Vana hea jõulukaktus

Kui lülikaktus õitsemise lõpetab, võite taime kärpida, näpistades ära just õisi kandnud lülid. Foto: Peeter Raidla

Vanaemal õitses jõulukaktus aasta kõige pimedamal ajal aknalaual justkui meeletu. Mitmekihilisi roosasid õisi tuli taimele üha juurde ja neist piisas, et terve tuba oleks täis helget ootus- ja pühademeeleolu.

Vanaema teadis, et kui jõulukaktusele hakkavad õiepungad tekkima, siis ei taha taim liigutamist, muidu viskab see õienupud või isegi mõned varrelülid maha. Kui jõulukaktust oli vaja sel ajal kastes või muidu hädasti tõsta või nihutada, siis pidi taime niimoodi tagasi sättima, et valguse poole jääks sama külg, mis ennegi. Selle jaoks oli potile tehtud isegi märk. Suvel oli jõulukaktus õues sõstrapõõsa varjus.

Muud iseäralikku mulle jõulukaktuse hooldusest meelde ei jäänud, selle kauni taimega, mida üksteisele pistikutega paljundati, saadi hakkama igas ahiküttega kodus. Jõulukaktus kestis aastaid, hiljem moodi tulnud jõulutäht ehk kaunis piimalill on palju pirtsakam ühekordne toaehe.

Nüüd näeb lillepoes juba novembri alguses punaste, valgete, violetsete, oranžide, kahevärviliste ja isegi kollaste õitega lülikaktuse hübriide. Sorte on maailmas sadu, kuid aretajad oleksid uusi toone jahtides justkui taime vähenõudliku loomuse ära rikkunud: tihti kurdetakse, et jõulukaktus õitseb liiga vara või hoopis kevadel või et juba õitsenud taim ei taha uuesti õiepungi moodustada.

Imelike õitseaegade põhjuse leiab üles, otsides internetist. Kuid nüüd on asi eesti keeleski ilusti ära selgitatud Tallinna Botaanikaia vanemaedniku Jaan Mettiku sel sügisel ilmunud „Suures toalilleraamatus”. Mõnusalt kirjutatud harivast teosest saame teada, et sordi õitseaeg sõltub sellest, millist lülikaktuse liiki seda aretades just kasutati.

Lülikaktuseid on kuus liiki. Looduslikult kasvavad need Ida- ja Kagu-Brasiilias Atlandi ookeani ranniku niisketes ja varjulistes vihmametsades, kinnitudes epifüütidena suurte puude tüvedele ja okstele või kaljudele. Lõunapoolkeral õitsevad lülikaktused hoopis maikuus ja rahvas kutsub neid seal seepärast maililledeks. Päritolu tõttu on lülikaktuste kasvunõuded teistsugused kui kõrbes päikeselõõsas kasvavatel kaktustel. Selleks, et nende varte viimaste lülide külge hakkaksid moodustuma õiepungad, vajavad lülikaktused lühikest päeva ja pikka pimedat ööd.

Brasiiliast toodi esimese liigina 1819. aastal Inglismaale harilik lülikaktus (Schlumbergera truncata), mis õitseb Euroopas oktoobris ja novembris. Natuke hiljem jõudis kohale veebruarist aprillini õitsev liik Shlumbergera russelinna. Neid ristates sündis 1852. aastal hübriidliik Inglise lülikaktus (S. x buckleyi). Inglise lülikaktus õitseb detsembris ja jaanuaris, seepärast hakatigi teda kutsuma jõulukaktuseks.

Nüüd eriliste õietoonidega pilku püüdvad taimed on üldjuhul hariliku lülikaktuse uued sordid ja need peavadki õitsema sügisel. USAs kutsutakse neid ka tänupühakaktusteks.

Meie poodides on lülikaktuse ümbrisel kirjas hästi ebamäärane selgitus Shlumbergera mix: lülikaktuse segu. Natuke rippuvamate vartega Inglise lülikaktust ehk siis seda vana head jõulukaktust poest ei leia, kui veab, saate selle mõne kasvataja käest.

Mettik õpetab oma raamatus ka lülikaktuse uutel sortidel ja jõulukaktusel vahet tegema. Hariliku lülikaktuse sortide varrelülid on teravahambulised, jõulukaktuse lülisakid on aga madalad ja kumerate nurkadega.

See, et üks taim just jõulude ajal õitseks, polegi nii tähtis, novembris õitsedes on need ju sama toredad. Kui lülikaktus õitsemise lõpetab, võite taime kärpida, näpistades ära just õisi kandnud lülid. Kuni märtsikuuni laske taimel kastmist vähendades puhata, kastke harva, kuid korralikult ja jälgige, et taime alusele ei jääks seisvat vett. Muidu lähevad juured kergesti mädanema. Liigniiskus mõjub hullemini kui kuivus. Kevadel hakkab lülikaktus jõudsalt kasvama, iga kahe aasta tagant võiks taime siis pisut suuremasse potti ümber istutada. Lülikaktusele sobib kerge, kohev, vett hästi läbilaskev ja nõrgalt happeline muld, näiteks valmisseguna ostetud toalille- ehk orhideemuld või komposti ja liiva segu, juurde tasub lisada söetükke.

Märtsist juulini kestval kasvuajal kastke taime rohkem ja kosutage kaks korda kuus kaktuseväetise lahusega. Suveks võib taime aeda varjulisse kohta viia, õienuppudeta lülikaktust liigutamine ei häiri.

Lülikaktusele meeldib, kui ruumis on sooja 16–20 kraadi. Kõige kindlam on neid kasvatada põhja- või idapoolsel aknalaual, seal on piisavalt valgust, kuid suvel pole karta päikesepõletust nagu lõunaaknal. Ere päike muudab varrelülid punakaks ja kortsuliseks. Kena on lülikaktus ka akna ees amplis rippudes või kõrgest potist alla kaardudes.

Augustis laske taimel jälle puhata, kastke siis harva. Septembris hakkab taim õiepungi kasvatama ja tahab taas palju juua. Jahedas ruumis õitsevad lülikaktused kauem ja jahedus aitab õitsemist natuke edasi lükata.

Kevadel või suvel lülide vahekohalt lõigatud või näpistatud varrepistikud (3–5 lüli pikkused) juurduvad niiskes mullas või vees ruttu. Enne muldapistmist laske lõikekohal natuke armistuda, siis ei lähe varrepistik mädanema.