Liia Sooäär: maakari on omamoodi kultuuripärand

Foto: ENE KALLAS

Beežid nudipäised lehmad tõstsid pea ja silmitsesid mõtlikult sinist autot, kui mööda kitsast maateed Uustla tallu vurasin. Ainult korraks, sest rohi näis huvitavam kui ulguvõõras, kellega neil asja polnud. Traktori rataste alt tõusis tolmupilv, kui masin põldu kündis. Kevad on käes, taevas sinisem ja rohi rohelisem kui veel paar päeva tagasi.

Kena pastoraalne pildike, mis? Kui sinna lisada eri värvi silmadega borderkolli Pepe, kes muuseas toob perenaise uhkuseks hulganisti auhindu koju, ja lapsevanker uuema moega maja ees ehk märk elu jätkumisest, on see lausa idülliline. Niisugune, nagu elu maal võiks välja näha. Koos uus ja vana, eakas ja noor, arvukad lisahooned taluhoovis kõrgumas.

Liia Sooäär kasvatab Eesti maakarja. Maakarja veiseid, ning andis aastaid piima müüki kilomeetri-paari kaugusel asuvasse Saksa poodi. Küllap paljud omakandi ja poodi juhtuvad inimesed tunnevad sest puudust. Miks andis, mitte annab?

Põhjus on puhtalt majanduslik. Nimelt võttis Liia poeg Siim talu juhtimise suuremalt jaolt enda õlgadele ning otsustas, et toodangule ei tasu lausa peale maksta. Liia ise aga ei suuda talu tegemiste juures kõrval seista, vaid aitab ikka nõu ja jõuga kaasa. On ta ju EPA haridusega agronoom. Aga peale selle on ta tõeline maakarja veiste fanaatik. Muuseas, neid ilusaid veiseid on Eestis väga vähe, aga veel vähem on puhtaid karju – kõigest kaks. Saare Maakarja OÜ oma on üks neist. Head geenid.

Väärtustab puhast tõugu

Liia Sooäär ei taha tõuge segada, sest väärtustab tõupuhtust. Ta on kindel, et kui kõik need, kelle südameasjaks on Eesti maakari, hoiaksid ühte ja vaataksid mõnele asjale, mis nii hästi pole, ühe silmaga, siis tuleks see kõigile kasuks. Õigemini, nõnda peaks olemagi, sest mis veel saab olulisemat olla kui ühe asja eest väljas olevate inimeste kokkukuuluvustunne.

«Maakari on omamoodi kultuuripärand,» arvab Liia. «Sellepärast on tähtis tema säilitamine ja et karjakasvatus ka majanduslikus mõttes motivatsiooni pakuks, tuleb tegeleda tõuaretusega.» Liia Sooäär kiidab maakarja geneetilisi omadusi, mis ulatuvad kaugele minevikku. Kuna tema kari on puhas ja toodang väiksem kui erinevate tõugudega karjadel, siis peab ta kompensatsioone väga oluliseks.

Lehmi on Liial lüpsikarjas 20–21 ning lisaks noorloomi, kelle seast tuleb karjale täiendust. Nemad on erinevates vanusegruppides. Iga kahe aasta tagant, kui on võimalik saada tõupulle, on karjas ka tõupull. Praegune noor isane veis on Liia sõnul hakkamist täis ja tragi loom. Tal on tunduvalt heledam kasukas kui lehmadel, peaaegu valge, ning kuigi noor, on ta omandanud isaslooma tugeva peakuju.

Ilus pull

«Kui ta oktoobris tuli, tahtis ta kosumist, oli väiksekene ja väga noor, aga nüüd jõudsid mõned loomad noorkarjast paaritusikka. Pull ei püsinud ka enam aias, nii me lasime ta karja harjumiseks. Olime mures, esialgu käib ju tohutu võimuvõitlus, paar korda pidime isegi sekkuma,» jutustab Liia oma heledast pullikesest. Maakarjas on tähtis, et pull oleks võimalikult helebeež, sarvedeta ja heleda ninapeegliga. «Ja praeguse pulli kohta saab öelda, et loom on peaaegu valge karvaga.»

Hiljuti anti Liiale üle hõbekarikas, mis on Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi (EK Seltsi) kõrgeimaks tunnustuseks. Liia 21 lehma piimatoodang oli seekord keskmiselt 5843 kilogrammi aastas. Üle 5000 on aga olnud juba päris mõnda aega. «Sel aastal oli toodangu tõus,» lisab ta. Üheks hõbekarika statuudi osaks on, et toodang ei tohi olla eriti langenud, pigem tõusnud. Vahepeal nii hästi ei läinud, sest mõned tublimad lehmad jõudsid kõrgesse ikka. Ka Ürdi, kes uhkeldab – ja õigusega – Eesti maakarja magnetil.

Hästi oluliseks peab Liia oma kodutalu taastamist ja nende tegevuste leidmist, mis vaimustavad, et inimene tunnetaks oma vajalikkust. «Ja saad midagi ikkagi edasi viia,» täiendab ta. Tähtis on vanade sissetallatud radade kõrval ka uuendusi väärtustada.

Kuigi Liiale on hästi teada intensiivpõllumajanduse tõed, juhtus ta mahetootmise loengutele ning talle sai selgeks, kuivõrd vajalik on hoida oma keskkonda ja iseenda tervist. Mahepõllumajandust rakendades on see võimalik.

«Väikese talu ilu ja võlu seisnebki ise hakkama saamises, oled omaenda peremees, ise otsustad ja ise teed. Ei teki kartust, et oled investeeringud üle oma võimete käiku pannud ja ei tule nendega toime,» teab Liia.

«Väikesed talud, olge vaprad, pidage vastu,» julgustas ta kõiki oma saatusekaaslasi, kolleege. Võimalused laveerimiseks, et hakkama saada, on niiviisi palju suuremad. «Mul on hästi läinud ses suhtes, et noorpere võtab asju üle ja elab sellesse ellu sisse. Ja ka mina olen veel võimeline head nõu andma ja seda vaimustust süstima,» sõnab Liia.

Liia Sooäär on pidanud maatõugu lehmi oma kodutalus juba 25 aastat. Sund ja tahtmine talu pidada tuli suuresti aga tema emalt, keda ta nimetab oma kangelaseks ning suureks eeskujuks. «Väga kõrgelt hindan ma oma vanemate panust,» tõdeb ta, «ja minu ema oli kangelasema. Ta sündis 110 aastat tagasi. Isa represseeriti natuke enne seda, kui ma sündisin.»

Võitegu

Uustla talus käivitati hiljuti võitegemise projekt. Praegu katsetatakse ning võimasinad on olemas. «Mul pole täienisti tunnustatud ruumid, on koduköök teavitamisega. Praegu teen iseendale ja sugulastele võid, aga päris müügivõrku ei saa veel minna,» räägib Liia.

Juustu jaoks on maakarja piim liiga rammus, nii et kõigepealt tuleks seda koorida, millest omakorda saab teha võid. Niisiis ongi nüüd suuremaks küsimuseks, kuidas jõuda turustamiseni ning mil moel stabiliseerida ära juustuks minev piimaosa.

«Maakari tahab kaitsmist,» usub Liia. «Puhas lehmapiim on hea, ent maakarja oma on veel parem.» On tehtud ka erinevaid tootearendusi. Põllumajandus on uurinud maakarja piima laapuvust ja see on etem kui teiste tõugude piimal. 

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu edendaja.