Tsüklon

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Käesoleva aasta ilmastikku iseloomustavad tsüklonid. Oli meil ju möödunud talv väga soe, kevad pea rekordiliselt pikk (sünoptiline suvi algas alles augustis, ööpäeva keskmise järgi vast siiski juunis) ja praegugi kihutab üks torm teise järel Atlandilt otse Läänemere poole.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Tsüklonite vahele mahtus üks märkimisväärne antitsüklonaalne periood, mis tekitas kohati rekordiliselt kuiva oktoobri, aga üldjoones väga uduse sügise.

Mis on õigupoolest tsüklon ja miks need vahel ründavad järjestikku Läänemere idakallast?

Tsüklon on kolmemõõtmeline õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral Coriolisi jõu mõjul vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; õhurõhk on sellise keerise keskel tüüpiliselt kõige madalam, äärealadel kõrgem. Mõistet tsüklon ja madalrõhkkond kasutatakse enamasti läbisegi, teineteise sünonüümina, kuid nüansiline erinevus on siiski: tsüklon viitab õhu suletud tsirkulatsioonile (õhukeeris), madalrõhkkond aga ümbritsevast suhteliselt madalamale rõhule. Mõlema olukorra koosesinemisest tuleneb ka sünonüümne sõnakasutus.

Tsükloneid on mitut tüüpi: näiteks troopikas tekivad soojade ookeanivete kohal troopikatsüklonid, mida iseloomustab frontide puudumine, energia ammutamine veeauru kondenseerumisest ja konvektsioonist, samuti kompaktsus ja tundlikkus maismaa mõjutuste suhtes. Seevastu keskmistel laiustel, sealhulgas Eestis, teevad ilma parasvöötmetsüklonid, mis tekivad ja saavad oma energia barokliinsetest protsessidest (õhumasside vastasseisust), seega on neis fronte ja eri omadustega õhumasse, samuti pole nende teke piiratud üksnes ookeanialadega. Veel on olemas lähistroopilised tsüklonid (eelmise kahe tüübi vahepealne), polaartsüklonid (troopikatsüklonite polaaralade analoog, Läänemerel teada üks juhtum 4. veebruaril 2012) jt.

Niisiis, parasvöötmetsüklonid tekivad eeskätt keskmistel laiustel, kus on suurim õhumasside vastasseis (kontrast). Rohkem ja intensiivsemad on need tsüklonid sügisel ja talvel, sest polaaralad jahtuvad, aga väikestel laiustel püsib soojus – nii on ka kontrast suurem.

Tsüklonid käivad käsikäes antitsüklonitega, sest mõlema teke on seotud jugavooludega – esimene voolude lahknemisega (tropopausi lähedal), mistõttu õhk hakkab kerkima, teine aga voolude koondumisega, sundides õhu laskuma.

Sageli tekivad tsüklonid seeriatena, see tähendab tekivad 5–7 kaupa järjestikku polaarfrondis (maksimaalse barokliinsusega ehk õhumasside vastasseisuga tsoonis) ja liiguvad igaüks eelnenust veidi lõunapoolsemat trajektoori mööda. Nii on ka praegu, et tsükloni seeriana järjestikku tekkivad tormid saabuvad lühikese ajavahemiku tagant ja põhjustavad tormist heitlikku ilmastikku. Samal ajal toovad need ookeanilt sooja ja niiske õhumassi kaasa.

Nii parasvöötmetsüklonid kui ka antitsüklonid on Eesti ilmastiku tunnusjooneks. Nende ühiste jõupingutuste tulemusena tekibki kordumatult vaheldusküllane Eesti ilm ja ilmastik.

Mida toob lähipäevade ilm? Üürikest aega ilma rahustanud ja kargemaks muutnud kõrgrõhuhari (8. detsembril) liikus kiiresti itta. See kõrgrõhuhari tähistas pausi tsüklonite seeria vahel.

Praegu alanud uus tsüklonite seeria toob uuesti tuulise (merel ka tormise) ja väga sooja ilma, sest tsüklonid liiguvad suurtel laiustel ja Eesti jääb nende sooja tormisesse lõunaserva.

12.–13. detsembriks peaks tsüklonite seeria hääbuma, ilm mõnevõrra külmenema ja nii võib vihma asemel ka lörtsi-lund tulla, aga tõenäoliselt talve sellega veel ei tule, sest arvutused näitavad uue tsüklonite seeria pealetungi.

Populaarne

Tagasi üles