Endine pealinlane lüpsab taludes lehmi

Asendustalunik Marika Soots tunnistab, et oma esimeste hobuste ostmiseks pidi ta pangalaenu võtma.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Söödi talu perenaine Marika Soots teenib oma igapäevast leiba asendustalunikuna. Tegus ja ettevõtlik naine saab hakkama iga tööga, olgu selleks siis loomade söötmine, lehmalüps või traktorisõit.

Valgamaal Helme vallas Kirikukülas asuvas Söödi talus võtab mind vastu külalislahke ja jutukas perenaine, kes esmalt mulle piparmünditeed pakub. Terves majas on aastatetagune hõng: mööbliesemed on tubades antiiksed, ahjud algupärased ja uued puitaknadki sobilikus stiilis.

„Elame perega oma vanavanemate, kes omal ajal Siberi tee pidid jalge alla võtma, 1913. aastal ehitatud talus, mis meie suguvõsale 1990. aastate alguses koos 28 hektari maaga tagastati. Kogu maja mööbel pärineb 1930. aastatest. Mina olen täiesti antiigihaige, ütlen ikka, et olen valel ajal sündinud,” sõnab Soots.

Loomaarmastus lapsest peale

Pealinnas sündinud ja kasvanud neiu läks pärast põhikooli lõpetamist õppima Türi kõrgemasse põllumajanduskooli zootehniku erialale. „Nii kaua kui mäletan, on mul olnud tõsine huvi loomade vastu. Kõik suved veetsin sugulaste juures maal,” räägib Soots. Pärast põllumajanduskooli lõpetamist, 19aastasena tuli ta koos abikaasa ja kaheksakuuse pojaga elama Söödi tallu, mis oli tollal väga õnnetus seisus. „Isegi põrandad olid küttepuudeks üles võetud,” meenutab ta.

Maale elama asudes hakkas noor pere loomi pidama. „Meil oli üks lehm ja kümme siga. Hakkasin perele ise ka leiba küpsetama. Et talu ära majandada, läksin tööle Tõrva baari, kus töötasin selle sulgemiseni,” räägib tragi naine. Kuna igatsus hobuste järele oli suur, võttis ta pangalaenu, et tallu hobune osta.

„Ühte läksin ostma, koju tulin kahe hobusega, teise sain poole hinna eest lisaks. Mõlemad olid ratsastamata hobused. Hakkasin neid ise välja õpetama ning varsti osalesin juba ratsavõistlusel. Korraldasin lastele ratsutamisringe,” meenutab Soots.

Nüüdseks on talus kümme hobust, kaks piimalehma ja kaheksa lihaveist, lisaks veel kanad, kass ja koergi. „Kuna väiketalupidamisega on keeruline peret ära elatada, juhtusin internetist lugema, et otsitakse asendustalunikke. Kandideerisin ja võetigi. Nüüdseks olen asendustalunikuna töötanud 2010. aastast ja tööd teinud nii Valga- kui ka Võrumaa taludes. Praegu on see talupidamise kõrval minu põhitöö. Saan palga eest osta silokilet, traktorile kumme või remontida hooneid,” räägib ta.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Asendustalunik saab töötasu töötatud tundide eest. „Olen ise tööga ja palgaga, mis on üle Eesti keskmise, väga rahul. Saan teha seda, mis südamelähedane, mis mulle meeldib. Tore on suhelda talunikega, kuulata nende muresid ja rõõme. Talus pean hakkama saama kõigi töödega: loomad tuleb sööta-joota, lehmad lüpsta, laut korras hoida. Ei ole siiani enda tegemiste kohta nurinat kuulnud,” kinnitab ettevõtlik naine.

Nagu hunt Kriimsilm, kel üheksa ametit

Kuna ta stardib hommikul kell 5.30, teeb neli tundi tööd ning asub uuesti tööpostile õhtupoolikul, on vahepealne aeg iseenda tarbeks. „Oleneb, kus mu tööpõld parajasti on, kas kodu lähistel või kaugemal. Käin koolitustel, olen õppinud reikit, massaaži. Osalen tantsurühmas, näitlen, tegelen pereasjadega.”

Lisaks on naine väga tubli küpsetaja ja koduveinide valmistaja. „Sain hiljutisel Valga mihklilaadal koduveinikonkursil oma rabarberi- ja kuusevõrseveiniga kaks esikohta. Küpsetan perele leiba, kõik kringlid ning tordid teen ise. Osalen oma küpsetistega konkurssidel,” räägib ta oma tegemistest.

Kuna müüa veine ja leiba ei saa, sest puuduvad vastavad load, valmistab ta neid oma lõbuks, pere tarbeks ja sõpradele-tuttavatele kinkimiseks. „Vanaema oli mõisakokk ja isa väga hea söögitegija, sealt minugi huvi ja oskused pärinevad. Meeldib katsetada ja uusi retsepte välja töötada,” nendib ta. Lisaks teeb talle rõõmu tikkimine.

Talude asendusteenust peab naine väga vajalikuks. „Ka talupered vajavad puhkust, haigused tabavad neidki. Praegu näiteks asendan lapsehoolduspuhkusel olevat perenaist,” sõnab Soots. Naise arvates riik väiketalunike tegevust piisavalt ei toeta ning paljud piimatalud lõpetavad tegevuse. „Eks näis, mida tulevik toob. Tulevikule mõeldes hakkasin ka lihaveiseid kasvatama, pooleteise aasta pärast saan neid müüma hakata.”

Ideid, mida maal teha, on naisel hulgaliselt. „Olen mõtteid mõlgutanud oma väikese pagaritöökoja ja kohviku asutamisest või siis veinivilla rajamisest. Mul on ostetud üks räämas mõisahoone, kus all tohutu suur võlvkaartega käsitöökividest veinikelder. Hobustega plaanin hakata vankrisõiduteenust pakkuma. Eks kõik mõtted jäävad raha taha kinni. Uuringi, mis fondidest ja projektidest saaks toetust taotleda,” kirjeldab ta tulevikuplaane.

Maalt naine ära kolida ei plaani. „Olen saanud elu, millest lapsena unistasin. See elustiil, vaikus ja rahu mulle sobivad. Ma pole linnainimese tüüpi. Talupidamisega ei saa küll rahaliselt rikkaks, kuid hingeliselt küll,” arvab Soots. Kolme lapse emana loodab naine, et mõni neist ema jälgedes astub. „Vanem poeg ja tütar on rohkem loomeinimesed. Arvan, et talutööga jätkab noorem poeg, kes praegu õpib Tõrva gümnaasiumis.”

 

Kommentaar

Eve-Ventsel,

Ala-Punde talu perenaine

„Marika on väga tubli ja hakkaja, tegus ning energiline naine, kes on mitu korda meie peretalus asendajaks käinud. Olen tema tööga väga rahul. Ta tegeleb nii paljude asjadega, et ei kujutagi ette, kust ta selle aja võtab. Asendustalunike süsteem on väga hea asi, sest varem ei saanud me ühtegi vaba päeva endale lubada. Nüüd kasutamegi teenust endale puhkepäevade saamiseks. Meie talus on 26 lüpsilehma ja sama palju noorloomi.”

Populaarne

Tagasi üles