Urmas Kruuse: olen sõnnikulõhna piisavalt nuusutanud

Maaeluminister Urmas Kruuse Foto: Ülla Tamm / Valgamaalane

Maa Elu uuel kujul ilmumise hakkamise eel soostus meie küsimustele vastama maaeluminister Urmas Kruuse, kelle jaoks on olulisim küsimus, kuidas müüa põllumajandussaadusi selliselt, et põllumees saaks oma toodangu väärtusest rohkem ja õiglasemalt enda kaukasse.

Urmas Kruuse, teist sai põllumajandusminister tänavu mais. Kui palju teil võttis aega, et aru saada, mis Eesti põllumajanduses üldse toimub?

Ega selleks väga palju aega antudki. Juba esimesel tööpäeval tuli tegeleda seakasvatuse ja aktsiaseltsi Rey pankrotiseisuga, mõelda sellele, mis saab siis, kui omanikud ühel päeval ütlevad, et neil sigade toitmiseks enam raha ei ole.

Kui rääkida üldises mõttes, siis olin ka varem põllumajandusega piisavalt kokku puutunud, küll mitte tegevpõllumehena. Suur osa minu lapsepõlvest ja noorusest oli seotud maaeluga. Isal koos oma isa ja vendadega oli talu, nii et olen sõnnikulõhna nuusutanud piisavalt. Küll ei saa ma kiidelda sellega, et olen traktoriga mööda põldu ringi sõitnud.

Kui võrrelda teie eelmist ametit tervise- ja tööministrina ja praegust tegevust maaeluministrina, mis siin kõige suurem erinevus on?

Mõlemad valdkonnad on omamoodi keerukad. Suurim vahe on ehk see, et töö- ja terviseministrina tuli rohkem tegeleda inimestega, siis siin pigem loomadega, kui rääkida piimanduskriisist ja seakatkust. Poliitikuna tuleb lihtsalt arvestada asjaoluga, et võid sattuda sektorisse, millega sul varem suurt kokkupuudet pole olnudki. Nagu elu on näidanud, ei olegi see alati esmatähtis.

Praeguses ametis on minu jaoks tähtis käia otse põllul ja kohtuda inimestega, kes ise otseselt põllumajandusega seotud on. Olen lõpetamas oma nii-nimetatud üle-eestilist tuuri. Üks maakond, Läänemaa on veel läbi käimata. Siis võin öelda, et olen kogu Eestile tiiru peale teinud. Maakondades oleme korraldanud põllumeestega ümarlaudu lähtuvalt nii piimandus- kui ka seakriisist.

Mis on teie meelest praegu Eesti põllumajanduse probleem number üks?

Minu jaoks on number üks probleem see, kuidas müüa põllumajandussaadusi nii, et põllumees saaks oma toodangu väärtusest rohkem ja õiglasemalt enda kaukasse. Meil on väga tugevad ja tublid põllumehed, kes oskavad väga hästi toota. Teame, et Eesti suudab piima toota kaks korda enam, kui me ise tarbida jõuame. Küsimus on selles, kuidas me suudame piima aina rohkem väärindada. Vastasel juhul on raske loota, et esimesele ehk tootjatasandile tuleks tagasi enam lisandväärtust.

Vaja on hoiduda sellise pildi tekkest, et põllumajandus tähendab üksnes suuri ettevõtteid ja majandeid. Minu jaoks on äärmiselt oluline tagada, et sektori sees oleks väga palju eri ettevõtlusvorme, nii pere- kui ka väikeettevõtteid ja samas ka suuri tootmisi. Olen käinud näiteks pereettevõttes, kus on 50–60 lehma ning kus on hõivatud nii pereema, pereisa kui lapsedki. Neile on see elustiili ja hoiaku küsimus. Nad saavad endaga ise, ilma abilisteta hakkama. Kusjuures piima hind on ühesugune nii neile kui ka suurtootjale.

Nõndanimetatud esimese vabariigi ajal oli riik võtnud põllumajandussaaduste ekspordi paljuski enda hoole alla, kui mõelda omaaegsete eksporttapamajade ja Eesti Võiekspordi peale. Kas praegu oleks selline suhtumine välistatud?

Meil on küll vabaturumajandus, ent kui vaadata kogu Euroopa põllumajanduspoliitikat, siis saame öelda, et ka praegu on maksumaksja võtnud osa põllumeeste koormast enda kanda. Seda erinevate toetuste kaudu, mida põllumeestele jagatakse. Näiteks järgmisel aastal läheb põllumajandus- ja kalandussektorile üle 300 miljoni euro. Vastavalt arengukavadele kuni 2020. aastani aga kokku ligi kaks miljardit eurot.

Samas ma ei saa olla lõpuni nõus sellega, et riik peaks hakkama tegelema tellimuste esitamisega põllumeestele. See ei ole jätkusuutlik. Ettevõtluse vabaduses on oma väärtus ja sisu. See seisneb selles, et iga ettevõte, ka põllumajandusettevõte, langetab ikkagi ise oma otsused. Riigi roll on pigem selleks vajaliku keskkonna loomises ja toetamises.

Kui võtta selle aasta maaelu arengukava, siis oleme seal öelnud, et meid huvitaks rohkem köögivilja- ja aedviljasektori areng, sest selle nii-öelda isevarustuse tase on näiteks piimanduse või seakasvatusega võrreldes hulga väiksem.

Eesti kurk oli ja on palju kallim kui Hispaania kurk.

Kui võtta aluseks ainult hinnatase, siis võiks ju Eestis paljud tegevused üldse lõpetada. Kui hakata võrdlema suurtootmist väikeettevõttega, siis võib samuti jõuda järeldusele, et need väikesed pole üldse olulised.

Elu ei ole aga selline. Kui vaadata näiteks seda, et Eesti tomateid müüakse praegu ka talvel kaubandusvõrgus, siis paarkümmend aastat tagasi seda ju polnud. See on selge märk, et Eesti oludeski on võimalik edukalt areneda ja tarbija leida. „Eelista eestimaist” on jätkuvalt oluline ja Eestis toodetu osakaal ostukorvis peab veelgi kasvama.

Võtame näiteks Eesti õunad. Meie hoiutingimused ei ole veel nii head, et suudaksime oma õunale ka talve keskel kvaliteetse välimuse tagada. Ma küll ei soovi, et Eesti õun muutuks sama töödelduks nagu lõunamaiste konkurentide oma, kuid meie hoiutingimused on keskmisest nigelamad või vanamoodsad, mis ei võimaldagi õuna pikka aega säilitada.

Eesti põllumehe kõige suurem soov on teha tööd samasugustes tingimustes, nagu need on ülejäänud Euroopas. Praegu see nii ei ole?

Mida me samade tingimuste all mõtleme, kui me sellest kogu aeg räägime?

Toetuste määra, mis Vana-Euroopaga võrreldes ulatub Eestis vaevu 50 protsendini.

Need määrad on tehtud 2010. aasta baasilt, mis praegustes tingimustes on juba moonutatud. Valitsus ei ole tõepoolest kahel aastal maksnud niinimetatud üleminekutoetust oma maksimummääras, mis 2016. aastal peaks olema üle 21 miljoni euro. Kui vaadata kõiki toetustega seotud sisendeid, siis kindlasti ei saa öelda, et meie põllumees oleks ülejäänud Euroopaga võrreldes selgelt viletsamates tingimustes. Kui räägiti läbi põllumajandustoetused aastaiks 2014–2020, siis seati sihiks jõuda perioodi lõpuks toetustega 75 protsendini Euroopa tasemest. Ja praegu on juba jutuks 100 protsendi saavutamine sellest järgneval perioodil.

Samas on selge, et need summad, mis Euroopast Eesti põllumajandusse on tulnud, on andnud päris korraliku tõuke põllumajanduse arengule ja põllumajandusloomade heaolu tõstmisele.

Üks asi on Euroopa raha, teine asi need summad, mida meie oma valitsusel on õigus põllumajanduse toetuseks eraldada.

Me ei ole jah seda kaks aastat teinud. Umbes pooled Euroopa riigid maksavad erakorralist toetust täiendavalt Euroopa üldpaketile. Kuid ka selles Euroopa rahas on tegelikult Eesti riigi osa sees. Sel aastal maksame koos Euroopa rahaga erakorralist toetust 10,56 miljonit eurot.

Sellest 10,56 miljonist eurost on juba mitu kuud järgemööda räägitud, aga ühtegi senti sellest pole veel makstud?

Pärast lisaeelarve kinnitamist kirjutasin alla erakorraliste toetuste maksmise määrusele, see läks käiku ja sel nädalal peaks PRIA hakkama raha välja maksma, ilmselt 10. detsembrist alates. Igal juhul peab detsembris kogu raha välja makstud olema.

Mida Eesti on teinud seakatkuga seoses valesti?

Eestit ei saa seakatkuga seoses ära lahutada Lätist, Leedust ja Poolast. Arvestades ühtset strateegiat, mis kinnitati Euroopa Komisjoniga kooskõlastatult, võib öelda, et me ei ole teinud mitte midagi valesti. Lätis oli katkujuhtumeid peaaegu kaks korda rohkem kui meil, kuid nende nakatunud farmid olid Eestiga võrreldes palju väiksemad. Leedus oli jälle esimene juhtum suurfarmis, kus oli 19 000 siga.

Kui alguses olid need seakatku juhtumid kusagil kaugel, siis me ilmselt hästi ei tunnetanud kõiki ohte ega suhtunud hoiatustesse täie tõsidusega. Kui seakatk juba Eestisse jõudis, töötasime väga kiiresti välja oma toetuspaketid, mis võimaldasid väiketootjatel seakasvatusest väljuda. Valisime sellise tee, et ühe sea pidamist me ära ei keelanud, kuid ütlesime, et need, kes tahavad seakasvatusega jätkata, peavad teatud ohutustingimused täitma. Vahet pole, kas on siis üks, 20 või 2000 siga.

Miks juba eelmisel sügisel ei pöördutud jahimeeste poole abipalvega metssigade arvu oluliselt vähendada?

Eksperdid arvavad siiani, et kuna me kohe metssigadele ajujahti ei alustanud, aitas see märgatavalt pidurdada seakatku kiiret levikut kodufarmidesse. Metssigade arvukust silmas pidades on katku leviku risk Eestis mitu korda suurem kui näiteks Soomes, kus on ainult paar tuhat metssiga.

Küttimisnormi suurendamist tänavu sügisel hakkas nõudma just maaeluministeerium. Keskkonnaministeerium, kelle pädevusse see peaks kuuluma, ei olnud alguses valmis seda tegema ning tema roll seakatku tõkestamisel oli alguses sisuliselt olematu. Aasta tagasi ei olnud ka põllumajandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi koostöö sellisel tasemel kui nüüd, mil oleme paljud asjad omavahel selgeks rääkinud. Olgu või matmispaikade kokkuleppimisel.

Mis on sisuliselt muutunud pärast põllumajandusministeeriumi ümbernimetamist maaeluministeeriumiks?

Esiteks on tulnud meie alluvusse teatud piirkondlikud programmid, mis puudutavad näiteks Setomaa või Peipsi-äärse piirkonna arengut. Teiseks saame Leaderi programmi ja maaelu arengukava kaudu kontsentreeritumalt suunata tähelepanu maaelule kui laiemale teemale, mis aitab kindlasti uusi pere- ja väikeettevõtteid ja sellega koos uusi töökohti luua.

On avaldatud arvamust, et praegune maaelu arengukava aastaiks 2014–2020 on juba ajale jalgu jäänud ega vasta enam tänapäeva vajadustele. Viimati oli sellest juttu piimandusfoorumil. Et oleks vaja rohkem müügile panustada, millest te isegi siinsamas eespool rääkisite.

Sõidangi just sel eesmärgil 6. detsembril Hiinasse (intervjuu toimus eelmisel nädalal – P. R.), et luua võimalus ka sealsele turule siseneda. See ongi riigi ülesanne – avada diplomaatilisel tasandil võimalused ettevõtetele mõistlikuks toimetamiseks.

Mis puutub piimandusse, siis Eestis miljoni tonni piima tootmine pole sugugi utoopia. Aga seda miljonit pole mõtet toota, kui me ei suuda piima väärindada, et sellest saadav tulu kataks tootmiskulu ja jääks veidi ülegi.

Just äsja istusime koos ja arutasime uue piimatööstuse loomise võimalusi ühistulise liikumise kaudu. Kui suudetakse konsolideerida ja seljad kokku panna, siis saab sellest ka asja. Algkapital on olemas.

Seoses Hiinaga tuleb mulle meelde üks Jaapaniga tehtud leping, mille järgi saadeti sinna piimapulbrit, mis oli tehtud hoopis importpiimast.

Jaapanisse läks proovipartii, mille eesmärk oli näidata Eestis tehtud toodangu kvaliteedi ja maitse sobivust Jaapani turule. Loodan väga, et sealne turg avaneb Eestile. Aga riik ei saa sekkuda ettevõtjate omavahelistesse suhetesse ja üksteise suhtes umbusalduse tekkesse.

Kui vaadata üldist kriisi Euroopas, siis näeme, et seal, kus ühistuline liikumine on mõistlikum ja heas mõttes laiem, on võimalik kriisiolukordi kergemalt üle elada. See tähendab aga, et ei pea kriisi saabudes tegema väga drastilisi muutusi kriisi üleelamiseks. Minu jaoks ongi just see võtmeküsimus. Meil on ses suhtes häid näiteid, olgu või teraviljakasvatuses. Tähtis on tagada kaubanduslik väljund. Samas kui vaadata meie suurpoodide piimalette, siis seal pakutavate toodete valik võtab silme ees kirjuks. Konkurents on hullumeelne.

Septembris käisid põllumehed Toompeal meelt avaldamas. On teie meelest sellest saati midagi muutunud?

Mida tähendab muutumine? Oleksid tootjad teatud küsimustes sama organiseeritud, nagu nad Toompeale tulid, oleks mõnigi probleem kiiremini lahenenud. Riik tegi sealihakonservide tellimuse, aga esimene partii konserve valmis Soomes kasvatatud sigadest. Mulle ei jäänud kuidagi kõrvu, et Eesti oma seakasvatajad selle vastu väga ägedalt protestinud oleksid.