Maaeluministeeriumi kodulehel peetavas maablogis avaldas ministeeriumi taimekaitse büroo juhataja Evelin Hillep hiljuti kirjutise „Kui palju taimekaitsevahendeid kasutab Eesti põllumees?”, mida Maa Elu toimetus peab vajalikuks pisut pikemalt kajastada.
Taimekasvatussaaduste kasvatamine on alati väljakutse nii tehnoloogia ja ilmastiku kui ka taimekahjustajate surve ja muude tegurite tõttu. Eesti põllumajanduslikes majapidamistes kasutati mullu Statistikaameti andmetel 889,6 tonni taimekaitsevahendeid.
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni hinnangul kaotatakse üle maailma taimekahjustajate tõttu 20–40% saagist. Maailmas on umbes 250 000 taimeliiki. Neist 3% ehk 8000 on umbrohud, millest omakorda 200–250 liiki kujutavad tõsist ohtu toidutarneahelale. Kahjurputukate, taimehaiguste ning ebasoovitavate taimeliikide mõju ärahoidmiseks, piiramiseks või tõrjumiseks kasutatakse taimekaitselahendusi – bioloogilisi, mehaanilisi või keemilisi. Keemilised lahendused hõlmavad nii sünteetilise kui ka loodusliku päritoluga aineid.
Taimekaitsevahendite kasutamine varieerub aastati
Statistikaameti andmetel kasutati 2014. aastal Eesti põllumajanduslikes majapidamistes 889,6 tonni taimekaitsevahendeid. Võrreldes 2013. aastaga kasvas taimekaitsevahendite kasutamine 8,3% ning 2012. aastaga 22%. Aastal 2014 hõlmas põllukultuuride kasvupind Eestis kokku 608 366 ha, mis moodustab 13,45% Eesti pindalast. 2013. aastaga võrreldes on põllukultuuride kasvupind suurenenud 2,4% ning näiteks tera- ja kaunviljade keskmine saagikus 20,15%.
Seega viimast kolme aastat iseloomustab küll kasutatud taimekaitsevahendite koguse tõus, kuid samal perioodil on kasvanud ka põllumajanduskultuuride kasvupind ja keskmine saak ning aastate lõikes erineb ka taimekahjustajate surve. Oleme taimekaitsevahendite kasutamise osas jõudmas uuesti 2007. aasta tasemele, kuid ennatlik on järeldada, et kasvutrend on püsivalt positiivse suunaga.
Kaunviljade kasvupinna hüppeline tõus suurendab kogust
Kui suureneb põllukultuuride kasvupind ja keskmine saak, siis näeme neid arvulisi muutusi ka kasutatud taimekaitsevahendite koguses. Teravilja kasvatati mullu 332 900 hektaril, mis on 7% rohkem kui 2013. aastal. Kaunviljade kasvupind suurenes aga 40%, seega „hüppasime” 5500 hektarilt 19 100 hektarini. Seega suurenes tera- ja kaunviljade kasvupind mullu 47%.
Statistikaameti andmetel kasutati samal ajal tera- ja kaunviljade kasvatamiseks 0,6 tonni taimekaitsevahendeid. Võrreldes 2013. aastaga on see 12,4% rohkem ning 2012. aastaga juba üle veerandi enam (+25,19%).
Lääne-Virumaal suurimad teravilja- ja kaunviljasaagid
Maakondades, kus tera- ja kaunvilju kasvatamiseks on suurem kasvupind, oli suurem keskmine saak ning vastavalt kasutati ka taimekaitsevahendeid. Arvestades kasvupinda, keskmist saaki ja taimekaitsevahendite kogust, kasutati Lääne-Viru maakonnas 77 060,8 kg taimekaitsevahendeid ning saadi maakondadest kõige laiemal pinnal suurim keskmine tera- ja kaunviljasaak. Lääne-Virus suudetakse 49 313 hektari pealt saada 194 677tonnine kogusaak ehk keskmiselt 3,95 t/ha. Taimekaitsevahendite koormus on seal 1,55 kg/ha.
Võrreldes teiste maakondadega kasutati Järvamaal teraviljade kasvatamiseks taimekaitsevahendeid kõige rohkem – 91 142,3 kg ning kaunviljadel 2956,3 kg. Seega kujuneb tera- ja kaunviljade kasvupinna hektari koormuseks 2,93 kg, mis on Eesti keskmisest (1,69 kg/ha) 42% kõrgem. On võimalik, et Järvamaa statistikas kajastuvad ka need taimekaitsevahendid, mida maakonna suurtootjad kasutavad muu hulgas teistesse maakondadesse ulatuvatel põldudel.
Kui statistikaandmed teisendada matemaatiliselt üksnes tera- ja kaunviljade (vs. kogu põllumajandusmaa) hektarikoormuseks, siis kõige enam taimekaitsevahendeid kasutati Järvamaal (2,93 kg), Jõgevamaal (1,99 kg) ja Läänemaal (1,8 kg).
Eestis kogutakse alates 2006. aastast andmeid taimekaitsevahendi preparaatide põllumajanduskasutuse kohta, muud kasutused, nagu raudteede ning maanteede hooldus, statistikas ei kajastu. 2013. aastast toodetakse eraldi statistilist infot ka ainete kohta, mis sisalduvad taimekaitsevahendites, võimaldades hinnata resistentsuse riski ja mõju veekeskkonna seisundile. (ME)