See ruum, mis praegu emotsioonideks jääb, ei ole Urmas Lahe sõnul meeletu stress, nagu võiks arvata, vaid neid tundeid võtab ta kokku sõnaga pettumus. «Või ka nördimus ...,» otsib mees sõnu. Urmas Laht ütleb, et on investeerinud oma kahte farmi (Vajangul ja Kureojal) 3–4 miljonit eurot, lisaks toetused ja pangaraha. «Ja kui ma täna näen, et see hakkab käest libisema otsustega, mida ma ise pole põhjustanud, tekitab see paratamatult nördimust.»
Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimehena ütleb Urmas Laht, et seakasvatajad käisid juba mitu aastat tagasi ametnike jutul hoiatusega, et seakatk liigub Lätist Eesti poole ja on aeg otsustavalt tegutseda.
«Nägime Läti kolleegide kogemust ja see tegi ettevaatlikuks,» meenutab ta, kuid nendib, et seakasvatajad jäid toona justkui karjapoisteks, kes hüüdsid, et hunt on karjas, kuid keegi teine peale nende ei näinud veel võsavillemit.
«Meile räägiti kogu aeg, et pole vaja metssigu hirmutada ja laiali ajada. Tagajärg on nüüd näha. Sellist katkupuhangut ja nii paljude loomade hukkamisi nagu on Eestis, ei ole Baltikumis ega Poolas. Isegi Venemaal ei tea me sellist puhangut,» kõneleb ta.
Urmas Laht rehmab käega: «Las siis riik tegutseb nii, nagu paremaks peab.» Seakasvataja on veendunud, et kui praegu jääda passiivselt ootama, siis pole Eesti seakasvatuse häving kaugel.
«Ma saan aru, et riigi ülesanne pole ühte sektorit kunstlikult aidata, kuid praegu ei räägi me enam tavalisest turukonkurentsist, vaid epideemiast ja kriisist, millest kasvatajad ise välja ei tule,» lausub ta ning lisab, et mõnesajast tuhandest ei piisa, vaid vaja oleks miljoneid eurosid riigi panust. Seda ei ole Urmas Lahe arvates tohutu palju, arvestades, et seakasvatus on viimase kümne aasta jooksul maksude kaudu andnud üle 100 miljoni euro riigikassasse.