kui ka eraettevõte Sangaste Loss panustanud tublisti rukkikrahvi rikkaliku pärandi hoidmisse ja rukkikultuuri levitamisse. Kogupere rukkipäev temaatilise laada, võistlusmängude ja kodulooliste retkedega tõotab kujuneda piirkonna üheks tähtsündmuseks. Eriti siis, kui õnnestub teostada ambitsioonikas projekt ja kujundada mõisasüdamest rahvusvahelise haardega rukkikeskus. 

Tegelikult oli ka lõppenud rukkiaasta suunatud ajas ja ruumis sootuks kaugemale kui vaid 2015. aastale ja Eestimaale. Eks kinnita seda mõte vääristada krahv Bergi kunagist mitmekülgset sordiaretus- ja leiutustegevust tunnustusega nüüdisaja uudislahendusi otsivatele põllumeestele. Loodetavasti saame esimest Bergi-nimelise innovatsioonipreemia laureaati näha veel enne tänavuse aasta lõppu.

Juba eelolev turismihooaeg meelitab loodetavasti rohkem huvilisi külastama Eesti rukkiteeks ühinenud objekte: Sangaste lossi ja rukkiküla, põllumajandusmuuseumi Ülenurmel, Olustvere maamajanduskooli, rukkikuningriiki Äntul, piiritusemuuseumi Moel jt. Rukkitee on igati sobiv marsruut klassiekskursiooniks või jalgrattamatkaks. 

Hiljaaegu sündis Eesti Rukki Seltsi mõttekojas idee tähistada meie riigi sajandat sünnipäeva üldrahvaliku ettevõtmisega, mida esialgu kavandame pealkirja all „Miljon juubelileiba sajalt rukkipõllult”. Mõtte teostumisel on tulevaks talveks külvatud vähemalt sajale põllule kuulus ‘Sangaste’ ning 2017. aasta sügisel koristatud saagist küpseb vabariigi aastapäeva eel miljon rukkileiba.

Ent rukkileiva igapäevast söömist tasub alustada kohe täna – kui seda pole veel tehtud. Seeläbi laienev rukkiusuliste ring on parim garantii nii rukki kui ka sellega seotud omakultuuri kestvale viljelemisele siinmail.