Kaido Sikk: negatiivne hoiak metsaveofirmade suhtes ei ole õigustatud

riscorp Transport OÜ põhiosanik ja juht Kaido Sikk. Foto: Toomas Šalda

Iriscorp Transport OÜ on Eesti kapitalil põhinev peamiselt ümarmetsamaterjali transpordi, metsamaterjali ostu, kasvava metsa raieõiguste ostu ning küttepuu müügiga tegelev ettevõtte, millel on üle tuhande hektari metsamaad ja mille masinaparki kuulub praegu 18 Scania metsaveokit. Töötajaid on neil koos tütarfirmade ja sisseostetud tööjõuga veidi alla viiekümne. Metsatranspordi osas kuulutakse Eesti viie suurema hulka.

Ettevõtte suuremad koostööpartnerid on RMK, Metsaliitto Eesti AS, Stora Enso Eesti AS, Lignator Mets OÜ. Ehkki firma peakontor asub Tartus, tegutsetakse paljudes maakondades.

Iriscorp Transpordi juht ja põhiosanik Kaido Sikk sai metsa ja puiduga lähemalt tuttavaks kohe pärast keskkooli lõpetamist. „AB Puidus sain isa käe all metsapraakeri ja saemehe kogemused. Mõne aasta pärast hakkasime tõsisemalt tegelema metsakinnistute ja raieõiguste ostuga ning asutasime oma ettevõtte. Aastal 2000 nii-öelda riiulilt valmisfirmat ostes saime kaasa nime Iriscorp, nii et mingit tähendust siit otsida ei tasu. 2001–2004 läks lankide ost ja materjali müük järjest tõusvas joones, hankisime ka vajaliku tehnika. Kuni 2005. aastani oli areng kiire. Kasutasime mitmeid transporditeenuse pakkujaid, aga nad olid paraku ebastabiilsed. Tekkis mõte, et kui juba materjalivoog on, võiks ka oma auto olla. Esimesed kolm aastat olid transpordiäri õppimise aeg ja tagantjärele hinnates oleks veoteenust sisse ostes isegi odavamalt läbi saanud,” meenutab Kaido Sikk. „Alustasime ühest Kamazist ja järgmise, mõistagi kasutatud auto ostuga panime korralikult puusse: teadmatusest ostsime ebasobiva varustusega vana Scania.”

      Transpordiäri muutus Iriscorpi jaoks majanduslikult kasumlikumaks alles siis, kui 2005. aastal tekkis võimalus saata autod ja mehed Rootsi tuulemurdu vedama. „Tekkisid esimesed märkimisväärsed rahavood ja kuna kontakte oli mul palju, sain head autojuhid palgale.” Rootsis töötamise kohta ütleb Sikk, et harjumatu on sealne asjaajamine, täpsemalt selle aeglus, mis paneb ettevõtja keerulisse seisu: „Kui komandeerin inimesed Rootsi, hakkan neile ju kohe maksma komandeerimistasu, aga kui asjaajamine venib, töös tekivad seisakud, maksan tühja. Rootsist õnnestus meil väljuda siiski ilma suuremate kahjudeta. Kui Rootsis jääb tööd vähemaks, seatakse asjad nii, et esimeses järjekorras saavad tööd oma metsamehed. Võõrtööjõud suunatakse sujuvalt koju tagasi, milleks on erinevaid võimalusi. Kui tööd jääb väheks, ei saagi ju omadega välja tulla.”

      Rootsis töötamise ajal aga jäi Eestis Iriscorpi tegevus mõneti soiku. 2006–2007 vajutati gaas jälle põhja, just siis sai asutatud ka Iriscorp Transport OÜ. „2006. aastal õnnestus võita üks riigihange, millest sai uue tõuke meie transpordiäri. Enne seda oli viis autot, nüüd kasvatasime selle numbri kahekordseks. Praegu teeb tööd 18 autot ja masinapargi suurendamine ei näi vähemalt praegu mõistlik,” kommenteerib Sikk.

      Peale Rootsi on Iriscorp Transpordi mehed ja masinad teinud tööd ka Venemaa laantes, aastail 2006–2007. Nüüd vannub mees, et sinna ei lähe ta enam kunagi. „Vene ärimõtlemine algab sellest, et kuidas saaks teisele ära teha, mitte sellest, kuidas saaks üksteisele kasulikult tegutseda. Poolteist aastat hiljem sellest aru saades ja ära tulles jäi meil isegi osa tehnikat maha ja ikkagi oli lahkumine tol hetkel parim otsus. Tehnika jäigi sinna ja seisis aastaid hiljem ikka täpselt sama koha peal.”

      Tõsiseid plaane peeti ka Prantsusmaale ja Saksamaale minekuks, aga Siku hinnangul jäid need õnneks teostumata. „Välismaal tööl käies tuleb arvestada kohalike nõuete ja piirangutega. Lääne-Euroopas on teised piirangud kui meil, neist peamine on massipiirang. Seal on lubatud 40 tonni, meil 52 tonni. Autode konfiguratsioon on meil sarnasem Skandinaaviale kui Lääne-Euroopale. Meie autod on ehitatud suuremateks veosteks.” Sikk rõhutab, et kohaliku õigussüsteemiga peab end põhjalikult kurssi viima, sest võõral maal on väga lihtne teha vigu, mis kipuvad kalliks maksma minema.

     Praegu jagub Iriscorp Transpordil Eestiski tööd piisavalt. „Meie tegevuspiirkond on peamiselt Valga-Tallinna maanteest ida poole jäävad alad, ka meile kuuluvad metsamaad on enamasti seal. Aga oleme töötanud ka saartel.” Teise talle kuuluva firma kaudu, mille nimi on Raikküla Metsad, on Sikul Raplamaalgi oma metsamassiiv. Nii et geograafilisi piire ei saa üks tõsiselt võetav metsa- ja transpordifirma nii väikeses riigis nagu Eesti endale seada.

    Iriscorp Transpordi jaoks on metsade majandamine ja transporditeenuse pakkumine võrdselt tähtsad. „Olen metsamaterjali ja maadega tegelenud algusest peale, vahel jõulisemalt, vahel vähem. Oleme praegu Eesti kohta üsna märkimisväärse puiduturustusmahuga, meiega arvestatakse. Transpordisektoris ei taha me jääda ainult RMK teenusepakkujaks, hea, kui kaks asja kõrvuti toimivad. Meie rahalisest mahust poole moodustavad metsamaterjal ja kinnistud, veidi alla poole transporditeenuse pakkumine. Turušokkide vältimiseks ongi mõistlik, et üks katab teist ja vastupidi,” avab Sikk oma äri põhimõtteid.

     Puit viiakse ikka selle juurde, kes paremat hinda pakub. „Üritan ajada meie raiemahtu 8000 tihumeetrist ülespoole kuni 10 000 tihumeetrini kalendrikuus, mis võimaldab partneritega nagu võrdne võrdsega hinnast ja tarnetingimustest rääkida.”

     Metsaäri tegijad tervitavad tendentsi, et peale paberipuidu on Eestis hinda tõusnud energiapuit. „Mida rohkem on meil tööstusi, seda sujuvam on väljamüük. Kui Soome ja Skandinaaviasse ostetakse importpuitu ja seal on hinnasurve suur, siis esimesena lükatakse kõrvale just importpuit Baltikumist. Venemaalt saab odavamalt, Baltimaade veidi kallim puit lükatakse esimesena kõrvale. Siit tulenevad tõsised tagasilöögid, nii et graanulitehaste ja koostootmisjaamade turuletulek on meie poolt väga tervitatav.” Siiski on Siku hinnangul Eestis metsamaterjali pakkumine praegu suurem kui nõudlus.

      Metsamaterjali hind on praegu madalseisus. „Kestab puiduturu jahtumine ning ülepakkumine. RMK üritab oma kasumiprognoose täita, mille tõttu suurendab igal aastal 100 000 tihumeetri kaupa oma raiemahtu ja erasektoril jääb turustamiseks vähem ruumi. Selles valguses on transporditeenuse pakkumine praegu mõistlikum. Aga siin peame jällegi arvestama viieaastaste hankeperioodidega, et kui mõni hange peaks ebaõnnestuma, ei peaks päevapealt firmat kinni panama. Meil on võimalik enda metsade peale ümber organiseeruda.”

     Iriscorp Transport pakub kliendile täisteenust. Kogu vajalik metsatehnika on firmal olemas. „Meie tegevusvaldkond algab metsamaa ostust ja ulatub kuni lõpptarbijani või saekaatrini.” Et ettevõte edukalt toimiks, peab Sikk ülioluliseks „täpset doseerimist.” „Et asi oleks kasumlik, peab kallist tehnikat koormama 100%. Kui tehnika töötab poole koormusega, on ette teada, et see masin koos juhiga ehk ekipaa˛ kasumit ei tooda. Logistika peab olema peensusteni läbi mõeldud ja mehed täisprofessionaalid. Sel aastal muutusid Eestis seadused: kui varem oli metsamasinate massipiirang 44 tonni, siis nüüd ulatub see 52 tonnini, mis muudab valdkonna loogilisemaks ja ettevõtluse selles valdkonnas legaalseks.”

     Kaks kolmandikku Iriscorp Transpordi autodest on seotud RMKle teenuse osutamisega, erasektori teenindamiseks jääb kolmandik ettevõtte transpordiressursist. „Kõik need ekipaa˛id peavad tegema tööd hommikust õhtuni. Ilmastiku tõttu tuleb ette tõrkeid, aga kui vaadata aastat tervikuna, saab need teisel ajal ära siluda. Juuni algusest juuli keskpaigani on meil väga vaikne aeg (puhkused ja RMK ei lõika), teine tühjem periood on novembri lõpp ja detsember, mil pannakse ilmast tulenevalt teid kinni, ja kolmas teede sulamise aeg aprillis. Nende perioodide üleelamiseks tuleb muul ajal rohkem pingutada. Vaiksele ajale planeerime puhkusi ja hooldusi. Kogu autopark pole kordagi päris seisma jäänud, minimaalselt kolmandik ikka sõidab.”

        Kui metsaveoäri Eestis laiemalt vaadata, tunnistab Kaido Sikk, et turu solkimist on palju. „Ühe-kahe autoga on sellel turul vaevaline tegutseda. Juba firma püsikulusid on raske väheste autode peale ära jaotada, kasumimarginaalid on nagunii suhteliselt väikesed. On hankeid, millele on tehtud pakkumisi, mis minu hinnangul on ilmselgelt alapakutud. Matemaatika räägib nende vastu, aga turule antakse signaal, et saab ka sellise hinnaga. Mina olen kehitanud õlgu, et ei oska nii väikese summaga kuidagi ots otsaga kokku tulla. Olen ka soovitanud hankijail mõelda, kellega lepinguid teha, kas suudetakse järjepidevust tagada. Kui hankemaht on 20 000 tihumeetrit kuus, siis ei ole seda võimalik teha kahe vana autoga. See ei garanteeri kuidagi soovitud tulemust. Kahjuks on nii, et mida rohkem kogemusi sul on, seda vähem konkurentsis oled,” on Sikk veidi mures. „Ka riigihangete süsteem nii üles ehitatud, et ainus kriteerium on hind. Kui tehakse pakkumisi, mis tegelikult ei ole elujõulised, siis puksitakse tõsised tegijad turult välja. Nii võibki juhtuda, et kui paned hankel poole protsendipunktiga mööda, oled mängust väljas.

Hanketingimuste koostajad peaksid mõistma, et lähtudes ainult madalaimast hinnast, rikutakse ära korralike firmade elujõulisus. Pean silmas just pikemaajalisi, näiteks viieaastaseid hankeid, mida praktiseerib RMK. Aastakese peab igaüks vastu.” Viie aasta taguse ajaga võrreldes on tema kinnitusel kõik kulud alates pliiatsist kuni varuosade ja kalli raudvarani märksa kasvanud. „Viieaastase hanke korral lihtsalt peab asju ette nägema ja need kuludesse sisse arvestama.” Erandiks on kütus: harilikult kirjutatakse kütuse hinna kõikumine lepingusse sisse nii, et vedaja jaoks tariif tõuseb või langeb vastavalt kütuse hinnamuutusele.

       Metsaveofirmad vaatavad paratamatusena seda, et nende suhtes on välja kujunenud teatud negatiivne hoiak, mis ei ole õigustatud. „Inimestele meeldivad puidust majad, täispuit- mööbel, bioenergia jne, kuid metsa ülestöötamine ja vedu on ju osa lõpp-produktist. Ja meedia kujundatud väited, et metsaveoautod on halvas seisus, ei saa lihtsalt paika pidada. Kinnitan vastupidist: kõigist raskeveokitest on kõige paremas seisus just metsaveokid, sest neid kontrollitakse kõige rohkem. Teiseks on RMK hangetel sees euronõuded ja nende rangusest tuleneb, et naljalt üle viie aasta vanust autot metsa saata ei saagi. Hangetel on küll eri piirangud, aga nõuded üha karmistuvad. Ja lisaks – uued autod võtavad vähem kütust. Nii et metsasektoris on kõige uuem autopark. Metsaveokid küll ka lagunevad kiiremini, aga selle ja kontrolli tõhususe tõttu neid ka vahetatakse sagedamini uute vastu välja.”

      Iriscorp Transpordi autode keskmine vanus on kolme aasta kandis. Kuna alustati Scaniatega ja need pole alt vedanud, on margile truuks jäädud ja tänaseks tuntakse nende hingeelu päris hästi. „Kuna uutel autodel kehtib garantii vaid juhul, kui neid hooldatakse esinduses, siis need käivad seal, vanemad saame enamasti ise korda. Rakveres on meil hea remondibaas.”

        Kaido Sikk tervitab ka töö- ja puhkeaja seaduse ning massipiirangute tihedat kontrolli. „Tänu kontrollile on konkurents ausam. Mida rohkem kontrollitakse, seda vähem on kaalu ületamist ja autode tehniline seisukord parem. Rikkumiste üksikjuhtumeid on ajakirjanduses üle võimendatud, aga see ei tähenda, et terve sektor on seaduserikkuja.”

     Eraklientide leidmise kohta lausub Sikk, ei peamine on hea maine. „Kui metsaomanik tahab metsast tulu teenida, siis ise ta enam kirvega metsa ei lähe, vaid müüb kasvavat metsa. Müüakse aga sellele, keda usaldatakse. Otsustavaks saab enda või sõbra-tuttava positiivne kogemus. Kui jätad raielangi korda, teed korda, saad tülideta hakkama ja ajad rahaasju korrektselt, siis sellest piisab, et edaspidigi tööd saada. Meil on maakondades tööl inimesed, keda tuntakse ja kelle poole julgelt pöördutakse. Kümne aastaga on meil tekkinud nii-öelda oma kasvav klientuur. Eks pisut tule end ka reklaamida, aga reklaamiga on see paha lugu, et enamasti jääb sulle hinnapakkumiste tegemise vaev. Enamasti võidab see, kes kõige rohkem ülespoole eksib. Mõnikord teeme kümme hinnapakkumist päevas ja naljaga pooleks võib öelda, et kui neist ühes enda kahjuks eksid, siis selle saadki. Midagi tulusat siit reeglina ei tule.”