Jänku- või pardiprae jõuluks saad tuttavalt kasvatajalt

Jutul, et küülikulihal pole Eestis kalli hinna tõttu turgu, ei ole Anneli Naadeli hinnangul alust. Foto: Kristina Traks

„Kui küülik üle tee jooksis, oled täiesti õiges kohas,” vastab Anneli Naadel reipalt telefoni, kui uurin, kas olen ikka õigel teel Estfarmi küüliku- ja linnukasvatusse.

Tartu lähedal Vorbusel on kodu paarisajale küülikule ning väga kirjule linnuseltskonnale. Küülikuliha läheb müügiks restoranidele ning linnudki pole vaid vaatamiseks, vaid Estfarmis tegeletakse nende aretamise ja huvilistele müügiga. Siin on suur ja liigirohke hanekollektsioon, mitut tõugu parte, faasaneid, kanu, vutte.

Kui tahta poest osta jõululauale midagi tavapärasemast eksootilist, näiteks kodumaist küüliku-, hane- või pardiliha, siis tõenäoliselt seda ei leia ja prae lauale saamiseks tuleb mängu panna tutvused. „Tõepoolest ei jõua kauplustesse kodumaine hane- ja pardiliha, kuid see ei tähenda, et neid Eestis ei kasvatata. Kasvatatakse küll, kuid mitte massiliselt ja see ongi üks probleem: Eestis pole ettevõtet, kes suudaks kokku saada nii suure veelindude partii, et regulaarselt restorane varustada. Ainuüksi üks Tallinna restoran vajab 300 pardikoiba nädalas ning on palju väikesi nüansse, mis on üliolulised: et müüdavad linnud oleksid ühevanused, et liha oleks kvaliteetselt ja õigesti tükeldatud,” räägib Estfarmi üks omanikke Anneli Naadel. „Ka on väikekasvatajale kehtivad nõuded sama ranged nagu suurtele ning seetõttu ei olegi võimalik liha müüa. Peaksime nende nõuete täitmiseks tegema investeeringuid, mis paraku käib väikekasvatajale üle jõu. Seega saab linde müüa vaid elusalt.”

Küülikulihaga on seis tema sõnul veidi parem, seda müüb Estfarm restoranidele ning on müünud ka mõnedes Eesti kauplustes. Estfarmist pärit jänkupraad jõuab ka Kadriorgu presidendi lauale ning on olnud menüüs vabariigi aastapäeva vastuvõtul. „Restoranide turg on selline, et peakokad otsustavad, kellelt nad midagi ostavad. Kui peakokk on sinu pakutuga rahul, siis ta jääbki sinult ostma,” räägib Naadel.

Jutul, et küülikulihal pole Eestis kalli hinna tõttu turgu, ei ole tema hinnangul alust. „On küll turgu, sest väga palju küsitakse meilt seda liha. Kõik ostetakse ära. Eesti inimene ostab heameelega kohalikku liha, kui selle hind on mõistlik, mitte mitu korda kallim kui importlihal. Väikese hinnavahe kannatab ostja välja,” ütleb Naadel. Estfarmis kosub korraga 200–250 küülikut. Valdavalt müüakse liha värskena restoranidele.

Küülikutega on palju tööd

Küülikukasvatus on Naadeli sõnul üsna töömahukas ning loomad on õrnad – äkiline söödamuutus või liigne stress võib neile hukatuslikuks saada. Isegi puuride vahel kõndiva inimese peale lähevad loomad nii närvi, et hakkavad puurides vurrkannina ringi jooksma ja võivad selle tegevuse juures oma selgroo murda. „Minu nipp on see, et puuride vahel käies ma räägin – nad tunnevad mu häält ja rahunevad. Neid häirib iga tavapärasest erinev olukord, näiteks kui on erksavärviline särk seljas või valge viljakott õlal. Kord parandas abikaasa katust ja küülikud olid täiesti endast väljas, sest kunagi pole katusel kedagi olnud,” kirjeldab Naadel.

Foto: Kristina Traks

Seedimine on küülikul samuti väga õrn ja juba väike kõrvalekalle tavapärasest toidust võib tekitada kõhulahtisust. „Meil on küülikud jõusööda peal, haljassööta me neile ei anna, sest see on väga töömahukas. Kui küülikut tuleb ostma mõni väikefarmer või pere omale lemmikuks, siis loeme alati sõnad peale, kuidas looma tuleb sööta. Paraku on jutt tihti nagu hane selga vesi, sest juba autoga meie juurest välja keerates haaratakse suured peotäied rohtu, et jänkut toita. Pole haruldane, kui juba järgmisel päeval tuleb kõne, et küülikul on kõht lahti,” sõnab Naadel. Ta soovitab küülikut valida mitte selle järgi, kes puuris rohkem jookseb: lidumine näitab, et loom on väga närviline ja tal on suurem oht stressi surra.

Mustad kanad

Peale küülikute elab Estfarmis palju eri tõugu linde. Ainuüksi kanu on 15 tõugu. Kõige eksootilisemad on süsimustad Ayam Cemani tõugu kanad. Efektse välimusega kanad on aretatud Indoneesias Jaava saarel ja tõlkes tähendabki ayam cemani „täiesti must”. Mustad ei ole mitte ainult linnu suled, vaid ka liha. Munad on aga õrnroosad.

Eksootiline elukas maksab kopsakat hinda, lausa kuni 2500 dollarit lind. „Kui teda esimest korda nägin, küsisin, kas munad on ka mustad,” muigab Naadel. „Kanad on nii kallid seetõttu, et neil on väga vähe järglasi. Kana on raske hauduma saada ja kui 25 munast tuleb välja kaks tibu, siis on hästi läinud. Ja kui kahest tibust on üks kana, siis on tõeline jackpot! Muude lindude puhul esitatakse sellise väljatulemise kohta kasvatajale kaebus.”

Estfarmi jõudsid mustad kanad ühest Leedu linnufarmist, kus nad tegelikult müügiks polnud. „Aga eks sealne kasvataja nägi, et mul „katus sõidab” ja hakkasimegi hinda kauplema. Tegelikult on ju igal asjal hind ja nii me sealt mustade kanadega ära tulimegi,” sõnab Naadel. „Linnuhuvilised on nagu koerainimesed – haruldase tõu saamisel raha ei loeta.”

Väike toodang läheb otse väljakujunenud klientidele

Põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Kadi Raudsepp sõnab, et küüliku- ja veelinnuliha jääbki Eestis nišitooteks ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks väike, vaat et nullilähedane toodang. „Sellest tingituna ei suudeta tagada suurematele jaekettidele vajalikku tarnekindlust,” ütleb Raudsepp. „Mitmed tootjad on aga läinud teist teed ja ennast maheregistris mahedaks kasvatajaks registreerinud. See annab neile turustamisel lisavõimaluse.”

Kuna toodang on minimaalne, siis turustatakse peamiselt otse ja väljakujunenud klientidele ning toodang ei jõuagi jaekaubandusse. Mõningal määral turustatakse ka toiduvõrgustike, talupoodide ja turgude kaudu. Jaekettides võib leida eelkõige importliha, mille kogus pole samuti märkimisväärne. „Põhjus, miks seda liha nii vähe toodetakse, on selleski, et ajalooliselt on Eestis harjutud sööma sealiha, viimasel ajal on tõusnud ka kanaliha tarbimine. Kindlasti mõjutab tarbija ostueelistust hind: hane-, pardi- ja küülikuliha on kallim kui sea- või kanaliha,” lisab ta.

Saab ka toetust

Linnu- ja küülikukasvatajatel on juurdepääs kõigile maaelu arengukava teadmussiirde-, investeeringu- ja keskkonnatoetustele. Põllumajandusministeeriumi maaelu arengu osakonna juhataja Marko Gorbani sõnul on võrreldes eelmise perioodiga linnukasvatajatele lisandunud mitmeid uusi toetusvõimalusi. Näiteks loomade heaolu toetuses lisandusid toetatavate loomagruppide hulka ka munakanad. Ühe munakana kohta saab toetust 2,37 eurot aastas, toetuse saamiseks tuleb järgida kanade pidamistingimusi. Lisaks on ohustatud tõugu looma pidamise toetuse raames toetatavate tõugude hulka lisandunud Eesti vutt, kelle pidamise eest saab toetust neli eurot linnu kohta aastas. Meetme esimesest voorust soovis toetust neli taotlejat 10 000 Eesti vuti pidamise kohta.

Gorban lisab, et linnukasvatus ja munatootmine on tegevus, mille pealt väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuses projektide hindamisel lisapunkte antakse. Meetmes „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks” saab projektide hindamisel lisapunkte, kui investeering on mõeldud pardi, hane, kalkuni, pärlkana, faasani või vabapidamisel peetava kana pidamiseks. Meetme esimesest taotlusvoorust taotles toetust üks linnukasvataja.

Sama lugu on küülikukasvatusega, kus samuti antakse lisapunkte just selle tegevuse eest. Gorbani sõnul on väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetust selle esimeses taotlusvoorus saanud kolm küülikukasvatuse projekti.