Ettevõttega alustaja peab olema mõnusa kiiksuga

Särab kuusk ja särab tuba. Tänaseks minevikuks saanud 2015. aasta jõulud olid Cotze söögimajale ja selle perenaistele Kristi Väärtmaale (vasemal) ja Karin Väänale lootuspäraselt töörohked. Foto: Urmas Hännile

Tõstamaal asuva Cotze söögimaja perenaised Kristi Väärtmaa ja Karin Vääna on kindlalt seda meelt, et kaheksa aasta eest langetatud otsus ettevõtjaks hakata oli õige, kuigi nüüd hinnates talitasid nad toona ehk liiga tõtakalt.

„Pead olema natuke mõnusa kiiksuga inimene, et sellist asja ette võtta,” tõdeb Kristi.

Karin arvab selle omaaegse alustamise kohta muigamisi, et kui tema ise võtakski kõhklemata sama asja uuesti ajada, siis koduseid ta vaevalt enam nõusse saab.

Nemad teavad juba suurepäraselt, et oma ettevõtet ei saa arendada kellast kellani töötades. Seda eriti firma esimestel aastatel.

Samas on mõlemad naised veendunud, et perekonna toetus on igas ettevõtmises tähtis. Ka usuvad nad, et aleviku südames asuv Cotze on kena nii seest kui ka väljast just tänu nende kaasade südamega tehtud tööle.

Kõik algas katusest

„24. aprill 2007 sõlmisime ostumüügilepingu ja plaan oli, et kohe suvel avame ning hakkame küpsetama, tegema igasuguseid pirukaid ja präänikuid ja leiba – omateada ostsime heas seisus maja,” meenutab Kristi. „Aga siis tulid meie kaasad Alar ja Enn ning ütlesid, et noo-noo, tüdrukud, nii see ei lähe kohe mitte: kõigepealt tuleb maja kindlustada ehk teha sellele uus katus.”

1929. aastal valminud hoone kestmise seisukohalt oli see lausa hädavajalik. Aegade jooksul on siin töötanud nii puidutöökoda, söökla, leivatööstus kui ka taaskasutuspood.

Alguses kohendati maja üksnes oma säästude eest. Paraku ei saadud hakkama laenurahatagi, aga edaspidi läks alustavatel ettevõtjatel pisut kergemaks.

Lihtsamaks ses mõttes, et aeg tõi teadmisi ja oskusi kaasata oma plaanide teostamisse maaelu arengu Euroopa põllumajandusfondi maapiirkondadesse suunatavat projektiraha.

„Ega meil omal raha nii palju olnud, et suutnuksime kogu maja iseseisvalt üles ehitada. Kui aga saime Leaderist 2009. aastal meie projektile positiivse otsuse, andis see julgust alustada ja 2010. aastal hakkas kohalik firma Morentek majas tööle,” räägib Kristi. „Samuti rabasid Enn ja Alar 2010.–2011. aastal siin igal vabal minutil.”

Toit vaid kohalikust toormest

Rahmeldamise vilju lõigati 2011. aasta 15. juulil, mil Cotze söögimaja ametlikult avati ning seni ainult raha neelanud ettevõtmine hakkas seda ka natukene tagasi andma.

Seda viimast kahjuks siiski nii kasinalt, et ei Kristil ega Karinil pole tulnud mõttessegi jätta oma põhitöö ja pühenduda üksnes söögimajale.

Hea on seegi, et ettevõte suudab läbi aasta hoida palgal kahte inimest. Nende tööd on suvisel külastatavuse kõrgajal aidanud kergendada vabatahtlikud abilised.

Tegelikult saab tänu Cotzele tööd enamgi inimesi, sest Kristi ja Karin on söögikoha avamisest saadik kasutanud toidutegemiseks suurel määral lähikonnast pärit saadusi.

„Meie põhimõte oli ja on kasutada nii palju kohalikku toorainet kui võimalik ja sellest kõik vajalik ise teha,” tõdeb Kristi. „Meie menüü on pikk ja selles leidub igale maitsele midagi. Aga oleme jäänud endale kindlaks: toidu valmistame ise kohapeal, meie šnitsel ja kotlet ei tule taldrikule sügavkülmast.”

Kuulus kodust kaugelgi

Kiiduväärsest põhimõttest on tulu tõusnud. Kristi väitel on tal Tallinnaski mitu korda juhtunud, et kui seltskonnas on jutuks tulnud Tõstamaa, siis tunnustatakse kindlasti ka Cotze söögimaja toidu ja hea teeninduse pärast.

Tõstamaa nimi on aga viimasel ajal päris paljudel keelel ja meelel. Seda nii raja taga kui ka kodumaal.

Välismaalaste seas eelkõige tänu romantilisele rannateele, mis toob enamjaolt ratastega Iklast Virtsu või Virtsust Iklasse rändajad nende retkel ka Tõstamaale. Maarjamaa rahvas aga on suviti aldis kuulma Tõstamaa kultuurikutset.

„Mõis toob palju rahvast ja ka 2011. aastal alustanud suveteater – tänu nende etendustele on meiegi maja rahvast nii täis, et saba on lausa uksest väljas,” ütleb Kristi. „Eks suvi ongi meie jaoks magusaim aeg.”

Seda magusamat aega silmas pidades tahavad Cotze söögimaja perenaised hakata samas hoones pakkuma majutusteenustki, teisel korrusel on ettevalmistused tehtud. Millal see päev kätte jõuab, ei ole siiski veel selge.

Küll on selge, nagu alguseski sai kirjutatud, et oma ettevõtte rajamise raskused pole Karini ja Kristi tragi vaimu närtsitanud. Pealegi lisavad nii kohalikust kogukonnast kui ka kaugemalt pärit rahulolevad kliendid neile edasiseks toimetamiseks indu.

„Jaa! Muidugi! Loomulikult!” tulistab Kristi ühe hingetõmbega vastuseks pärimisele, kas ta julgustab teisigi nende eeskuju järgima. „Maal peavad sellised kohad olema, see annab väikesele asulale palju juurde.”