Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/09/4783217t1h7476.jpg)
Kartulit kasvatatakse ja hoiustatakse Eestis üha vähem, kuid 75 kilogrammiga aastas inimese kohta saab meid siiski pidada vähemalt üle keskmise headeks kartulisööjateks. Kuidas aga kartulit hoiustada nii, et see kevadelgi toidulauale kõlbaks, käis Maa Elu uurimas Järvamaal Roosna-Allikul asuvas TÜ Talukartul tootmisüksuses.
Kartuli hoiustamine eeldab mõnest lihtsast reeglist kinnipidamist, seda nii tööstuslikes kui ka kodustes tingimustes. Tulundusühistu Talukartul tootmisüksuse juht Tiiu Tikka kinnitab, et enim vigastatakse mugulaid koristamise ajal.
„Peab hoolega jälgima, et vigastusi oleks võimalikult vähe – see tagab hoiustamise õnnestumise. Koristusaega tuleb planeerida olenevalt töö mahust ja ilmastikust, sobivamad on ikka kuivad ilmad temperatuuriga üle 10 kraadi, madalamal temperatuuril on kartul vigastustele vastuvõtlikum. Kui kartul on koristatud märja ilmaga, tuleks lasta sel ära kuivada ning seejärel jätta paariks nädalaks tahenema kuiva õhurikkasse varjualusesse temperatuuril 15–16 kraadi," sõnab Tikka. "Õhuniiskus võiks olla 90–95%. Kui kartul on korralikult kuivatatud ja vähemalt kaks nädalat taheneda saanud, tuleb see sorteerida ning eemaldada mädanenud ja vigastada saanud mugulad. Valgust kartul ei kannata, valguse mõjul muutuvad mugulad roheliseks ning neis tekib mürgine aine solaniin. Tõmbetuult võiks samuti vältida, see muudab kartuli kibedaks, sobilik on jahe ja õhurikas hoiustamiskoht.”
Talvel tuleb aeg-ajalt kontrollida, ega mädanikku pole tekkinud, ja riknenud kartulid ära korjata, sest mädanik levib kiiresti.
Talukartuli tööprotsessi kirjeldab Tikka nii: „Kõigepealt ladustame kartulid konteinerites või puistes virnadesse, seejärel algab hästi oluline valmimis- ehk raviperiood. See on aeg, kui mugulad järelvalmivad (20–30 päeva), toimuvad säilivust parandavad bioloogilised protsessid, koor kinnistub ja pakseneb, vigastuskohad armistuvad. Sobiv temperatuur mugulakihis on 16–18 kraadi. Kartulit tuleb ventileerida sooja õhuga. Ventilatsioon peab korras olema, niiskust ei tohi ülearu olla, sest on oht, et kartulis tekivad mädakolded. Kui meile tuleb tuhat tonni väga märjalt võetud kartulit, on see tõsine probleem. Seetõttu võtavad meie ühistu liikmed kartuli üles pigem varem, aga võimlikult kuiva ilmaga. Järgmises etapis hakkame kartulit tasapisi jahutama, pool kraadi ööpäevas. Võtmise ajal on mugula temperatuur mullas 16–19 kraadi. Jahutame selle põhisäilitusperioodiks 4–6 kraadini, mis on ideaalne toidukartuli säilitamise temperatuur.” Miinuskraade peab igal juhul vältima, sest juba +1 kuni –1 kraadi juures muutub kartul magusaks, selles sisalduv tärklis muutub suhkruks ja veel külmemas kaotab mugul söögikõlblikkuse.
Talukartuli Roosna-Alliku ladu käitleb aastas umbes 6000 tonni kartulit. „Eks see kogus meil pimedas, jahedas ja ventileeritavas hoidlas seisab. Jahutusseadmete abil hoiame temperatuuri ühtlase. Maksimaalselt võib kartul meie tingimustes säilida üheksa kuud. Kolm kuud katame varajase kartuliga. Kõige pikemalt on säilitusperiood kestnud juuli lõpuni, aga lõpupoole on see pinev jälgimine, sest kartul võib hakata meeletu kiirusega kasvama. Euroopas hoitakse isegi septembrini-oktoobrini, ju trikitatakse ka kuidagi. 90 protsenti meie ühistu toodangust jääb Eestisse. Kui on soodne hind, oleme ka välja müünud,” räägib Talukartuli müügijuht Priit Siimon. Et tarbijani jõuaks kvaliteetne kartul, on abiks tänapäevane tehnika. „Kolm aastat tagasi ostsime uued sorteerimis-, pesu-, poleerimis- ja pakkeliinid. Kõik see kuulub ühistule. Võiks osta ka sellise tehnika, et inimesi polegi vaja, aga meil ei ole nii palju investeerimisvõimekust,” lisab Siimon.
Müügijuht rõhutab, et kartul peab jääma võimalikult kauaks puhkeseisundisse, et esimesed muutused toimuksid alles siis, kui see hakkab poodi jõudma. Mingil juhul ei tohi idu kasvama hakata. Teadlased ongi sordid aretanud selle järgi, kui pikk või lühike on kartuli puhkeperiood.
„Varajase kartuli puhkeperiood on minimaalne, see hakkab kiiresti kasvama ja idusid ajama. Mõnda aega saab seda siiski stabiilsel temperatuuril hoida,” ütleb Tikka. Siimon lisab, et varajase kartuli saagi peab realiseerima kindlasti sügise esimeste kuude jooksul. „Kui oleme küll hästi säilitanud, aga soe õhk käib üle, on nädalaga idud peal.”
Talukartuli aastasest mahust moodustab varajane kartul umbes kümnendiku, ülejäänud 90 protsenti on keskvalmivad sordid. „Päris hiliseid sorte Eestis ei kasvatatagi, nende valmimise ajal on öökülmad liiga tavalised. Hilised sordid on küll tugevamad ja haiguskindlamad, need säilivad tänu pikale puhkeperioodile hästi, aga me ei saa neid riske võtta. Kohalik tarbija ei kipu ka hiliseid sorte eriti tahtma, sest need on väga paksu koorega. Neid kartuleid võib hoolikalt pesta, aga väljanägemiselt jätavad need ikkagi väsinud ja pesemata mulje,” kirjeldab Siimon Talukartuli sordieelistuse põhimõtteid.
TÜ Talukartul liikmed kasvatavad aktiivselt 12 sorti, proovitud on umbes 20. Talukartuli tippsordid on varajane „Flavia”, säilitussordid „Secura”, „Princess”, „Toscana”, „Campina” ning punase koorega „Red Lady” ja „Red River”. Eestlane eelistab poolmuredaid ehk universaalseid sorte, millest saab teha nii salatit kui ka putru, Euroopas tahetakse seevastu vesisemat kartulit. Siimoni sõnul on kurb, et siinne tavatarbija ei tee sortidel peaaegu üldse vahet, tähtis on vaid see, et kartul oleks terve ja tugev ning võimalikult soodne.
Väga kindlalt ei saa kartulikasvatajad end tänases Eestis tunda. Kui 1980ndate keskel kasvas kartul siin 100 000 hektaril, siis eelmisel aastal umbes kuuel tuhandel. Aga siiski kinnitab Siimon, et eestlane on hea kartulisööja. „Euroopas süüakse kartulit mitu korda vähem. Eestis süüakse 75 kilo inimese kohta aastas, Venemaal üle saja, Saksamaal 25 kilo. Hirmutab pigem langustendents. Mida rohkem inimene maailmas liigub, seda kirjumaks tema toidulaud läheb. Kuna praegu baseerub kogu Eesti kartulikasvatus siseturul, on edasiminekuruumi vähe. Üle toota pole mingit mõtet. Mullu sügisel olid hinnad näiteks nii all kui üldse võimalik: oli ületootmine, välja polnud kuhugi viia. Aga kevadel, tingituna sellest, et paljudel kasvatajatel pole korralikke hoidmistingimusi, oli hind meie jaoks juba õiglasem.”