/nginx/o/2015/09/16/4497533t1hdc28.jpg)
Kohtume mesinik Harivald Haljasega Metsamõisa talus puhta vee teemapargis asuva vaatlustaru juures, mis on tõeline vaatamisväärsus kõigile huvilistele, koolieelikust hobimesinikuni. Vaatlustaru on ehitatud klaasist seintega, et mesilaspere kodu ja elukorraldust oleks võimalik jälgida. Nii saab kohe näha, milline on mesilasema, kus toimetavad töömesilased ning kui palju mett on varutud.
«Viimase kuueteistkümne aasta kõige raskem meeaasta,» võttis tänavuse hooaja kokku mesinik Harivald Haljas ja meenutas, et 1998. aasta nutuse hooaja järel sai mesilassööt valmis ostetud, kuid siiani ei ole seda vaja läinud. «Kui varasematel aastatel on saadud taru kohta 50 kilogrammi mett koos talvesöödaga, siis sel aastal tuleb piirduda 30 kilogrammiga pere kohta.» Sellest tulenevalt on mesinik mures, kas suudab kõigi oma 300 püsikliendi meevajadused rahuldada.
Kilogrammi hinda mesinik avaldada ei taha ja lausub naljatades, et muidu tekib äkki järjekord ukse taha. Kesisest meeaastast hoolimata ei plaani Harivald Haljas hindu korrigeerida.
Harivald Haljase sõnul mõjutab meesaaki suuresti ilm ning kõige ebasoodsamat korjepäeva iseloomustab kõva tuul. «Tuul kuivatab nektari ära ning mesilindudel ei ole midagi korjata,» rääkis ta ja selgitas, et mesilased saavad tööd teha vihma vaheaegadel. Tänavune hooaeg üllatas kogenud mesinikku sellegagi, et korje läks paremaks augusti teises pooles, mil see tavaliselt on juba langenud.
Suured kaod
Tagasihoidlike korjenumbrite kõrval teeb Pikevere mesinikule peavalu rohke põldude mürgitamine, mis võib põhjustada mesilaste hukkumise. «Ma ei ole ükski talv nii palju mesilasi kaotanud kui tänavu – jäin ilma ühest neljandikust,» kõneles ta. «Muret tekitab ka see, et mesilased ei jõua enam tarusse tagasi ja tarude esised on paksult surnud mesilasi täis».
Enamjaolt mürgitatakse Eestis rapsi, mis rikub mesiniku sõnul mee ära. «Rapsimeel puuduvad nii väärtus kui maitseomadused ning mesilinnud ei saa antud meega talvituda,» sõnas ta ja lisas, et rapsimett tema ei müü, vaid annab selle niisama ära. «Üks klient oli tasuta saadud mee üle väga õnnelik, sest temal ei olevat vahet, mida ta tee sisse paneb, peaasi, et on magus.»
Rändmesinikud
Harivald Haljast võtab nõutuks viimase aja suundumus, et uued tulijad mesinduses ei arvesta kuigipalju vanemate mesinikega. «Kui oma tarud tuuakse minu mesilast poole kilomeetri kaugusele, siis see on röövimine,» kõneles ta ja tõi oma mure piltlikustamiseks võrdluse loomakasvatusega. «Sama hea oleks oma lehma karjatada teise karjamaal. Aga siis nii ei mõelda, kui minu ristikupõllu lähedusse ennast sisse seatakse.»
PRIA kaartidel on täpselt ära näidatud, kus mesitarud paiknevad. Minimaalne tarude kaugus peaks olema kaks kilomeetrit, kuid neljakilomeetrine vahe tooks kasu juba mõlemale osapoolele.
Viimaste aastate jooksul on Harivald Haljasel olnud mitmeid vahejuhtumeid ka nn rändmesinikega, kes ühel juhul isegi 150 meetri raadiusesse tema tarudest oma mesila üles panid. Mesinik Haljas kutsub neid ärimesinikeks, sest nende tarudel on enamjaolt söödanõud peal. «Söödetud mesilindude meel puudub väärtus,» lausus ta ja lisas, et mitmetele inimestele ei meeldigi mesi arvatavasti just seetõttu, et nad ei ole õiget mett lihtsalt maitsta saanud.
Pikevere mesiniku ligi 130 mesitaru paiknevad lisaks Lääne-Virumaale veel Järvamaal ja Ida-Virumaal. Harivald Haljas peab väga oluliseks, kus tarud asuvad. «Inimesed ka ei saa igal pool magada, on nii positiivsed kui negatiivsed kohad,» kõneles ta ja tõi näite, et mesilaste rahustamiseks piisab vahel üksnes sellest, kui muuta taru asukohta kahe meetri võrra.
Teistmoodi suvi jättis meesaagid kesiseks
Lääne-Virumaa mesinikud Taali Mesilast nimetavad tänavust aastat eriliseks – juulikuus toimus peamine korje, sest põdrakanepi õitsemise ajal oli ainult mõni üksik vihmavaba päev.
«Vihm peseb õitest nektari või lahjendab seda niivõrd, et mesilased kaotavad selle vastu huvi,» rääkisid Tõnis ja Aili Taal. Nad lisasid, et erandiks on vaarikas, mis kaitseb oma õisi vihma eest, keerates need allapoole. «Arvestades tänavust suve võib öelda, et läks väga hästi, toodang pere kohta tuli 40 kilogrammi piirimaile,» kõnelesid Taalid.
Jõistes asuva Ösel Cottage OÜ omanik Signe Meisalu tõdes, et Saaremaal oli meesaak ebasoodsa ilmastiku tõttu eelmise aastaga võrreldes väiksem. «Kevadine korje oli minimaalne, mett tuli tarudesse pärast jaanipäeva, kuid sealt edasi jälle vaikus,» sõnas Signe Meisalu.
Ösel Cottage pühendas tänavuse aasta hoopis mesila laiendamisele ning kevadise viiekümne pere asemel alustab uuel hooajal loodetavasti tööd poole rohkem peresid.
Lõuna-Eesti mesinik Liisa Eensaar ütles, et nende saagid olid samuti keskmisest kehvemad.
«Kui muidu oleme saanud umbes 70 kilogrammi pere kohta, siis sel aastal saime umbes 50 kilogrammi,» rääkis Eensaar, lisades, et jahedatel ilmadel kippusid mesilased sülemlema.
Perekond Taalid osaühingust Taali Mesila võtsid hooaja aga kõigele vaatamata kokku positiivses võtmes.
«Kui ikka vurr on vaja tööle panna, siis pole hullu, sest meenub aastaid, mil seda polnud põhjust teha. Seega saanuks hullem olla, aga läks päris hästi.»
Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.