Mida võiks metssea kohta teada

Loodusmuuseumis avatud näitus tänavuse aasta loomast annab metssea tegemistest hea pildi.

FOTO: Peeter Raidla

Metssea valitsemisaeg tänavuse aasta loomana saab kohe-kohe ümber. Loodusmuuseumis on sel puhul üles pandud näitus „Metsanotsu – tõeline siga”, mis on avatud kuni järgmise aasta 21. veebruarini ning tutvustab huvilistele metssea eluviisi ja käitumist meie metsades.

Kuus aastat tagasi tabas meie maakodu esimest korda metssigade jõhker rünnak. Kogu elumaja esine oli kuni eemal seisva saunani üles songitud, samuti kogu maja juurde viiv sissesõidutee. Vaid põõsatutid ja lillepeenrad olid jäänud puutumata. Kartulit ja muid söödavaid juurikaid me ei ole ise kasvatanud, sest kergem on naabri käest osta. Ehk siis kogu õueala oli muru all. Oli ...

Midagi sellist polnud ma varem näinud, ehkki olime oma maakodu selleks ajaks juba kümmekond aastat pidanud. Sigade sügisese laastamistöö jälgede kõrvaldamine varakevadel oli vaevaline, aga asja sai ja suvel kattis majaesist taas kena muruvaip. Kuni sügiseni. Ja nii neli aastat järjest, kuni mul iga-aastasest taastustööst villand sai ja ma õueala võrkaiaga sisse piirasin. Eks hiljemgi on sead käinud meie muru piidlemas, korra püüdnud isegi võrkaiast läbi murda, aga sisse pole nad enam saanud.

Küll on jätkuvalt sigade meelevallas majatagune väike metsatukk, mida ma ei ole jõudnud aiaga ümbritseda. Metssigade kaevatud augud äratavad oma sügavusega aukartust. Nii palju kui mina olen aru saanud, otsivad nad põhiliselt juurikaid. Tammetõrud, mida meie kolm iidset tamme külluses maha poetavad, on jätnud meie metsanotsud millegipärast suhteliselt ükskõikseks. Olen selle põhjal järeldanud, et metssigade meelisroaks on võilillejuured ja vihmaussid, mida meie maakodul on rikkalikult pakkuda.

Võib arvata, et minu arvamus metssigadest ei ole just kõige parem. Uskuda võib, et minusuguseid on tuhandeid. Head võimalust suhtumist muuta pakub loodusmuuseumis avatud näitus „Metsanotsu – tõeline siga”. Metssea kohta on levinud mitmeid eksiarvamusi, paljud näevad temas vaid rumalat põllusonkijat ja räpast kommeteta looma. Lähemalt vaadates näitab aga nii mõnigi sea tegu, et tegemist on targa, puhtust armastava ja suisa eeskujuliku loomaga. Allolevad seigad metssea elust ongi nopitud näituse stendidelt.

  • Metssiga oli juba Ürg-Eestis oluline jahiloom. Kliima jahenemise, tammemetsade raiumise ning huntide ja küttimise survel hakkas aga metssigade asurkond vähenema, kuni nad 17. sajandil niinimetatud väikese jääaja tõttu Eestist kadusid. 1920. aastatel hakkasid Eestis taas levima jutud imelikust olendist, kes metsas uitas ja kummalisi hääli tegi. Metssiga oli sellega taas Eesti aladele jõudnud.
  • Metssiga on pigem soojalembene loom, kes on oma suguseltslastest kõige kaugemale põhja jõudnud. Kuid tedagi piirab külm kliima ja paks lumekoorik, milles on raske liikuda ja toitu leida. Seetõttu on Eesti metssea leviku põhjapiiriks, Soomes leidub metssigu vaid paiguti soojematel aladel.
  • Metssiga kuulub koos metskitse, punahirve ja põdraga Eesti sõraliste hulka. Metssea sõral on pikenenud kolmas ja neljas varvas. Teine ja viies varvas on lühemad ja esimene varvas puudub sootuks.
  • Kärss on sea üks iseloomulikumaid kehaosi, mis eristab teda äratuntavalt teistest imetajatest. Metssea kärss lõpeb kõhrelise kettaga, mida seestpoolt toetab pisikene luu.  Selline kärsa ehitus annab seale väikese buldooseri võimed, mis teeb toidu kättesaamise maa seest hõlpsaks. Isegi talvel, kui maa on külmunud, pääseb metssiga oma tugeva kärsaga juurikatele ligi.
  • Maad tuhnides leiabki metssiga enamiku oma toidust. Kuigi siga on kõigesööja, eelistab ta siiski rohkem taimetoitu. Selle hulka kuuluvad heinputke, angervaksa, pilliroo ja hundinuia maa-alused osad. Kuid sead käivad ka põllul kartulite ja maisiga maiustamas. Metssea meelispalaks on tammetõrud ja võililled. Loomne toit koosneb peamiselt putukatest, tigudest, vihmaussidest ja kahepaiksetest. Vahel võib metssiga ka mõne pisema ja nõrgema jänese või kitsetalle maha murda.
  • Poegima minnes lahkub emis karjast ning jätab kesikud (ühe- ja kaheaastased noored metssead) selleks ajaks omapead. Umbes kahe nädala pärast saab pere jälle kokku. Taaskohtumisrõõm on suur: poeginud emised tutvustavad kiledate põrsaruiete saatel karjale uusi nägusid.
  • Metssiga on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui suurim imetaja, kes poegimiseks pesa ehitab. Tiine emis tassib kokku pisikesi oksaraage, pilliroogu ja muud alustaimestikus leiduvat ning sätib need ükshaaval seest õõnsaks kuhilaks. Poegimispaiga ehitab emis tavaliselt kuuse- või pilliroopadrikusse.
  • Emise tiinus kestab keskmiselt kolm kuud, kolm nädalat ja kolm päeva.
  • Pesaelu ajal on emis kaitsepositsioonis ja võib olla ohtlik, kui inimene talle ligidale satub. Sama kehtib emise kohta, kes on põrsastega juba poegimispesast välja kolinud. Muul ajal on Eesti metssead rahumeelsed ja hoiavad eemale, kui inimest haistavad.
  • Metssea poegade triibud kaovad kolmandal või neljandal elukuul.
  • Kuldid on erakud. Kesikkuldid lahkuvad ema juurest pooleteiseaastaselt. Kui emis pole kesikkulte innaajaks karjast ära saatnud, siis sunnivad täiskasvanud kuldid noori konkurente karjast lahkuma. Nii välditakse suguluspaaritumist. Kult tuleb karja juurde vaid paaritumisajaks.
  • Kult kasutab kihvasid vastasega võisteldes ja territooriumi märgistades, aga ka kaitseks huntide vastu ja maa sonkimisel. Emisel on kihvad väiksemad ja neid on raskem märgata, sama kehtib isaste kesikute kohta.
  • Sea lõhnanäärmed asuvad randme, saba, kihvade ja silmade piirkonnas, kuldil ka eesnaha siselestmes. Lõhnasignaalidega märgistab metssiga territooriumi ja suhtleb liigikaaslastega. Näiteks antakse lõhnaga teada ohust või paaritumise soovist.
  • Kuldil tekib keha esikülgedele naha alla sidekoeline kilp, mis kaitseb vastase kihvade eest. Kultidel on kombeks territooriumi ja emiste pärast võidelda, lüües teineteist kihvadega külje peale.
  • Metssea nahk on üldiselt väga paks ja kaitseb teda putukate ning isegi rästiku hammustuse eest. Naha all asub rasvakiht, mis on kodusea omast tunduvalt õhem. Paks nahk kaitseb metssiga ka kriimustuste eest padrikutest läbi rühkimisel.
  • Kuldile moodustub kõhu alla karvadest tuust, mida kutsutakse pintsliks, tänu pintslile tunneb isase metssea juba kaugelt ära.
  • Sabaga väljendab metssiga emotsioone ja suhtleb liigikaaslastega. Näiteks raputab metssiga oma saba siis, kui ta on närviline. Mõnuga süües lööb ta aga sabaga rahulikult rütmi. Metssiga ei hoia saba kunagi rõngas nagu kodusiga.
  • Metssigade karvastiku värvus võib varieeruda mustast kuni hõbehallini. Eesti sead on peamiselt pruunikates toonides. Metssea kasukat katavad pikad läikivad karvad ning paks alusvill lisab veelgi rohkem kohevust. Suveks ajab metssiga talvekarva maha.
  • Metsikus looduses elavad sead kuni kümneaastaseks, harvem ka vanemaks. Tehistingimustes võivad metssead elada kuni 25 aastat.
  • Aafrika seakatk on äärmiselt nakkav ja ägedalt kulgev haigus. Haigust tekitav viirus on eripärane, olles ainuke DNAst koosnev viirus, mida võivad edasi kanda putukad. Viirus stimuleerib antikehade teket äärmiselt halvasti, lisaks on viirusel 22 erinevat liini, mis omakorda varieeruvad. See teeb vaktsiini väljatöötamise pea võimatuks.
  • Eestis on levinud seakatku genotüüp, mis on pärit Madagaskari saarelt. Tõenäoliselt sattus viirus Euroopasse laevaga, mis tuli Madagaskarilt Gruusiasse ning kandus koos toidujäätmetega kohalikele sigadele ja sealt edasi juba Euroopasse. Peale metssea, kodusea ja pekaaride ei ole teada teisi liike, keda Aafrika seakatku viirus ohustaks.
  • Siga on üks vähestest loomadest, kes suudab mõista peegelduse olemust. Teaduslikus katses asetati toidukauss nurga taha nii, et seda oli peeglist näha. Vaid mõni üksik siga läks kaussi peegli tagant otsima, enamik suundus otsejoones nurga taga asuva kausi juurde.

Populaarne

Tagasi üles