Esimest korda oma ettevõtte OÜ Markilo 22 tegutsemisaasta jooksul tunneb Urmas Laht, et suure pildi nägemine ei aita kuigipalju, sest seakasvataja on kui nupp force majeure’i ja poliitika mängulaual. See ei tähenda sundust päris pealtvaatajana ootama jääda, kuid rohkem kui kunagi varem sõltub äri kellestki teisest peale iseenda.
Urmas Laht tuleb kohtumisele siiski heatujulise ja suviselt muretuna. Ükski joon mehe päevitunud ja moodsate prillidega raamitud näos ei reeda, et tal on laudas ootel mitusada ülekasvanud siga. Eesti tööstused neid ei taha ja välismaale ka ei tohi müüa. Põhjuseks tema Vajangu farmi lähedalt leitud sigade Aafrika katk, mis pani farmi kolmandasse ehk ohutsooni. Mis siis, et reaalselt (ptüi-ptüi-ptüi) pole neil katkujuhtu olnud ning kasutusel on äärmuslikud bioohutusmeetmed, et kasvatus kurjast pisikust puhtana hoida.
Äri halvas see siiski. Rääkimata farmitöötajate murest, kuhu panna pisikesed uued rõngassabad, kui vanematest loomadest ei jää latrikohti vabaks. «Tappa põrsad?» küsib Urmas Laht retooriliselt. «See oleks kuritegelik,» raputab ta pead.
Nii pole imestada, et Urmas Lahelt küsitakse viimasel ajal tavatult tihti, kuidas ta öösiti magada saab. «Ma olen nimme hiilinud sellele küsimusele vastamisest kõrvale, sest inimene ei taha end ju nõrgana näidata,» põikleb ta selgi korral.
Samas nendib ettevõtja, et paratamatult leidub neidki öid, mil ei saa und, sest mõte töötab täispööretel olukorra lahendamise nimel. «Aga ma ei ole seejuures paanikas – appi, mis nüüd saab, kuhu ma sead panen, mis ma teen … Sunnin end rahulikuks ja tegutsema,» räägib ta ning toob võrdluse autosõiduga.
«Kui teel on ohtlik olukord, siis suudan kohe reageerida, aga jupp aega hiljem tunnen vere maitset suus.» Samasugust kiiret reaktsiooni nõuab tema sõnul seakasvatuse juhtimine. «Paanikaks pole aega,» kordab ta.
Võtab nõutuks
See ruum, mis praegu emotsioonideks jääb, ei ole Urmas Lahe sõnul meeletu stress, nagu võiks arvata, vaid neid tundeid võtab ta kokku sõnaga pettumus. «Või ka nördimus ...,» otsib mees sõnu. Urmas Laht ütleb, et on investeerinud oma kahte farmi (Vajangul ja Kureojal) 3–4 miljonit eurot, lisaks toetused ja pangaraha. «Ja kui ma täna näen, et see hakkab käest libisema otsustega, mida ma ise pole põhjustanud, tekitab see paratamatult nördimust.»
Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimehena ütleb Urmas Laht, et seakasvatajad käisid juba mitu aastat tagasi ametnike jutul hoiatusega, et seakatk liigub Lätist Eesti poole ja on aeg otsustavalt tegutseda.
«Nägime Läti kolleegide kogemust ja see tegi ettevaatlikuks,» meenutab ta, kuid nendib, et seakasvatajad jäid toona justkui karjapoisteks, kes hüüdsid, et hunt on karjas, kuid keegi teine peale nende ei näinud veel võsavillemit.
«Meile räägiti kogu aeg, et pole vaja metssigu hirmutada ja laiali ajada. Tagajärg on nüüd näha. Sellist katkupuhangut ja nii paljude loomade hukkamisi nagu on Eestis, ei ole Baltikumis ega Poolas. Isegi Venemaal ei tea me sellist puhangut,» kõneleb ta.
Urmas Laht rehmab käega: «Las siis riik tegutseb nii, nagu paremaks peab.» Seakasvataja on veendunud, et kui praegu jääda passiivselt ootama, siis pole Eesti seakasvatuse häving kaugel.
«Ma saan aru, et riigi ülesanne pole ühte sektorit kunstlikult aidata, kuid praegu ei räägi me enam tavalisest turukonkurentsist, vaid epideemiast ja kriisist, millest kasvatajad ise välja ei tule,» lausub ta ning lisab, et mõnesajast tuhandest ei piisa, vaid vaja oleks miljoneid eurosid riigi panust. Seda ei ole Urmas Lahe arvates tohutu palju, arvestades, et seakasvatus on viimase kümne aasta jooksul maksude kaudu andnud üle 100 miljoni euro riigikassasse.
Kui aasta lõpuks on Eesti seakasvatusest alles 65–70%, on Urmas Lahe meelest meil hästi läinud. «Üks asi on seakatk ise, teine asi on seakatkuhirmus tootja, kes hakkab karja vähendama, nähes, et ta kuskilt tuge ei saa ja on üksi jäetud oma mures. Oleks meeletult kahju, kui seetõttu väheneks põhikari.»
Kogenud seakasvataja lisab, et laiem avalikkus tajub probleemi tõsidust ilmselt alles siis, kui see hakkab tarbijate rahakotti ja toidulauda mõjutama. «Usun, et mõne kuu pärast on ühiskond katkujutust väsinud ja sellele vaadatakse läbi sõrmede. Teema tõuseb aktuaalseks uuesti kevadel, kui sealihahind hüppab järsku üles,» prognoosib ta.
Seakatk ei piirdu Urmas Lahe sõnul kindlasti vaid selle sügisega. «See ei ole nohu, et täna oli ja homme on korras. Ma ei tahaks nii öelda, aga arvan, et kümme aastat võitleme sellega kindlasti,» lausub ta ja toob võrdluseks Hispaania, kus kulus 20 aastat seakatkust vabanemiseks või Sardiinia, kus katk on kurja teinud juba ligi 40 aastat.
Halvemal juhul võib Urmas Lahe nägemuses seakasvatuse häving haarata doominona endaga kaasa ka teised sektorid. Ta selgitab, et praegu müüakse suur osa Eesti teraviljast riigist välja, aga kui välispartnerid näevad Eestis ulatuslikku seakatku levikut, võivad nad ühel hetkel loobuda siit vilja ostmisest.
«Kui samal ajal on meil seakasvatus koomale tõmmatud, linnukasvatus olematu ja veisekasvatus tagasihoidlik, kukub vilja hind põhja, mis tähendab, et langeb ka maa hind ning väliskapitaliga ostetakse maa tühise raha eest kokku,» näeb Urmas Laht võimalikke arenguid üsna tumedates toonides.
«Ühe sektori häving võib käivitada väga musta ahelreaktsiooni,» hoiatab ta.
Urmas Laht ise pole valmis veel alla vanduma. «Minu äri võib lõpetada kaks asja – katk või siis riik, kui seatakse põhjendamatult laialt kolmandat tsooni, mis ei võimalda mul midagi teha, et oma seakasvatust vee peal hoida,» lausub ta. «Aga ma ei ole kindlasti allaandja tüüpi.»
Viie aasta kaupa
Juuli alguses tähistas Urmas Laht 60 aasta juubelit. «60 pole ikka õige juubel. Minu esimene juubel oli 50 ja järgmine on 100,» sõnab ta. Selle aasta ümmargune sünnipäev möödus väikeses pere ja lähedaste ringis piduliku õhtusöögiga heas restoranis. Seevastu 50 aasta juubeliks kutsus Urmas Laht Palmse mõisa suurele peole kõik inimesed, kes on teda aastate jooksul aidanud, kellega on koostööd tehtud või lihtsalt mõtteid jagatud.
Urmas Laht elab enda elu viisaastaku plaanide järgi. «See tähendab, et iga viie aasta tagant mõtlen läbi, kuhu tahan vahepealse ajaga jõuda ja mida ära teha.» Viimane viisaastak läks aga nii, et inimene tegi plaane, vanajumal muigas. Plaanide järgi oleks Urmas Laht peagi ärid tütardele üle andnud ning ise juhtimisest tagasi tõmbunud. «Aga nüüd on kaardid sassi löödud ja ma ei saa antud hetkel kogu vastutust tütardele jätta,» nendib ta.
Pikalt ei taha Urmas Laht siiski enam seakasvatuse juhtimisega jätkata. «Aeg on elu nautida, vaadata ringi, käia paadiga kalal ...,» unistab ta ja lisab, et pole kindlasti seda tüüpi juht, kes tahab kõrge eani ise oma äri eesotsas olla. Pealegi näib tütardel huvi valdkonna vastu jaguvat ning lapsed on juba praegu osaliselt isa äridega seotud. Tütardest vanim, Kirke Laht müüb isa kasvatatud sigu Oma Põrsa nimelises poeketis, keskmine tütar Marvi Laht tegeleb tõuaretusega ja juhib ettevõtet Viru Mölder, kust isa ostab oma farmi loomad. Noorim tütar Loore Laht aitab raamatupidamisega.
Isa nendib, et talle meeldiks, kui firma jääks oma pere kätte, kuid ta ei sunni lastele midagi peale. «Olen neile öelnud, et kui nad tahavad midagi muud teha, siis võime ka ettevõtte maha müüa. Eriti viimase aja arenguid arvestades ei hoia ma enam kümne küünega kinni, et see äri peaks kindlasti põlvest põlve edasi minema,» lausub ta. Ehkki lisab: «Aga see oleks tore.»
Tütred on ühtaegu Urmas Lahe suurim nõrkus ja tugevus. Nõrkus, sest lapsed on tema elus ainsad inimesed, kellele ta pole suutnud kordagi ei öelda. «Nad on saanud kõik, mis nad on tahtnud, aga õnneks nad pole ka midagi ebamõistlikku soovinud,» lausub ta. Tugevus jällegi, sest tütred on mehe sõnul tema elu kalleim varandus. «Vanem tütar tegi mind jaanuaris esmakordselt ka vanaisaks. See ongi elu suurim rõõm, kui sa näed, et su lastel läheb hästi ja sa tunnetad vastastikku suurt hoolimist, armastust ja lugupidamist,» räägib ta. Ja küsib retooriliselt: «Mida muud oskaks hing veel tahta?»
Isal on olnud seda enam hea meel oma tütreid hellitada, võimaldada neile turvaline lapsepõlv ja aidata nad elus järjele, et ta ise kasvas üles väga tagasihoidlikes tingimustes, et mitte öelda puuduses. «Ütleme nii, et kommid olid meie pere laual väga haruldased,» lausub ta. Urmas Lahe isa oli autojuht ning ema lihtne tööline. Lapsepõlv möödus peamiselt aasta noorema venna seltsis «maid ja merd» avastades, sest mida muud oli poistel Võsul kasvades teha, kui igal võimalusel mere äärde lipata.
Noorelt täiskasvanulikuks
11-aastaselt sai Urmasest kui vanimast pojast sisuliselt perepea, kui isa kolis neist eraldi elama. Umbes samal ajal teenis ta esimese oma raha Võsu rannast ja mändidest pilte tehes ning neid kuurordikülastajatele maha müües. Esimese palgalise töö sai ta samuti juba teismelisena, asendades puhkuse ajal postiljoni. «Töid on tehtud igasuguseid,» nendib mees tagasi vaadates.
Põllumajanduses alustas Urmas Laht 1976. aastal põllubrigadirina Kohtla-Järve sovhoosis, olles rohelisemgi kui roheline leht. Ent noorele mehele usaldati vastutus usuga, et ta saab hakkama. «Läksin siis endast mitukümmend aastat vanemate meeste ette ja ütlesin: «Teate, mina ei tea täpselt, mida te tegema peate, aga rääkige ise mulle ja ma aitan neid töid korraldada ja vajalikud asjad muretseda,»» meenutab ta oma esimesi tööpäevi.
Seakasvatusega alustas mees samuti juba nõukogude ajal, 1980. aastatel, kui pidas enda kodutalus aastas 200–300 siga, mida selle aja kohta on väga palju. «Lihast tegin omakorda vorsti ja müüsin need Venemaale Arhangelskisse. Lõpuks polnud vaja enam ise kohalegi sõita, vaid panin Tallinnas kastid lennuki peale ja kohapeal tuldi vastu,» meenutab Urmas Laht enda esimest suuremat ettevõtluskogemust enne OÜ Markilo loomist 1990. aastate alguses. Muide, firma nime Markilo tuletas isa kolme tütre (Marvi, Kirke, Loore) eesnimetähtedest.
Urmas Lahe meelest on Eesti seakasvatusel läinud suures plaanis kõigele vaatamata väga hästi, sest viimase pisut rohkem kui kümne aasta jooksul on ainult üks mastaapsem seakasvatus (Rey) läinud pankrotti ning esimene valusam tagasilöök saabus alles nüüd.
«Seakasvatusel on olnud ikka hiilgavaid aegu. Sul pidi pangas mitu kontot olema, et raha kõik arvele ära mahuks,» naljatab Urmas Laht ja meenutab, kuidas Markilo oli 2005. aastal esimene Eesti firma, kes müüs Venemaale elussigu ja avas selle sammuga ka teistele Eesti seakasvatajatele Vene turu. «Vaatasin, et sealiha tollitariif on 35%, aga elussigade oma 5%. Siis ei olnudki vaja rohkem mõelda,» kõneleb ta.
Kui esimesed koormad Venemaale läksid, nägi Urmas Laht enda sõnul palju rohkem unetuid öid kui praegu. Kuid kõik läks hästi ja sama skeemi kasutasid hiljem paljud seakasvatajad seni, kuni Venemaa elussigade impordi keelas.
Enda oluliseks panuseks Eesti seakasvatusse peab Urmas Laht veel tegevust Eesti Tõusigade Aretusühistus, tihedat koostööd taanlastega ning uue tõu – Djuroki – toomist Kanadast Eestisse. «Minus on konservatiivsust tsipa vähem kui teistes. Kui oleksime väga konservatiivsed olnud, siis poleks me ilmselt Venemaale julgenud minna ega ka uut tõugu Eestisse toonud,» mõtiskleb ta.
Ühe koosseisuaja on Urmas Laht kuulunud ka riigikokku. Põllumeeste esindajana oli tal poliitikutega läbirääkimiste kogemus olemas ja töö parlamendis tundus veel samm edasi. Uueks ametiajaks kandideerimisest mees siiski pärast pikka kaalumist loobus. «Ma olen inimene, kes põeb tohutult seda, kui olen andnud sõna ja ei suuda seda pidada,» lausub ta. «Aga poliitikas ei sõltunud sõnapidamine alati üksnes minust endast, nii nagu ettevõtluses,» põhjendab ta taandumist.
Kuigi Urmas Laht on siiani Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna aseesimees, ei ole tal enda kinnitusel poliitikas ambitsioone. «Nüüd tahan võtta aega iseendale, mis ei tähenda, et jääksin koju sussi sahistama. Kindlasti leian viisi, kuidas ühiskonda panustada, aga ma ei taha võtta seda kui tööd,» lausub ta.
Rahulikum aeg
Urmas Laht loodab, et kui ta on suutnud oma seakasvatuse taas stabiilsele teele suunata ja saab rahuliku südamega igapäevasest juhtimisest taanduda, siis jääb tal rohkem aega ka enda suure kire – vene romansside ja mustlasviiulite kuulamiseks. Rääkimata pikkadest jalutuskäikudest mere ääres, tütre kurvasilmne, kuid piiritult heatujuline rotveiler Alexa seltsiks. Kes mere ääres kasvanud, teab, mis tunne on isu täis hingata mere lõhnast. Mis siis, et see on tegelikult adru hais.
Urmas Laht meenutab, et vanem tütar küsinud temalt kord: «Isa, kust sa tead, kas see otsus on õige, mis sa teed?» Täpselt samamoodi küsinud Urmas Laht, kui ta äsja sõjaväest naasnud noore mehena asus tööle Kohtla-Järve sovhoosi. «Osakonnajuhataja ütles mulle toona, et sa teed otsuse ära ja kui see on vale, siis näed seda üsna ruttu.»
Nii ongi, on elu Urmas Lahe sõnul näidanud. «Valesid otsuseid ei tohi karta. Ka kahjumit peab oskama vastu võtta, sest nii avad endale uue võimaluse kasumiks ja positiivseteks arenguteks,» tõdeb ta.
Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.