Arto Aas: 2017. aasta valimisteks on omavalitsused ühendatud

Riigihalduse minister Arto Aas. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Riigihalduse ministri Arto Aasa sõnul pole haldusreformi võimalik teha ilma sundliitmise võimaluseta. Kui reformide tähtaegu lükatakse enamasti edasi, siis haldusreformi tähtaeg toodi poole aasta võrra ettepoole ehk vabatahtlikuks ühinemiseks on vaid aasta.

 

Vaatasin teie CVd – te olete ju puhta Tallinna ja reaalkooli poiss. Mida te maast, küladest, linnadest väljaspool Tallinna teate?

Peab alustama sellest, et olen tehnikaülikoolis saanud haldusjuhtimise hariduse. Juba peaaegu 15 aastat tagasi sain ülikoolis esimesi loenguid haldusreformist. Nagu eestlased ikka, olen küll Tallinnas sündinud, aga poole kohaga maapoiss. Mu esivanemad on maalt pärit, Harjumaalt ja vanaema on pärit lausa Setumaalt. Lisaks olen suvesaarlane – viimase kümne aasta vaba aja olen veetnud Saaremaal.

Olete siis ikka külas käinud küll?

Jaa, loomulikult. Viimase 7–8 kuu jooksul olen Eesti risti-põiki läbi sõitnud. Väga paljud probleemid on sarnased, aga igal regioonil ja maakonnal on oma eripära. Seda peab arvestama ja seda oleme reformi ettevalmistamisel ka teinud. Kasvõi saared.

Kui vaadata kaarti, mis näitab, mis haldusreformiga seoses maakondades toimub, siis seal on väga selgelt aktiivsed Läänemaa, Saaremaa, natuke Ida-Virumaad, Tartumaad, Jõgeva-, Valga- ja Põlvamaad. Aga Eesti keskmine osa on kaardil puhta valge. Kuidas seletada, miks on nii teravalt eristunud aktiivsed piirkonnad ja need, kus üldse midagi ei tehta?

Täna on vara kedagi hukka mõista. Aga miks on pilt nii erinev, on sellest, et mõnes maakonnas on olnud positiivseid kogemusi. Sõna on seal levinud. Saaremaa on hea näide: toimus ühinemine, on Lääne-Saare vald ja ühinemise läbiviijad näevad, et sellest on kasu ja tahavad nüüd astuda juba pikemat sammu. On ka kohti, kus 5–10 aastat tagasi läbirääkimisi peetud, mis mingil põhjusel raugesid, aga seal on varasem plaan olemas ja see on uuesti lauale võetud. Nüüd nähakse, et täna kuhugi taganeda pole ja valitsusel on väga selge plaan. Praegu on üle 20 ühinemisprojekti, millesse on kaasatud üle saja omavalitsuse. Mõistetakse, et valitsus võtab sel korral asja tõsiselt ja aasta on veel aega ise kokkuleppeid sõlmida. 2017. aastal tekib valitsusel õigus omavalitsusi ühendada ning 2017. aasta oktoobriks, kohalike omavalitsuste valimisteks on protsess läbi. Olen öelnud, et mida varem te ise kokku lepite, seda parem. Sundliitmised ei ole kindlasti lihtsad, seepärast pidage ise läbirääkimisi, otsige õiget mudelit, leppige oma ühinemislepingutes kokku, kuidas ühinemistoetust kasutate. On igal juhul positiivne, et esimese poole aasta jooksul on juba enamikus maakondades läbirääkimised käimas.

Kui veel vaadata praeguseid protsesse iseloomustavat kaarti, siis kui palju see langeb kokku teie ettekujutusega, kuidas lõpuks tegelikkuses see kaart võiks välja näha?

Mina veel kaarti joonistanud pole. Meie meeskond on lähenenud nii, et oleme välja selgitanud, millised saaksid olla ühinemiskriteeriumid. Oleme jõudnud koos ekspertidega arvamusele, et kõige õigem kriteerium on elanike arv. Oleme kaalunud, kuhu piir tõmmata, ja oleme jõudnud 5000 elaniku juurde. Kriteeriumid on teada, protsess on kirjeldatud haldusreformi raamseaduses. Oleme kahekordistanud ühinemistoetusi, pakume nõustamisabi. Selle aasta alguses tahame rakendada neli piirkondlikku komisjoni, kuhu kuuluvad maavanemad, eksperdid, rahandusministeeriumi ametnikud. Ka vabatahtliku ühinemisvooru ajal saame konsulteerida omavalitsusi. Aastate jooksul on kogunenud palju kogemusi, kuidas protsessi läbi viia, millele tähelepanu pöörata, millised on olnud vead, milline peab olema õiguskeskkond – neid teadmisi saame kõigile pakkuda. Kaardi joonistamise juurde jõuame alles 2017. aasta kevadel.

Mingi ettekujutus pidi teil ju reformi alustades olema, milline Eestimaa olema saab, kui suured tükid kaardil olema hakkavad?

Kui vaatame, et praegu on omavalitsuste mediaankeskmine elanike arv 1900, ja tahame, et oleks vähemalt 5000, siis arvuliselt peaks olema 3–4 korda vähem omavalitsusi kui praegu. Vaadates kaardile, teame, millised on tõmbekeskused – mõnes maakonnas on neid 3–4, mõnes ainult üks. Ideaalis võiks omavalitsusel olla keskus ja tagamaa. Me ei ole ette kirjutanud, kus piirid peaksid olema ega keela liituda ka teise maakonna koosseisu.

See hakkab juba praegu välja paistma, et maakonnapiirid ei pruugi püsima jääda?

Nii see on. Oleme omaalgatuslikus voorus teinud asja hästi lihtsaks ja paindlikuks, on võimalik säilitada ka linnanime.

Kuidas siis saab? Kui näiteks Tõrva linn ühineb Helme vallaga?

Kui linnas elab vähemalt pool uue omavalitsuse elanikkonnast, siis saab alles jätta linna. Eelkõige on see kohaliku kokkuleppe küsimus. Ka praegu on võimalik, et on vallasisene linn, saab jätkuvalt kasutada linna tiitlit, kirjutada, et see on 700–800 aastat vana. Need on tegelikult väikesed probleemid, mis tänapäeval enam väga takistuseks ei ole.

Millised õigused on maakonnaülestel ühinemistel maakondadel? Või kaovad maakonnad üldse ära?

Praegu on veel vara öelda, aga ma ei usu, et maakonnad üldse ära kaovad. Võib-olla tõesti mõned piiriäärsed vallad ühinevad teise maakonna koosseisu. Maakonnapiirides ei pea kinni olema. Maavalitsuste ja maakondade tulevik on samuti plaanis läbi arutada, aga see on järgmine etapp.

Kõigepealt vaatate, mis 2017. aastaks välja tuli, ja siis – lammutame kõik laiali?

Saaremaa jääb ikka Saaremaaks ja Pärnumaa jääb Pärnumaaks. Maakondade täielikku ärakadumist täna näha pole.

Aga on ka omavalitsuste ühinemisel näha, et mitmel pool on mõte teha ühest maakonnast üks suur vald. Mis sel juhul on vald ja maakond?

Neid läbirääkimisi tõesti peetakse ja need pole kindlasti lihtsad, sest osapooli on hästi palju ja kõigiga läbi rääkida on keeruline. Vaatame, kas kellelgi õnnestub. Saaremaast on kindlasti Muhumaa eraldi, aga kas neil muus osas õnnestub kõigil liituda – lähikuud näitavad. Meie ei pane kätt ette.

Kui Saaremaad vaadata, siis suurem osa liigub liitumise suunas, aga kaks erinevas Saaremaa ääres asuvat väikest valda tahavad kõrvale jääda. Mis neist saab, kui ülejäänud lepivad 2016. aasta jooksul kokku?

Need, kes ei vasta kriteeriumitele, tuleb ühendada kas omavahel või nendega, kellega koos nad vastavad kriteeriumitele.

Ehk siis see jonn ei päästa, lisaks ei saa vabatahtlikust ühinemisest kõrvale jäänud vallad ka ühinemispreemiat?

Kes ühinevad vabatahtlikult, saavad ühinemispreemia – vähemalt 100 eurot elaniku kohta. Need, keda tuleb valitsusel ühendada, nende eest preemiat ei maksta. Makstakse küll kinni otsesed kulud. Kes vabatahtlikult on ühinenud, saavad oma ühinemispreemia kätte – need on päris suured summad, mida valitsus eraldab. Kokku on selleks 75 miljonit eurot. Ühinemislepingus saavad nad rahulikult kokku leppida, kuhu preemiaraha investeerida. Jonni pärast pole mõtet kõrvale jääda – see on oma elanike, oma valla huvide vastu.

Mis siis saab, kui mõnes maakonnas pole ühtegi vabatahtlikku ühinejat?

Ma ei usu seda ja enamik omavalitsusi on öelnud, et nad ootavad, et valitsus kinnitaks selle eelnõu ära ja seda tahame teha veebruaris.

Mis seal eelnõus kirjas peab olema?

See on esimene eelnõu, mis lükkab haldusreformi käima. Selles kirjeldame kriteeriumid, toetused, ajakava.

See kõik on ju juba praegu avalik?

Jah. See puudutab ka sisemist demokraatiat, kirjeldame, kuidas saab luua osavalda. Näiteks osavalla kogu, mida praegu seaduses pole. Just selle jaoks, kui tekivad territoriaalselt ja rahvastiku mõttes suured omavalitsused ja et sisemist demokraatiat säilitada, teatud otsustusõigust kohapeale jätta. See on meil hästi ajakriitiline, tahame parlamendile veebruariks üle anda ja jaanipäevaks vastu võtta.

Siis jääb vaid veidi üle poole aasta aega vabatahtlikult ühineda?

Aga jõuab, kuid tunnustan neid, kes on juba pihta hakanud. Eelnõu on kõigile saadetud ja selle taha pugeda, et nad enne jaanipäeva midagi ei tea ega pole kuulnud, ei ole võimalik. Seda enam, et sel teemal on 20 aastat räägitud. Koalitsioon on kinnitanud põhimõtted ja neist peetakse kinni.

Miks te vabatahtliku ühinemise aja pool aastat ettepoole tõite? Algul oli ju kava seda kuni 2017. suveni lubada?

Ega see väga tavapärane reformi puhul pole. Tavaliselt lükatakse aega pigem edasi.

Miks siis nüüd teisiti?

Väga kindlal põhjusel. Kui lepiks ainult sellega, et 2017. aasta kohalikeks valimisteks toimuksid vaid vabatahtlikud ühinemised, siis tähendaks see, et peaksime 2018. aastal korraldama üle Eesti erakorralised valimised. See tähendab suurt lisakulu, täiesti uute valimiste seadusesse kirjutamist. Inimesed on ka valimistest tüdinenud, sest 2017 on valimised, 2018 oleksid siis teised kohalikud valimised ning 2019 juba parlamendivalimised. 2018. aasta on Eesti vabariigi juubeliaasta, oleme Euroopa Liidu eesistujamaa. Kõige tähtsam on see, et me teame 2017. aasta alguseks nagunii, kes liituvad omaalgatuslikult – kas on juba läbi rääkinud või alustavad läbirääkimisi. Siis tekib tobe olukord ja jääb enam kui aastapikkune tühi aeg, kus midagi ei toimu. See oleks mõttetu raiskamine ja ebastabiilsuse loomine ka nende jaoks, kes juba ühinevad, sest nad ei tea, kas neile pannakse 2018. aastal veel keegi juurde. Ka väikestes kohalikes omavalitsustes, kus poleks ühinemine toimunud, on 2017. aastal kohalikud valimised. Valitakse vallajuhid – mida nad seal pool aastat otsustavad, mis arengust saab juttu olla, kui on teada, et neid hakatakse ühendama.

See kõik on üsna valus ja võib tekkida küsimus, kui demokraatlik on valitsuse poolt sundliitmine?

Eesti põhiseadus näeb sellise võimaluse ette. Eesti siseriiklikud piirid ei ole nii pühad kui Eesti välispiir. Muidugi tekitab see palju emotsioone ja juba 80 aastat tagasi, Eesti iseseisvuse esimesel perioodil arutati täpselt samade küsimuste üle. Konstantin Päts ütles, et ükski terve mõistusega inimene ei ole suutnud neid probleeme lahendada. Nüüd oleme juriidiliselt hästi ette valmistanud, on konkreetne ajakava, teame, kuidas lähiriikides on seda tehtud. 2017. aastal jätame omavalitsustele veel poole aasta jooksul võimaluse neid protsesse ise teha. Teeme valitsuse poolt ettepaneku, kellega neil tuleks liituda, ja siis jääb neil veel kolm kuud aega ise tegutseda. Kui nad ka siis valitsuse ettepanekuga ei nõustu, peab valitsus sekkuma ja nad ühendama.

Kas selle kolme kuu jooksul on veel võimalik preemiat taotleda?

Ei. See on siis juba maha magatud. Preemia peab selgelt motiveerima neid, kes on tublimad.

Kas vallal jääb sundliitmise korral midagi ka endale otsustada?

Tegelikult jääb volikogule võimalus teise omavalitsusega läbirääkimisi pidada. Nimeküsimus, teenuspunktide küsimus, osavallad, investeeringud – need saab veel ise läbi rääkida. Aga mitte seda, kas ei või jah.

Kujutame, et tekivad väga suured vallad, maakonnapõhised ning väikeste vürstiriikide asemele tekivad suured vürstiriigid, kes on valitsusele juba hulga jõulisemad partnerid. Kas olete selleks valmis, kuidas saab paika tasakaal riigi ja omavalitsuste vahel?

Seda ohtu pole veel keegi esile toonud, et tekivad liiga suured omavalitsused. Me ise tahame, et tekiksid suuremad, tugevamad, iseseisvamad omavalitsused.

See tähendab ka funktsioonide, ülesannete ümberjagamist riigi ja omavalitsuste vahel?

Kui omavalitsused ühinevad ja nende tase ühtlustub, siis tekivad selleks eeldused.

Haldusreformis on alati esimeste küsimustena kerkinud omavalitsuste ülesanded, kas sel korral te sellest nii detailides ei taha rääkida?

Oleme kirjeldanud kontseptsioonis, mis suunas liigume. Tahame, et omavalitsused oleksid suuremad ja tugevamad ning nende investeerimisvõimekus ja ametkondade professionaalsus on teisel tasemel. Siis saame neile anda seniseid riiklikke ülesandeid ja selleks vahendeid. Olgu see siis arengukavade koostamine, ettevõtluskeskkonna korraldamine, ühistranspordi areng.

Siit tekib edasi küsimus, mis saab olema maavalitsuste roll?

Igal juhul siis, kui omavalitsuste võimekus on olemas, saame ülesandeid neile või omavalitsuste liitudele üle anda. Omavalitsused peaksid ka pärast ühinemist tegema rohkem koostööd. On valdkondi, kus ka 5000 või 10 000 elanikku jääb väheseks – kasvõi prügimajandus või veemajandusprojektid. Samuti ühistransport, kas siis maakonna piires või tihtipeale üle maakonnapiiride. Praegu on omavalitsuste killustatus ja võimekus viinudki selleni, et riik on päris palju enda kätte võtnud. Tahame selle laeva teistpidi keerata ja minna skandinaavialikule mudelile, kus omavalitsuste roll on suurem. Ka omavalitsuste funktsioonide ja maavalitsuse rolli põhimõtted on täna juba ette valmistatud, aga selle juurde tuleme järgmises etapis, kui ühinemine on toimunud.

Kas võib minna nii, et maavalitsuste roll kaobki ära, ei olegi enam maakondi? Tekivad hoopis piirkonnad, nagu on erinevatel riigiasutustel?

Ajaloolises või kultuurilises mõttes jäävad maakonnad ikka alles, aga nõus, et maavalitsuste rolli ja töö vaatame üle. Üks suund on, et neile antakse funktsioone juurde. Teine alternatiiv on, et maavalitsusi liidetakse ja alles jääb näiteks kuus regiooni. Igal juhul on riiklikke funktsioone, mis jäävad alles. Neid täidetakse kas maavalitsustes või on regionaalsed riigimajad, kus on kõik ametiasutused koos. See idee tundub mulle väga sümpaatne. Praegu on maakondades palju riigiasutusi, mis on laiali. See on ebamugav, kinnisvara ülalpidamine on kulukas. Igal juhul peame liikuma selles suunas, et teenused on ühes punktis kättesaadavad. Aga üks funktsioon, mis jääb maavalitsustele või regioonikeskustele kindlasti alles, on järelevalve. Kui omavalitsused oleksidki maakonnasuurused, siis iseenda üle järelevalvet nad teha ei saaks. Peab olema järelevalveorganisatsioon, kelle poole saab oma murega pöörduda, kui omavalitsus oma ülesandeid ei täida või mingeid regulatsioone rikub.

Mäletame, et Tarmo Looduse ajal jõudis haldusreform ka päris kaugele, palju oli analüüsitud, maavanemad kandsid ette, kuidas kusagil reform peaks minema. Siis kukkus see kokku, kuna teie enda erakond teatas, et teile haldusreform ei sobi. Miks siis 2001. aastal ei olnud võimalik laialt, ka teie oma inimesi ära rääkida ja nüüd on võimalik?

Ilma kindla veendumuseta, et vajadusel valitsus sundliidab omavalitsused, ei ole võimalik seda reformi teha. Lisaks on 15 aasta jooksul tulnud väga palju tarkust ja kogemust juurde nii riigi- kui ka omavalitsusjuhtide tasandil. Kõik varasemad reformiplaanid ja analüüsid on meile marjaks ära kulunud. Aga väga oluline argument on meie demograafiline protsess. 2000. aastate alguses võis ju veel loota, et rahvaarv kasvab ja inimesed suunduvad linnast maale. Reaalsus on teine: rahvastik väheneb, vananeb, jätkuvalt toimub linnastumine. Need on protsessid, mis toimuvad terves Lääne-Euroopas, siin pole Eesti mingi must lammas või midagi väga erilist. Omavalitsusjuhid näevad ka, et isegi kui majandus kasvab ja eelarve kasvab, on elanike arv 25–30% kahanenud ning plahvatuslikku kasvu ei paista kusagilt. See teadmine sunnib muutustele. Teine aspekt on see, et 15 aastaga on elu kardinaalselt muutunud ja nõuab omavalitsustelt professionaalsemat tööd. Lisaks võimalus asju ajada eemalt, interneti või telefoni teel. Vallavanem ei saa enam olla see mees, kes teeb ise kõik tööd ära: lükkab lund, kirjutab juriidilisi dokumente, ravib lapsi ja remondib koolikatust. Elu on nii palju edasi läinud, et on vaja inimesi, kes saavad spetsialiseeruda oma tööle, kes nõuavad konkurentsivõimelist palka ja kes tahavad, et neil oleks ka tegelikku rakendust.

Tõsi, vallamajja pole enam nii palju asja kui 15–20 aastat tagasi, aga külas elava inimese jaoks on oluline ka võimu läheduse tunne ja suures vallas võib kasvada võõrandumine võimust. Kuidas seda ära hoida?

On mitu lahendust. Esiteks saab alles jätta teeninduspunktid, kui on vaja füüsilist kohta, kus asju ajamas käia. Seda on ka kasutatud ja endistesse vallakeskustesse on teeninduspunktid alles jäetud. Kas seda on vaja pikaajaliselt või üleminekuperioodiks, selgub kohapeal. Teine, veel huvitavam ja positiivsem efekt on see, mida on meile öelnud kohalikud külaliikumise aktivistid. Ühinenud valdades on külaliikumine muutunud aktiivsemaks, küla kui kõige väiksem identiteedi ja kogukonnatunde kandja on muutunud palju aktiivsemaks. Võimekamates omavalitsustes on ka suutlikkus neid toetada palju süstemaatilisem. Külavanemad võiksid olla mõistlikul moel ka vallajuhtimisse kaasatud.

Kuidas teha valimissüsteemi nii ümber, et näiteks Läänemaal, kui seal peaks tekkima üks vald, ka Virtsust ja Kullamaalt keegi volikogusse pääseb?

Kogemus näitab, et valdade ühinemisel, kui ei tehta valimisringkondi, siis väikeste kohtade esindused saavad endale pigem parema esinduse volikogus. Seda muret pole, kui vallad ühinevad, et mõned regioonid jäävad vallavolikogus esindamata. Pluss loome osavallakogu või linnaosakogu esindusdemokraatia vormi.

See ei saa minna nii, et need võivad käia koos ja rääkida ning nõu anda, aga otsustamisel kaasa rääkida ikka ei saa?!

Detailides peaks selle korra kokku leppima kohaliku omavalitsuse sees ühinemislepinguga või siis detailsemas valla põhimääruses.

Ühinemislepingud on näidanud, et neist ei peeta alati kinni!

Üksikud negatiivsed näited on ja sellepärast oleme seadusse kirjutanud klausli, et ühinemislepingut saab muuta volikogus kahe kolmandiku häälteenamusega. Ehk siis ühinemislepingu muutmine on hiljem keeruline. Aga võimalus muuta peab jääma, sest elu muutub nii kiiresti. Osavalla puhul paneme põhiprintsiibid seadusesse kirja, aga suuresti tahame, et kohalik autonoomia, sisemine juhtimismudel oleks omavalitsuste endi otsustada.

Enne eelmisi kohalikke valimisi tegi Postimees kokkuvõtte, kui palju on Eestis omavalitsusjuhte, kes 10–15 või isegi rohkem aastat ametis olnud, ja neid oli umbes kolmandik!

Uuring näitab, et valimistel vahetub umbes kolmandik omavalitsusjuhte. Enamik on pikka aega ametis, mis ei ole tingimata halb, aga eluterve konkurents peaks alati olema ning mõistliku suurusega omavalitsuse korral 5000 või 10 000 elanikuga on kriitiline mass tagatud, et võim ka vahetub või on koalitsioonivalitsus. See tähendab, et tuleb teha kompromisse ja mõistlikke kokkuleppeid.

Mis kujul identiteediküsimust valdades nähakse?

Viimasel ajal pole identiteediküsimust väga palju esile toodud. Võib-olla inimesed tänapäeval liiguvad ja reisivad rohkem ning nähakse end suurema osana. Võib-olla need küsimused tekivad, kui läheb vallale nime panemiseks. See tekitab alati palju emotsioone. Küla jääb aga ikka alles ja öeldakse, et inimese esimese identiteedi sõõr on kaks kilomeetrit.

Kas Setu vald lõpuks tekib? Kas setu valdadel tuleb vajalik 5000 elanikku kokku?

Neil oleks umbes 4000 elanikku, aga meil on seaduseelnõus kirjeldatud ka võimalikud erandid. Üks on, kui osapooli on juba vähemalt neli, mis oleks ka setude ühinemise korral. Sellisel juhul võib elanike arv olla 3500. Sama on, kui ühendvalla territoorium läheb väga suureks. Oleme tõmmanud selle piiri 900 ruutkilomeetri peale. Täna on Märjamaa vald kõige suurem – 872 ruutkilomeetrit. Selle erisuse nimi on hajaasustuse erand. Aga erandid on alati erandid ja need vaatab valitsus eraldi läbi. Pluss saared.

Teil on ka kirja pandud, et kui tuleb üle 10 000 elanikuga vald, siis saab lisaraha?

Kui arutasime ekspertidega, siis leidsime, et strateegilise juhtimise võimekus algab 11 000 elaniku pealt. Tahame, et vallad liiguksid selles suunas, ei takerduks miinimummäärale ja seepärast motiveerime 11 000 elanikuga valda eraldi preemiaga – 250 000 eurot lisaks. Ka Hiiumaal on võimalik seda saada, kui nad teevad maakonna peale ühe valla, kuigi neil 11 000 elanikku pole.

Kas nüüd on sada protsenti kindel, et Reformierakond valitsuses haldusreformil alt ära ei hüppa nagu kõigil eelmistel kordadel?

Jah.

Loodetavasti ei riputa Reformierakond haldusreformi lõpuks endale kuldraha kaela, pärast 15 aastat selle reformi takerdamist. See on pigem Reformierakonna auvõlg.

Ma ei tea, kas see on auvõlg, aga igal juhul õnnestub see siis, kui omavalitsusjuhid tulevad kaasa, mistahes erakonnast nad on. Minu arust on see nii kaua aega veeretatud, mõeldud ja oodatud asi, et tuleb nüüd ära teha. Ma pole naiivne, arvamaks, et see läheb lihtsalt ja libedalt. Opositsioonisaadikud ütlevad omavahel, et väga õige asi, see tuleb ära teha, aga kindel, et parlamendis tuleb veel kõva madin. Alati leitakse mingi detail või nüanss, mille pealt lisapunkte teenida.

Aega ei ole kaua jäänud – kahe aasta pärast on omavalitsuste haldusreform juba minevik. Kas liiga kiire pole?

Kui teema on piisavalt oluline, siis leiad lahenduse, kui ei ole, siis leiad vabandusi. Praegu on piisavalt aega, kui leiad, et see on vajalik. Kui arvad, et pole vajalik, kas isiklikel või parteipoliitilistel põhjustel, siis hakkad vabandusi otsima.