Hoidistekonkurss on kirju kui paabulinnu saba

2015. aasta hoidistekonkurss. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Viis aastat järjepanu on Virumaal asuv Käänu talu ja Kaarli rahvamaja võtnud südameasjaks vedada kohalikku lehte kaasates maitsvat ja omanäolist konkurssi. Iga vilgas ja tubli peremees või -naine toob sügiseti oma keedused auväärsele žüriile maitsta ja hinnata. Viimastel aastatel on lauad lookas: 100 soolast ja magusat imemaitsvat hoidist tuuakse sahvrist välja teistelegi mekutada.

Konjaki, mustika ja tumeda õlle sinepid olid need, mille sedakorda tõi konkursile legendaarne osaleja Marika Pedanik (61). Tema head-paremad siirupid, liköörid, moosid, marinaadid ja salatid on trooninud konkursi esiviisikus kõik aastad. Esimesel korral, 2011. aastal oli ta võistlustules kuue hoidisega. Kohe saabus ka edu: Eesti kapparite ehk marineeritud kressiseemnetega viis ta koju uuenduslikkuse tiitli.

Žürii esimees, Georg Ots Spa Hoteli peakokk Toomas Leedu nentis tookord, et sooviks seda erilist hoidist pakkuda ka oma restoranis. Praegu seda Saaremaa spaast ei saa, kuid tunnustus pani naise edasi katsetama. Järgmisel aastal tõi ta Amsterdami sibulatega võidukarika koju. Teine kohtki kuulus nobedale naisele – meeste moosi eest. Kuid aasta hiljem tema moose konkursil ei olnud.

Ei jõudnud konkursile

„Hoidised olid valmis pandud, aga viimasel päeval, kui neid sai viia, oli mul tööpäev, nii ei jõudnudki kohale,” räägib Pedanik, kes on viimastel aastatel taas võistlustules. „Ikkagi huvitav, kas löön teised üle,” muigab naine, kelle sõnul teeb ühe osaleja murakamoos ta mõnusalt kadedaks. „Südamega, puhta maitsega ja hästi tehtud,” kiidab proua, kes ise valmistab keeduseid samamoodi. Hoidiste spetsialist nendib, et tema kätetöö aluseks on retseptid. Õigemini nende algus ja lõpp.

„Varieerin, teen kõigepealt paar purki valmis, maitsen ja siis hakkan timmima. Annan teistele maitsta. Sel aastal tegin võistluseks paprika õlle ja meega, seal oli õunaäädikas sees, panin vähe, aga vend ütles ikka, et liiga palju, tapab teised maitsed ära. Jäigi viimata,” kinnitab naine.

Inspiratsioonist rääkides tunnistab ta, et mõte töötab kogu aeg. „Mul olid hostad, söödavad lilled, õitsesid ära ja mõtlesin, kas neid saab ka purki panna, äkki annab pestot teha,” räägib Pedanik, kes talitas samamoodi ka oma kuulsat kressiseemnesalatit tehes. „Seda tegin juba ammu, see polnud mingi uudis. Kressidest saab suurepärast salatit. Mis siis seda marineerida,” imestab katsetaja, kes usub, et aias on kõik söödav.

Ühe konkursi lõppedes on Pedanikul juba uued ideed ootel. „Tahaksin proovida midagi teravamat – selle ma teen. Magusast piprast valmib samuti kindlasti midagi. Seemneid pole nagunii saada, seda võib öelda küll,” muigab Pedanik, kel soov valmistada pihlakamoosi valgetest ja kollastest marjadest ning leedripuumarjadžemmi. „Aga neid saab ainult saarelt, peaks organiseerima,” ütleb aktiivne naine, kes püüab teha sellist kraami, mille lapselapsed heaks kiidavad.

Soolane ploom ja magus sibul

Vanavanavanaema, küll üks teine, hüüdnimega Paabu, oli tegelikult inimene, kelle austuseks ja tänuks selline konkurss sündis. Idee autor Viljar Liiva ütleb, et tema südantsoojendavad toiduga seotud mälestused on pärit just lapsepõlvest.

„Unustamatud olid nädalavahetused Paabu metsatalus toidulaua ümber. Paabu ise naljatas, et nädal aega küpsetab ja ootab reede õhtut, mil lapsed taas rikkaliku hõrgutistega kaetud laua ümber kogunevad,” meenutab Liiva, kes tähtsustab konkursi kaudu iga (vanavana)ema, perenaist ja -meest. Neid, kelle sahvririiul on sügisvärvilistest hoidistest kirju nagu paabulinnu saba. Kes julgevad peale traditsiooniliste hoidiste katsetada uuenduslike ideedega. Nii juhtuski sel aastal, et ploomist sai võitja soolaste kategoorias ja magusa võidumehe põhikomponent oli hoopiski sibul.

Kõrvitsast ja õuntest saab ikka hoidist

Üllatuslikult märgib aga Liiva, et midagi väga erilist pole tema jaoks nende aastate jooksul veel olnudki. Esimesel aastal olnud ta lausa pettunud, et nii igavaid asju tehakse.

„Tegelikult on inimesed lihtsalt tagasihoidlikud, ei too oma parimaid asju konkursile,” arvab ta ja kiidab viimaste aastate tšillist keeduseid. Eriskummalisest ja erilisest unistades loodab korraldaja, et põrutav toode lõpuks konkursile jõuab. „Näiteks leedrimarjad, neid polnud kunagi söönud. Meil on aedades ka uusi marju, needki pole meieni jõudnud,” imestab Liiva, kelle sõnul polegi hapukurgid ja seened need, mida hoidistajad konkursile toovad.

„On olnud aastaid, kus neid polegi. Tundub, et kõrvitsaga katsetatakse üsna tihti,” pakub Liiva, kelle sõnul annab ka praegu, keset jõulukuud selle köögiviljaga eksperimenteerida. „Ega palju valikut pole, kuid kõrvitsast ja õuntest saab ikka hoidist,” kinnitab proff, kes ise läheb oma uhkesse sahvrisse, kus on valikut küll ja veel, ning vaatab, mille järele just parajasti isutab.