R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Nii järsku küll ei oska midagi teha...»

Marge Tubalkain
, majandusajakirjanik
«Nii järsku küll ei oska midagi teha...»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lääne-Virumaa sealihatootja Urmas Laht ütles, et paanikat ei ole, kuid ennetustööd käivad.
Lääne-Virumaa sealihatootja Urmas Laht ütles, et paanikat ei ole, kuid ennetustööd käivad. Foto: Tairo Lutter

Kiiresti leviva seakatku tõttu on tegevust lõpetavad Eesti seakasvatajad sattunud raskesse seisu. Kuigi riik annab uue tegevuse alustamiseks toetust, ei tea neist paljud, mis see uus tegevus üldse olla võiks.

Eesti Tõusigade Aretusühistu esimees ja Lääne-Virumaa ühe suurima seakasvatuse OÜ Markilo omanik Urmas Laht rääkis, et tegi juba paar aastat tagasi ettepaneku väikestelt seapidajatelt sead ära võtta, ent säärase ettepaneku peale naerdi talle toona näkku. Nüüd on sama mõttega lagedale tuldud suure meediakära saatel.

«Olukord on absurdne,» sõnas Laht, selgitades, et kõige pisematelt, kuni kümne seaga majapidamistelt ei pruugi sigade äravõtmine tähendada elatise kaotust, sest tihti kasvatatakse sigu pensioni või töö kõrvalt lisaraha saamiseks. On ka neid, kellele sigade kasvatamine on sotsiaalprojekt. Kuid mõnikümmend looma võib juba olla elatusallikas.

Lootust siiski on. Riik on teatanud, et väikesed põllumajandusettevõtted saavad esialgu toetustena kokku 12,7 miljonit eurot, mis on mõeldud investeeringutena bioohutusmeetmetesse või majandustegevuse ümberkorraldamiseks.

Lihtsam eksportijatel

Praegu on hõlpsam neil, kes viivad sigu välismaale. Nii on talitanud Kadrina vallas asuva Ruixi Mõisa omanik Väigo Pihlak. Ent ka tema tõmbab tegevust koomale: kui aasta alguses oli tema seakasvatuses 9000 kärssnina, siis praeguseks on järel 6100 looma, kes on jaotatud kahte lauta. Müüdud sead on läinud Lätti, Leetu ja Poola. Ent kui piirid kinni lähevad, on Pihlak väljapääsmatus seisus. «Ära tappa ja maha matta,» pakkus ta välja ühe võimaliku lahenduse.

Pihlak märkis, et kuigi seakasvatajad on võtnud kasutusele piirdeaiad ja desovannid, liigub taud ikka edasi – jõuab ühel päeval ehk temagi lautadeni. Ta loodab, et suudab kahest farmist päästa ühe, milles on 4000 siga. Ent tulevik on nii või teisiti ebaselge. «Eks teraviljakasvatus. Ei oska nii järsku midagi teha,» ütles Pihlak. Ka tema tuttavad seakasvajad vähendavad tegevust ja vaatavad, kuidas edasi minna.

Ruixi Mõisa seakasvatus on juba pidanud töötajaid koondama – umbes 25 töötajast on alles pooled. Kui teraviljakasvatuseks läheb, jääb neid alles veelgi vähem, viis või kuus. «Naistel tuleb töölt ära minna,» ütles seakasvataja.

Sellega pole Pihlaku jaoks lugu veel siiski lõppenud. Paar aastat tagasi investeeris ta 1,5 miljonit eurot modernsema lauda ehitamisse ning tööd selle juures lõpetati alles mullu. «Praegu maksan pankadele,» ütles Pihlak.

Tapa külje all asuva Lillepere talu peremees Arvi Lillepea kasvatab 20 siga. «Väljaminekud võtavad jalust nõrgaks,» ütles ta rangemate bioohutusnõuete kohta. Kõik seakasvatused peavad olema tarastatud ning varustatud desovannidega, sööt peab olema kas kuumtöödeldud või vähemalt 30 päeva enne söötmist paigutatud nii, et võimalikku nakkust kandvad loomad ega inimesed sellele ligi ei pääseks. Nõudeid on teisigi.

Lillepea sellest ei heitu, ent tõmbab siiski tegevust koomale, vähendades rõngassabade arvu. «Kui katk ei lõpe, tuleb täiesti ära lõpetada,» nentis seapidaja. Siiani on Lillepea tapnud sigu enda tarbeks ja viinud ärimees Oleg Grossile. Samamoodi kavatseb ta talitada ka tulevikus. Rakvere lihatööstus enam eraisikutelt sigu vastu ei võta, rääkis ta.

Ent isegi kui seakasvatusele kriips peale tõmmata, jäävad Lillepere talusse alles lihaveised. «Eks nende arv läheb suuremaks,» ütles peremees.

Põrsaid ei osteta

Kanepi vallas asuva Nipi seafarmi omanik Sven Feldmann on sigu kasvatanud ja põrsaid eraisikutele müünud 13 aastat. Seakatk teeb sellele aga lõpu. «Ma pean otsad kokku tõmbama,» tunnistas ta. Nõuded on lihtsalt liiga ranged. Feldmann leidis, et riik oleks pidanud hakkama metssigu tapma juba poolteist-kaks aastat tagasi, mil katk oli veel Valgevenes.

Töötajaid tal pole, sest 40 emise hooldamine on olnud ühele inimesele jõukohane. Tegevuse lõpetamisega läheb aega kevadeni – emised poegivad jõulude ajal. Ent kuhu põrsaid müüa, seakasvataja enam öelda ei osanud.

Feldmanni teeb tulevikule mõtlemine ebakindlaks: «Ma ei tea, mis saab.»

Talle olla helistanud konsultant, kes ütles, et riik annab raha selleks, et hakata tegelema millegi muuga. «Ei, praegu küll ei ole ideid,» ütles Feldmann. Nii jääb ta esialgu ootama järgmist vestlust konsultandiga.

Ka Urmas Laht ütles, et sealiha pole kuskile panna. Kolmandast katkutsoonist saab sealiha viia vaid kolmandasse tsooni või tapamajja. Ka teisest tsoonist on sigade pakkumine väga suur. Olukorra muudavad ebakindlaks ka elussigade müüjad. «Partnerid on andnud mõista, et kaaluvad, kas nad saavad meilt elussigu osta,» ütles Laht.

Kui selle aasta alguses müüdi välismaale mullusega võrreldes enam-vähem sama palju elussigu, siis aasta lõpuks väheneb müüdud loomade arv järsult.

Märksõnad
Tagasi üles