Maaülikooli teadlane: loodusesse tasub rohkem uskuda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Signe Ivask

Loodust on Eestis palju, kuid see ei tähenda, et teda võiks raisata, arvab Eesti maaülikooli dotsent ja vanemteadur Eve Veromann.

Perekond Veromann: Kai-Riin (vasakul), Linda-Liisa, Eve ja Peeter.

FOTO: Signe Ivask

Entomoloogi ehk putukateadlase Eve Veromanni jaoks on loodusel suur tähendus. Väikese tüdrukuna käis ta jahimehest isaga tihti metsas, ennekõike ikka selleks, et loomadele süüa viia ja loodust vaadelda. Metsas oli palju loomi, taimi, putukaid, seal oli põnev.

Praegu asub Eve Veromanni kabinet Eesti maaülikooli põllumajanduse ja keskkonna instituudi sellises osas, kus ta näeb aknast kuldselt kolletavaid puid ja aeg-ajalt ka hulkuvaid metsloomi. Sinna pole kuulda Tallinna maantee kära ja ta on sellega väga rahul. Kui meel vajab puhkust, piisab vaid pilgust välja.

Loodus on perekonna ühiseks nimetajaks. «Äi oli laialt tuntud ja tunnustatud ornitoloog ning ämm rakubioloog, nüüd on ta pensionil.» Ka Eve abikaasa Peeter Veromann on bioloog ja kirjastuse Eesti Loodusfoto juhataja, vanem tütar Linda-Liisa uuris magistriastmes ahviemade ja nende järeltulijate käitumuslikke eripärasid, nüüd on ta Eesti maaülikoolis põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimefüsioloogia osakonnas doktorantuuris. Noorem tütar Kai-Riin õppis Oxfordis psühholoogiat ja lõpetas seal magistrantuuri. «Aga see ei tähenda, et Kai-Riin loodusest ei hooliks, tema armastab samuti loodust väga.»

Eve Veromann lõpetas Vao algkooli, siis Paide 3. keskkooli. Seejärel tuli Järvamaa neiu 1981. aastal Tartusse, et õppida riiklikus ülikoolis bioloogia-geograafia teaduskonna bioloogia osakonnas. Tema uurimissuund hakkas esialgu loomade poole kalduma, näiteks tegi ta ühe kursusetöögi nahkhiirtest ja nende talvitumisbioloogiast.

Küll aga tuli välja, et entomoloogina oleks talle tööd olnud, terioloogi ehk imetajate uurijana mitte. Seega läkski Eve Veromann neljandal kursusel entomoloogia peale üle. Peterburi (tol ajal Leningradi) zooloogia instituudis, kus töötas tema kaasjuhendaja, sai ta esimest korda parasitoididega tuttavaks.

«Parasitoidid on enamasti väikesed kiletiivalised putukad ja neid on vähe uuritud, sest neid on raske määrata. Enamikku neist ei olegi liigina määratud, sest nad on varjatud eluviisiga, elades teise putuka sees, ainult valmikuna on nad meile nähtavad.» Parasiidid on näiteks kirbud ja täid: nad tekitavad oma peremehel ebamugavust, aga ei tapa neid. Parasitoidi vastsed arenevad oma peremehe kudedest toitudes, süües ta lõpuks sõna otseses mõttes seest tühjaks, olles seega surmavad.

Paus teaduses

Eve Veromann lõpetas ülikooli ja asus 1986. aastal tööle TA zooloogia ja botaanika instituuti. Ometi läks eluga nii, et 1993. aastal lapsepuhkuselt tagasi tulles polnud tema töökohta enam alles. Segased ajad riigis väljendusid toona ka teaduses. Nii suundus ta Eesti Loodusfoto kirjastusse raamatupidajaks ja toimetajaks ning oli kaheksa aastat teadusmaailmast eemal.

«Siis tegi mu hea sõber ja praegune Eesti maaülikooli professor Marika Mänd ettepaneku astuda magistrantuuri, kus minu juhendajateks said professor Anne Luik ja vanemteadur Luule Metspalu. Tundsin, et mul on isu teaduse järele, ma tõesti tahtsin tagasi tulla,» meenutab ta.

Mõeldud-tehtud.

Eve Veromann tõusis nagu fööniks ja oli 2001. aastal ühe hooga tagasi: läbis põhitöökoha kõrvalt magistriõppe Eesti põllumajanduseülikooli agronoomiateaduskonna taimekaitse instituudis ning seejärel Eesti maaülikoolis põllumajandus- ja keskkonnainstituudis doktorantuuri.

«Perekond toetas mind sajaprotsendiliselt, nii otseselt kui ka kaudselt, vahel käisid tüdrukud ja abikaasa mul ka põldudel ja laboris abiks,» tunnistab ta.

Teadusprojekt

Praegu on Eve Veromann Eesti maaülikoolis nii õppejõud kui ka vanemteadur, need kaks ametit toetavad teineteist suurepäraselt. Õppejõuna annab ta loenguid mahepõllumajanduse põhiprintsiipidest, keskkonnasäästlikust taimekaitsest, taimekahjustajatest ja paljust muust.

Teadlasena uurib ta ristõieliste kultuuride kahjureid ja nende looduslikke vaenlasi, sealhulgas parasitoide, ja projektis QuESSA (Quantification of Ecological Services for Sustainable Agriculture) ökosüsteemi teenuste rolli jätkusuutlikus põllumajanduses.

Uuringu keskmeks on küsimused, kuidas ja millised erinevad kooslused põllumajanduses pakuvad tolmlejatele ja kahjurite looduslikele vaenlastele tuge. Eestis on uuritavaks kultuuriks raps kui majanduslikult väga tähtis õlikultuur, mille kasvatusala on nii Eestis kui ka kogu Euroopas jõudsalt laienenud. Suuremad kasvatusalad loovad aga soodsad tingimused ristõieliste kahjuritele. Selleks, et nende arvukust piirata, kasutatakse suhteliselt intensiivselt kahjuritõrje vahendeid.

Sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamise optimeerimiseks tulebki uurida, kui palju suudaksid kahjuritõrjesse panustada nende looduslikud vaenlased: röövtoidulised lülijalgsed ja parasitoidid. Teadlaste tähelepanu all on erinevad põllumaadel esinevad tavapärased maastikuelemendid, kus uuritakse, millised alad panustavad kõige rohkem ökosüsteemi toimimisse.

Looduse õppetunnid

Põlluäärsed mitteharitavad maad pakuvad elu- ja varjupaika putukatele, kes aitavad taimi tolmeldada ning ka nendele putukatele, kes hävitavad kahjureid. «Näiteks leidsime, et tavalistel rohtsetel põlluservadel, mis on umbes kaks kuni kolm meetrit laiad, talvitub erakordselt palju röövtoidulisi lülijalgseid, sealhulgas jooksiklasi, kes on laialt tuntud kahjurite hävitajad.» Seega saab loodus põllumeest aidata, ent selleks peab põllu äärde, ja miks mitte ka keskele, jätma mitteharitavaid alasid ja nende eest ka hoolitsema.

Vanad Euroopa riigid on põlluäärte üles harimisest õppetunni juba saanud. «Näiteks Suurbritannias jäid põllud ilma kasulikest põllulindudest ja putukatest, sest nende põllumajandusmaastikud olid praktiliselt umbrohuvabad, nüüd nad külvavad neid tagasi põlluääre aladele ja keegi ei pea seda imelikuks. Siiralt loodan, et meie ei tee taolist viga, et hävitame looduse ära ja siis peame sellisel viisil seda taastama hakkama.» Tasub mõelda, et põldudel kasvab kahjuritele meeldiv söögikraam, aga kust saavad toitu ning kus elavad nende looduslikud vaenlased ja looduslikud tolmeldajad?

Mitteharitavad lapid keset põldu või põllu ääres pole aga väga levinud, sest põllumaast tahetakse võtta maksimum ning kindlasti on põllumasinatega lihtsam liigelda, kui ei pea maastikul slaalomit sõitma. Samas tasub mõelda sellele, et kui mitteharitavate alade eest on korralikult hoolitsetud ning seal on elu- ja varjupaika saanud kahjurite looduslikud vaenlased, võib näiteks kas või üks taimekaitsevahendi pritsimise kord ära jääda. See hoiaks kokku nii taimekaitsevahendit, kütust kui ka tööjõukulu.

Teisalt on Eesti põllud väga suured, kasulikud putukad ei jõua äärtest põllu keskele. «Tutvustasin esimesel koosolekul Eesti katselappide asukohti ja põldusid, alustasin juttu sellega, et Eesti ise ja meie põllud on väikesed. Sain teada, et meie katsepõllud on ikka suured: Šveitsi partnerite keskmised katsepõllud on 2–5 hektarit suured, meil aga 10, 15, 50, 60 ja rohkem hektarit.» Kasulikud putukad, kes levivad mööda maad, teevad seda umbes 150 meetri ulatuses. Samamoodi ei lenda looduslikud mesilased kaugele rapsipõllu keskele, kui nad saavad nektari ja õietolmu kätte põllu servaaladelt.      

Mahe- ja ökoloogiline toit

Veel üheks murekohaks on taimekaitsevahendite suhtes resistentsed ehk vastupanuvõimelised putukad, kelle tõttu tuleb üha suuremaid mürgikoguseid kasutada ja uuemaid mürke välja mõelda. Loodus on aga selles võidujooksus enamasti ikka sammu võrra ees. Suuremate koguste taimekaitsevahendite kasutamine võib kaasa tuua ka nende jääkide esinemise lõpp-produktides, mis jõuavad meie toidulauale.

Millele aga kindlat vastust ei ole, on see, kuidas need taimekaitsevahendid võivad inimorganismile mõjuda. Selles suhtes on kõige ohutum toit mahetoit, mis ei sisalda kunagi sünteetiliste taimekaitsevahendite jääke.

«Loomulikult tuleb taimekaitsevahendeid kasutada, kui saak on ohus, ma ei ütle, et üldse ei tohi. Kui kahjurputukate populatsiooni suurus on haripunktis, siis lihtsalt ei saa teisiti. Kuid olukorras, kui põllule saabuvad esimesed kahjurputukad, tuleb säilitada külma närvi ja kõigepealt nende arvukust seirata ning alles siis, kui kahjurite arvukus on ületanud tõrjekriteeriumi, millest alates hakkab tekkima majanduslik kahju, tuleb mõelda taimekaitsevahendite kasutamise peale,» leiab ta. Leitud kahjuril võib endalgi olla palju looduslikke vaenlasi, kes teda hävitama asuvad. Lisaks võib valel ajal mürgi pritsimisega hävitada parasitoide ja tolmlejaid, kes toovad põllumehele hoopis kasu.

Eve Veromann

Töö

1. IX 2014 – … Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, taimekaitse osakond, dotsent

1. I 2013 – 31. XII 2017 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, rakendusentomoloogia vanemteadur

1. VII 2009 – 31. VIII 2014 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, dotsent

2009–2013 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, teadur

2007–2009 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, erakorraline teadur

2005–30. VI 2007 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, tehnik

1993–2007 Eesti Loodusfoto kirjastus, raamatupidaja ja toimetaja

1986–1993 TA zooloogia ja botaanika instituut

Haridus         

2003–2007 EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, doktorantuur

2002–2002 Intensiivkursus «Kiletiivaliste parasitoidide taksonoomia ja bioloogia», Natural History Museum, Imperial College, Silwood Park, UK

2001–2003 EPMÜ agronoomiateaduskond, magistriõpe taimekaitse instituudis

1981–1986 TRÜ bioloogia-geograafia teaduskond, bioloogia osakond

1968–1979 Paide 3. keskkool

Abielus Peeter Veromanniga, kaks tütart, Kai-Riin ja Linda-Liisa Veromann.

Arvamus

Linda-Liisa Veromann

tütar

Positiivse ja armastava energiaga on ta koos isaga äratanud meis õega suure huvi looduse vastu. Ema suhtub keskkonna hoidmisesse, eriti jätkusuutlikusse- ja mahepõllumajandusse väga kirglikult, ent siiski mõistlikult. Seetõttu töötab ta igapäevaselt selle nimel, et meid ümbritsev keskkond saaks olla majanduslikult kasulik, kuid oleks puhas ja mitmekesine.

Oma teadus- ja õppetööga loob ta uusi teadmisi parema tuleviku heaks ja tutvustab neid lisaks kaasteadlastele ka tudengitele ning juba töötavatele põllumeestele. Olen tema loengus mahepõllumajanduse erinevaid tahke ja põhimõtteid huviga kuulamas käinud.

Projekt QuESSA

  • 2013.–2017. aastani kestev Euroopa teadusprojekt teemal ökosüsteemi teenuste roll jätkusuutlikus põllumajanduses (QuESSA) on rahvusvaheline teadusprojekt, mille eesmärk on hinnata poollooduslike koosluste (hekid, põllu- ja metsaservad, kesad ja rohumaad jne) osa ökosüsteemi poolt jätkusuutlikule põllumajandusele pakutavates teenustes.
  • Poollooduslik kooslus projekti mõistes on igasugune kooslus põllumajandusmaastikul, mis on inimtegevusest mõjutatud, kuid on bioloogilise mitmekesisuse ja komplekssete liikidevaheliste suhete mõttes siiski looduslik.
  • QuESSA tegeleb ka orgaanilise aine mulda sidumise ja saagikuse küsimustega, kuid peamiselt on tähelepanu all taimekaitse ja tolmeldamine.
  • Projekti eesmärgi saavutamiseks tehakse kindlaks ökosüsteemi teenuseid toetavate taimekoosluste ühised tunnused ja luuakse matemaatilised mudelid, mille abil saab prognoosida niihästi üksiku talu kui ka üleeuroopalise maastiku varustatust ökosüsteemi teenustega.
  • QuESSAga on seotud 14 partnerit kaheksast riigist: Suurbritanniast, Hollandist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Šveitsist, Eestist, Ungarist ja Itaaliast. Erinevates piirkondades on vaatluse all raps, pirnid, kõrvitsad, nisu, päevalilled, oliivi- ja viinapuud.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.

Tagasi üles