Edumeelses Kadrinas tegutseb sportlik torufirma

Andres Pulver
, Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks, et ettevõtlus maal areneks, ei ole Kaul Augasmägi sõnul riigi tasandil midagi tehtud.
Selleks, et ettevõtlus maal areneks, ei ole Kaul Augasmägi sõnul riigi tasandil midagi tehtud. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Kadrina aleviku serval paelub möödasõitja pilku värviline plasttorudest mees, kes HAKA Plasti väravas saabujaid lilledega tervitab. Veidi taamal „nosib” rohtu torudest hobune.

Torudest meest kutsutakse hellitavalt Volliks. HAKA Plasti ostu-müügijuht Kaidi Põder räägib, et ettevõtte juht Kaul Augasmägi oli reisil ning töötajatel tekkis mõte teha väravasse üks kuju teda saabumise puhul tervitama. „Ei mõelnud üldse, et see kauemaks sinna jääb,” lisab ta.

Aga jäi. Peagi lisandusid lilled. Nüüd peavad möödasõitjad sageli auto kinni ning teevad Volli juures pilti.

Hobuseskulptuur, mis on Kadrinas muide juba teine, sündis aga vajadusest. Nimelt saab HAKA Plasti torudest ka hobuseaedikuid teha.

„Oli vaja näidata, mis aed see meil platsi peal püsti on,” põhjendab Kaidi Põder.

Nüüdseks on hobune nii kuulsaks saanud, et seda kutsutakse mujalegi: nii on kuju käinud näiteks pealinnas ja mujalgi ratsavõistlustel lapsi lõbustamas. Saab ju tema selga rahulikult ronida, sest plasttorudest hobune juba ettearvamatuid liigutusi ei tee.

„Kaulile meeldib, kui asjad on korras – muru niidetud ja midagi ei vedele,” kinnitab Põder. Tema sõnul proovisid kontori naised kraavipervele ka lilli istutada, kuid vesirotid panid lillesibulad lihtsalt nahka.

Kaul Augasmägi sõnul on Kadrina mõnus koht ühe tootmisettevõtte jaoks, sest on natuke teises seisus kui enamik Eesti väikeasulaid.

„See võib olla tingitud tõigast, et kunagine EPT oli väga edumeelne ja siinsed inimesedki olid ja on ehk pisut edasipüüdlikumad,” arvab ta.

Tõepoolest – Kadrinas on ettevõtlust palju ja inimesed sealt eriti ära ei kipu. „Meil väga suurt tööjõuvajadust ei ole ja vajalikud töötajad oleme ikka leidnud,” sõnab Augasmägi.

Pisut on tööjõudu siiski vaja läinud, sest kui HAKA Plast tosin aastat tagasi paar kilomeetrit eemal Undlas alustas, oli töötajaid koos Augasmäega kokku seitse. Praegu, mil viis aastat juba Kadrinas oldud, on neid majas 30.

HAKA Plast on Baltimaade suurim polüetüleentorude tootja, aastas tehakse üle 4000 tonni ehk tuhandeid kilomeetreid torusid. 70 protsenti toodangust läheb ekspordiks, peamiselt Soome, Lätti ja Leetu, vähem ka Rootsi.

Viimastel aastatel on ettevõtte käive püsinud 7 miljoni euro kandis, kuid seda on üha raskem samal tasemel hoida, sest Baltikumi suured vee- ja kanalisatsiooniprojektid hakkavad ühele poole saama ning nõudlus torude järele väheneb. Infrastruktuuri arendamiseks enam Euroopa Liidu meetmeid ei ole ning omavalitsused ise nii mahukaid projekte rahastada paraku veel ei suuda.

Sestap pööratakse HAKA Plastis üha suuremat tähelepanu kõigele muule, mida polüetüleenist teha saab. „Teeme igasuguseid eritellimusi, nagu rätsepatöökojas käsitööna,” räägib Kaul Augasmägi.

Üks minevamaid „käsitöökaupu” on pontoonid ujuvkaide jaoks, mis Soomes päris hästi kaubaks lähevad. Konkurents toruturul on ülitihe ning vastas seisavad maailma juhtivad torutootjad, kellega tuleb rinda pista. Seni on HAKA Plast hakkama saanud. Tundub, et edukalt.

Tavalised torud valmivad automatiseeritult ning inimkäsi nende loomiseks eriti vaja ei lähe. Küll peab operaator masinatel hoolega silma peal hoidma. Ning väga tähtis on kvaliteedikontroll.

„Toru tundub iseenesest ju lihtne asi, aga nõudmised on ranged,” tähendab Augasmägi.

Toodangu kvaliteedil silma peal hoidmiseks on ettevõttes oma labor, kus tehakse väga palju eri katseid. „Laboriseadmete all on ikka tohutu hulk raha,” vangutab ettevõtte juht pead.

Torusid tootval ettevõttel on vaja palju ruumi, et valmistoodangut ladustada, sestap on Kaul Augasmägi sõnul ainuvõimalik, et tegutsetakse just maal. Ja tulevikulootust on, sest tänavu ostis mees kaks hektarit maad juurde, et kinnistut suurendada.

Selleks, et ettevõtlus maal areneks, ei ole Kaul Augasmägi sõnul riigi tasandil midagi tehtud. „Ei kavatseta teha ka,” teab ta. „Ja kas seda lõppeks ongi vaja – on juba suur asi, kui kaikaid kodarasse ei loobita.”

Ka Kaidi Põder on mures. „Riik eeldab, et kõik ettevõtjad on sulid, pätid ja kaabakad,” on ta nördinud.

Augasmägi hinnangul on aga seadusandlikul tasandil asjad tugevasti üle reguleeritud. „Ja toon on selline, et ühiskonnas puudub positiivne kuvand ettevõtlusest, kuid ilma ettevõtjateta ei saa ja ilma nendeta ei teki ka seda rahahunnikut, mida laiali jagada.”

Mehe sõnul on kaks kolmandikku seadustest või regulatsioonidest sellised, mida lihtsalt ei ole võimalik täita. Viimase drastilise näitena riigi hoolimatust ja üleolevast suhtumisest toob ta pakendiringlusest saabunud kirja, mis teatas, et kui ettevõte on auditikohuslane, aga audit on tegemata, siis saab 36 000 eurot trahvi.

HAKA Plastil oli audit kenasti tehtud ja tuli välja, et taoline kiri oli saadetud üle Eesti kõigile, lihtsalt igaks juhuks. „Ehmatas päris kõvasti,” naerab Augasmägi ja lisab, et tegelikult pole siin naljakat midagi.

Lusti on aga kõvasti, kui HAKA Plasti kokku hoidev pere üheskoos midagi ette võtab. Eriti varmalt tehakse sporti. Novembri viimasel nädalavahetusel võtsid teineteiselt mõõtu Augasmägi ja ettevõtte tootmisjuht ning jooksid läbi rajuilma kümme kilomeetrit Huljalt Kadrinasse. Ametlikult „Hullude duelliks” kutsutud jõuproovis jäi peale boss.

Kaidi Põder räägib, et kogu kollektiiv on väga sportlik – kevaditi käiakse üheskoos Tartu rattarallil ja sügisel rattamaratonil. Tänavu tegid HAKA Plasti mehed läbi NATO testi.

Pikki aastaid töötas HAKA Plastis Tiit Karp – legendaarne jahimees, kes tulnud jahilaskmises Euroopa ja maailmameistriks. Tema oli üks neist seitsmest, kes 2003. aastal Undla kitsukestes ruumides alustas, kuid sel suvel läks 71aastane mees pensionile.

Praegu hoiab firma sportlikku taset kõige kõrgemal ultrajooksja Cris Poll, keda naljatamisi Virumaa Forrest Gumpiks on kutsutud. Poll kuulub nende väheste hulka, kes on ööpäevaga suutnud joosta enam kui 200 kilomeetrit.

„Töökoht on väga hea, käime palju koos sportimas ning võistlustel osalemisega pole kunagi probleeme,” kiidab Poll tööandjat. „Mul on ju päris palju käimisi seoses treeningute ja võistlustega, aga suhtumine on väga positiivne,” on ta rahul.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles