Audru puidumeister ajab täiuslikkust taga

Lapsest saadik ehituse ja puutööga tegelenud Kuido Sipp on õnnelik inimene: tema töö on ühtlasi ka tema hobi. Kadestamisväärne on seegi, et mees ei pea vastu võtma iga tööd, vaid ainult neid, mis teda kõnetavad. Nagu näiteks see kaunis 3000 puitosast koosnev mängumajake meistri selja taga. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Vähe on ettevõtteid, mis õigustaksid ambitsioonikat ja kõrgelennulist ärinime nii tabavalt nagu osaühing Ainulaadsed Puutööd.

Audru alevi servas sovhoosiaegses kaarhallis toimetav puutöökoda eesotsas omanikust puumeistri Kuido Sipiga on igati oma nõudliku nime vääriline.

Poola suursaadiku residentsi trepp, maanteemuuseumi tellitud 19. sajandi postitõlla koopia, sõjakilp Balti kaitsekolledžile, Eesti vabariigi ametlik paraadvapp, taastatud esimese ilmasõja aegne Willys Overland ning kamaluga teisi tavatuid puutöid ja -ehitusi on põgus loetelu selle omanäolise puiduettevõtte ammendamatust ampluaast.

Unikaalsete ja keeruliste tööde peale maias Sipp ütleb, et tal on varasest noorusest küljes kaks parandamatut tõbe – ehitamine ja puutöö –, millest pole enam lootustki vabaneda.

Esimese ehituse tegi kunstnikuhingega Sipp 14aastaselt, rajades puukuuri pööningule tüdrukute võõrustamiseks toa. Puutööga sai mees lahutamatuks sõbraks 5. klassis, kui veetis iga vaba hetke kooli puidutöökoja treipingi taga.

Kelkudest tõllani

Treipink ja peitel on elu jooksul eri ameteid proovinud Sipiga alati kaasas käinud.

Tööriistad olid tal ligi ka siis, kui leiva tõi lauale palgatöö või kauplemine kasutatud autodega.

Mõne aasta isegi suure lombi taga Chicagos restauraatoriametit pidanud Sipp lõi oma esimese puutöökoja 2001. aastal Virtsus.

Äri läks jooksma tänu rootslasele, kes esitas tellimuse suveniirist õnnekelkudele. Miniatuurseid kokkukäivaid 38sentimeetriste metalljalastega Soome kelgu koopiaid sooviti saada hiigelpartii: 10 000 tükki.

Sipp ehitas poolteist kuud masinaid, et saaks tootmisega alata. Kui seadmed ja esimesed 200 kelku olid valmis, kuivas tellimus kokku.

„Tuli välja, et kelke tahtis keegi igavlev advokaadiproua, kes arvas, et kelgud on jube hea suveniir. Alguses räägitud 10 000 ega 5000 kelgust ei tulnud midagi. Lõpuks tegime valmis 200 kelku,” naerab Sipp puidufirma algusaegadele mõeldes.

Kelgutehingust küll edulugu ei puhkenud, kuid rootslane oli aus partner ning maksis nii kelkude kui ka seadmete valmistamise kulud kinni.

2004. aastal kolis Sipp töökoja Virtsust Audrusse pankrotivarast üles ostetud kaarhalli, asutas uue osaühingu ja taotles Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt 160 000 krooni starditoetust, mille saamise eest on tänini tänulik.

„Alguses tundus kaarhall tohutu suur, aga nüüd jääb meil siin ruumi puudugi. Olen halli kõrvale teise töökoja jaoks maadki soetanud, aga siiani ei ole teise töökoja ehitamine tegelikkuseks osutunud,” seletab loometööd ettevõtte paisutamisele eelistav Sipp.

Perfektsionisti ja pedandina ei tee omanikust tegevjuht enesele ega oma kolmele alluvale allahindlust: juhindutakse põhimõttest, et alati tuleb parimat püüelda ja et iga Ainulaadsete Puutööde taies olgu (vähemalt!) kullaprooviga.

Ennistamisele toodud tsaariaegsest kupeetõllast või saanist võivad olla riismed järel, aga sellega ei või leppida: asi peab saama otsast lõpuni kui uhiuus.

Keskealisena koolipinki

Et eluülikoolis kogutud teadmistearsenali täiendada ja toomaks firmasse värsket oskusteavet, läks Sipp pealt 50aastasena Soome Jurva kodumajanduskooli puidunikerdamist õppima.

„Kuigi olin aastaid puidu- ja metallitööd teinud ja praktikapõhi tugev all, tundsin, et tahaksin täita lünki teoreetilistes teadmistes,” põhjendab mees kümne aasta tagust üle lahe minekut.

Ehkki Soome kutsekool oli omas vallas tema hinnangul Põhjamaade tugevaim ja selle tehnikapark suisa maailmatasemel, pakuti seal eestlasele seda, mida ta juba niigi hästi valdas – loovat praktikat. 

Kasuks tulid Soome kooliaastad aga ikka. Kasvõi klientuuri leidmisel. Näiteks pakkusid põhjanaabrid kuldsete kätega mehele, et hakaku too elektritšellosid ja -viiuleid valmistama.

„Kui minu juurde pillijutuga tuldi, siis ütlesin esimese hooga ära, kuna mul pole absoluutselt muusikalist kuulmist. Seepeale näidati mulle üht Ungaris tehtud tšellokäkerdist ja ma vaatasin, et sellest pillist teen igal juhul etema,” jutustab Sipp.

Kaup koos, meisterdas eestlane mõnda aega partiide kaupa elektritšellosid ja -viiuleid. Ajapikku instrumendiäri hangus, kuna pillide elektroonika oli kehvake ja korralikuma soetamiseks ei raatsinud soomlased investeerida.

Soomest siginenud kontaktid toovad uusi kliente aga tänini ja nõnda pole Pärnumaa mikroettevõtjal teenistuse leidmisega muret.

„Tööpakkumisi on meil rohkem, kui ära teha jõuame. Mul on õnn valida vaid neid töid, mis meeldivad. Ja kui juba valida, siis eelistan alati keerulisemaid väljakutseid,” lausub Sipp.

Siit ka firma nimi Ainulaadsed Puutööd, mis ei tooda, vaid teeb kordumatuid puutöid. Eks andekaid puuseppi ja tislereid ole ju teisigi, ent Sipp peab enda trumbiks luksust vihtuda tööd mõnu, mitte raha pärast.

Pilkupüüdev ja kõrgel tasemel töö on efektsest kodulehest ja klantsreklaamist tõhusam mainekujundaja, usub ta. Sestap ei olegi firmal tänini oma veebilehte, rääkimata muudest afiššidest.

Rahulolevad kunded soovitavad nõudlikku puidumeistrit järgmistele ja nõnda see lumepall veereb.

Sipp naljatab vahel, et tema klientuur on nagu poolkinnine klubi, kuhu pääseb vaid mõne asjasse pühendatu soovitusel.

Lõviosa puu- ja ehitustööde tellijaist moodustavad soomlased ja rootslased. Eesti kliente on vähem, sest meie inimestel pole jaksu eksklusiivsuse eest maksta.

„Eestis leiab küll väga huvitavaid töid, aga paraku on meie maksevõime, nagu ta on: naha hoiab toore ja firma vee peal, aga ei enamat,” tõdeb Sipp.

Ainulaadsete Puutööde töökojas sündinud esemete nimistus kohtab kõige sagedamini treppe. Neid on kümnete kaupa, ent mitte ühegi trepi astmerida ega piire sarnane teistega. Iga trepp on kordumatu ja oma sünnilooga.

Kõikvõimalike puidust pannoode, vappide ja mööbli, Gustav Ernesaksa majamuuseumi lühtrite ja muude inimmõõtmeliste puitesemete kõrval moodustavad omaette grupi suured tööd – nii majade ehitamine nullist kui ka hoonete taastamine.

Materjalina on kogenud meistri käe alt läbi käinud kõik kohalikud puiduliigid ja soliidne galerii eksootilisemaid isendeid, nagu Jaapani kirss ja erinevad mahagonisordid.

Sipp pani püsti Pärnu esimese erajäätiseäri

Perestroika muutuste tuules tööta jäänud Kuido Sipp asutas suvepealinnas jäätiseäri, mis oli üks esimesi Pärnu erafirmasid.

„See oli sogases vees kala püüdmise aeg, kus igaüks, kes vähegi viitsis, proovis äritsemisega õnne. Minu jäätiseäril läks hästi: kui olin kolm kuud jäätist müünud, siis võisin juba Taškenti uue auto järele minna,” naerab tulest ja veest käinud Sipp.

Jäätisefirma algus oli märksa proosalisem. Piltlikult öeldes oli mehel taskus kümme rubla ja kodus pere toita.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii pani Sipp oma viimase raha poole kilo plombiiri alla. Tervet kilo ei saanud, sest see maksis 20 rubla.

Lusikas oli omal olemas ja vahvlid võttis mees tuttava käest võlgu. Toppis siin tänavale üles seatud leti taga plombiiri vahvlisse ja müüs maiustused minutitega maha.

Saadud raha läks kohe käiku juba kilo plombiiri soetamiseks. Vahvlid võttis Sipp endiselt võlgu.

„Kolmanda korraga ostsin jäätist rohkem, klaarisin eelmiste kordade vahvlivõla ja ostsin juba ka järgmise laari vahvleid välja. Kuus korda käisin see päev vahvleid toomas,” meenutab Sipp.

Defitsiit lükkas toiduäri tagant ja Sipi jäätisemüük kasvas. Ta hankis seadmed ja hakkas maiust ise valmistama ning seda isiklikus kohvikus ja kioskis müüma.

Jäätiseäri õitsengu lõpetas omaniku Ameerika Ühendriikidesse minek ja Pingviini jäätise pealetung.