Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/09/3753011t1h236e.jpg)
Väike-Maarjas paiknev Kaarli talu on üks esimesi väiketootjaid Eestis, kes 1990. aastatel tõi turule omatoodetud täisterajahud ja -helbed. Peremehe Lembit Kopso sõnul läheb iganädalaselt talust välja 1–1,5 tonni veskitoodangut, millest suurema osa moodustavad jäme rukkijahu ja kaerahelbed.
Kaarli talu leivatuppa sisenedes tervitab tulijaid mõnus kodune leivalõhn, sest ahjust on just välja võetud perenaise Kadri Kopso uusim katsetus – krõpsuleivad.
Kadri Kopso isa Mart Lepik alustas Kaarli talus vahepeal viiekümneks aastaks katkenud viljakasvatamist taas üheksakümnendate alguses. Pärast seda, kui tütar Kadri kuus aastat tagasi oma perega pika ajalooga tallu naasis, on tasapisi toimunud põlvkondade vahetus ning seda aega iseloomustavad suured muutused. Pere ise peab 2009. aastat murranguliseks ka seetõttu, et siis orienteeruti ümber mahepõllumajandusele ja hakati kasvatama Eestis aretatud Sangaste rukist.
Järgmiseks oluliseks aastaringiks kujuneb 2015. aasta, kus talu juhtimise võtab äialt täielikult üle Kadri abikaasa Lembit Kopso. Seni tegutses Kaarli talu majapidamises paralleelselt kaks ettevõtet: põllumajandusega tegeles osaühing Kaarli talu ning veskitöödega osaühing Kaarli Talukaup. «Tänavu ongi meil muutuste aasta, sest koondame kaks ettevõtet ja edasi tegutsema jääb Kaarli Talukaup OÜ, mis kasvatab, jahvatab, pakendab ning küpsetab,» selgitas taluperemees Lembit Kopso.
Veel kuus aastat tagasi Kadri ja Lembit Kopsol talutöödeks vajalikud teadmised ja kogemused sisuliselt puudusid, kuna perenaine on hariduselt ehitusinsener ja peremees tegelenud elektritöödega. Seega tuli uute teadmiste omandamisega nullist alustada. «Lembit oli selline noormees, kes kooliajal isegi autoõpetusse keeldus minemast, et tema ei hakka kunagi mingit asja juhtima ja käsi õliseks tegema,» meenutas Kadri naljatades abikaasa ema öeldut, kui perekond Kopso otsustas maale elama kolida.
Peremees ise tõi välja, et tema jaoks on olnud kõige keerulisem mõista kündmise spetsiifikat. «Kündmise juures tuleb täpselt teada, mis nurga all ader maasse läheb, ei ole nii, et paned adra järele ja kihutad põllule,» nentis ta ja lisas, et neil on tavaline ader, pöördadraga oleks aga kõvasti lihtsam.
Põllutöid kõrvaltvaataja pilguga hinnates leidis perenaine Kadri, et kõige raskem on just vanade põllutööriistadega hakkama saamine, sest niipea, kui põllutööd hakkavad, muutub õhkkond talus pingelisemaks. «Kogu aeg läheb midagi katki ja see on minu meelest kõige hullem,» rääkis ta.
Võitlus umbrohuga
Kaarli talu on aastate vältel kasvatanud mitmeid põllukultuure – otra, nisu, kaera, rukist, speltat, hernest, tutra, kanepit ja tatart. Tänavu kasvatatakse üksnes rukist ja kaera, mõlemat 20 hektari ulatuses. Küsimusele, miks on alles jäänud ainult rukis ja kaer, vastas peremees naljatades: «Vaadake, mahedate põldudega on niisugune paha lugu, et umbrohi armastab neid sama palju kui põllukultuur ise,» ja põhjendas, et rukis ja kaer on sellised kultuurid, mis kasvavad tihedaks ja varjutavad umbrohtu rohkem.
Eestis aretatud kõrgekasvulist Sangaste rukist hakati kasvatama just sellepärast, et selle jaoks on mahetingimused soodsad ning jahu maitsev. «Traditsiooniliste sortide jahu on tumedam ja tugevama maitsega,» kirjeldas Kadri Kopso.
Kaarli talu perenaine meenutas, et enne 2009. aastat tehti talus jahu tavalisest rukkist, mille värvus oli sinakashall, siis aga valmis esimene partii Sangaste rukkijahu, mis oli roosaka varjundiga nagu nisujahu. «Üks püsiklient helistas toote kättesaamisel, et tõite mulle rukkijahu asemel nisujahu, millele järgnes pikk meiepoolne selgitustöö, et tegemist on ikkagi rukkijahuga,» meenutas Kadri Kopso ja nentis, et nüüdseks on ta koos klientidega Sangastega nii ära harjunud, et teistsugust rukkijahu ei võtaks vist üldse enam omaks.
Lembit Kopso ei julge väita, kas mahedana on põldu lihtsam või raskem harida, sest mõlemal juhul on omad plussid ja miinused. Peremees rõõmustab aga selle üle, et kui tavakasvataja peab käima väetamas ja mürgitamas, siis teda see ei puuduta. «See on valdkond, mis mulle üldse ei sobi, ma ei armasta nende kemikaalidega tegelemist,» rääkis ta ja lisas, et umbrohu tagasi surumiseks ta pigem heameelega äestab põldu paar korda.
Leivatuba
Kui Kadri perega maale elama tuli, siis asus ta esmalt tööle Väike-Maarja vallavalitsusse ehitusnõunikuna, sealne töö võttis aga väga palju mõttejõudu ära ning kodutalule pühendumiseks ei jäänud piisavalt aega. 2012. aasta maikuus otsustas Kadri kogu oma energia talule suunata ning hakkas täiskohaga taluperenaiseks, millele järgnes leivatoa rajamise mõte. «Meil tuli põllumeeste seltsis jutuks, et Väike-Maarjas võiks olla oma pagaritöökoda ja nii need mõtted tekkisidki,» jutustas ta.
Enne lõpliku otsuse langetamist organiseeris Kadri koos teiste kohalike naistega õppesarja «Talutoiduga tugevaks», kus tehti nii putrusid kui teisi kohalikust toorainetest valmistatud hõrgutisi.
Huvi taolise ettevõtmise vastu oli suur, enamjaolt oli õppepäevadel kohal 30–40 inimest, aga kui saabus rukkileiva tegemise päev, siis tuli kõigi üllatuseks kokku üle 90 inimese. «Huvilisi oli kogunenud Viru-Nigulast kuni Tartuni välja,» rääkis Kadri. Seega sai kinnitust mõte, et koduleiva vastu tuntakse huvi ning algas endaharimise periood, sest eelnevalt oli perenaine juuretisega leiba küpsetanud ainult oma perele.
2012. aasta detsembris valmis PAIKi Leader programmi toel leivatuba, kus näiteks eelmise aasta jooksul küpsetati 2500 leiba, lisaks veel ka pisileibasid, speltajahust küpsiseid, piparkooke ning palju muud huvitavat. Küpsetamise kõrvalt organiseerib perenaine erinevaid õpitubasid, näiteks käiakse sõpruskonniti või töökaaslastega üheskoos leiba tegemas.
Kõige populaarsemaks ja atraktiivsemaks leivatoa tooteks peab perenaine oma pisileibasid, mis meelitavad laatadel just lapsi leti äärde. Suurtest leibades on aga populaarseimad must leib ja seemneleib. Klientide maitsemeeled erinevad Kadri Kopso tähelepanekul piirkonniti päris kõvasti. «Maainimesed ostavad traditsioonilisemaid – rukkileiba, musta leiba ja seemneleiba. Tallinnas ja Rakveres tahetakse huvitavamaid maitseid: köömne- või koriandrileiba ning kõikvõimalike lisanditega leibasid,» tõi Kadri erinevuste kohta näiteid.
Perenaisel Kadri Kopsol on alailma midagi mõttes ja uued ideed peas küpsemas, kas siis plaan hakata makarone valmistama, speltajahust kringleid küpsetama või hoopis ehitada juurde uus hooneosa, kus toidukoolitusi korraldada. «Sinna on plaanis teha ka leivateo jaoks kiviahi, et saaks seda «õiget» põrandaleiba küpsetada,» rääkis ta.
«Olen jõudnud sellisesse etappi, et tahaksin nüüd natuke aega ilma muutusteta ühes suunas edasi minna, et näha, kas ma olen õigel teel,» vaatas natuke tagasihoidlikumalt tulevikku peremees Lembit. Peremees sooviks proovida vähemalt neli aastat järjest kasvatada üksnes ristikut, kaera ja rukist, lootuses saada põllud umbrohust puhtaks. «Ristik on mahepõllumajanduses väga oluline kultuur, sest see seob õhust lämmastikku ja annab seda mulda edasi,» selgitas peremees.
Tootmismahtude suurendamise osas on pererahvas natuke skeptiline, sest selleks tuleks teha suuri investeeringuid. «Praegu on masinapark täpselt nii suur, et saame kasutuselolevast maast jagu,» kõneles Lembit Kopso ja tõi välja, et kõige suurem puudus on esialgu korralikust traktorist, mis suudaks ka suuremaid tööriistu haakesse võtta.
Peres on mõeldud sellelegi, et hakata mujalt Eestist maheteravilja sisse ostma. «Tahaks toodangumahtu kasvatada küll, aga see tähendab, et peaksime rohkem kasvatama, kuid maad on täpselt niipalju, kui on,» arutles Lembit Kopso. Seega peaks tootmismahtude suurendamiseks osa toorainet sisse ostma.
Sarnaste valikute ees seisis ka Kadri isa Mart Lepik talu taastamise algusaastatel. «Kui isa hakkas 1990ndate alguses talu taastama, siis tuli mõelda välja lahendus, kuidas olemasolevatelt maadelt saadud toodangut edasi väärindada,» jutustas Kadri Kopso, miks isa rajas Kaarli tallu just veski.
Perenaise suur soov on, et Kaarli talu suudaks tulevikus pakkuda tööd rohkematele omakandi inimestele. Praegu töötab lisaks oma perele talus veel kolm inimest – mölder Alar Pado, pakendaja Kristiina Tomingas ja müügisekretär Marge Õmmik.
Elu maal
Kui küsida perekond Kopso käest, kuidas nad on rahul oma otsusega kolida linnast maale, siis löövad perenaise silmad särama ja jutt läheb sellele, kui vahva on maal elada. «Ma ei ole kunagi elus nii aktiivne olnud kui Väike-Maarjas elades, siin saab kõike teha,» rääkis Kaarli talu perenaine.
Üheskoos lauldakse Rakvere kammerkooris Solare ning sealsamas käib kooristuudios ka perepoeg Sass. Peremees Lembit mängib lisaks laulmisele veel pilli Väike-Maarja puhkpilliorkestris ning vabal ajal kirjutab muusikat.
Kadri Kopso on tänavuse Lääne-Virumaa «Aasta tegu 2014» üks kandidaatidest ja Väike-Maarja valla aasta tegija 2014.
Kuna Kadri Kopso tunneb hästi ehitusala ja arhitektuuri valdkonda, siis võttis ta oma eelmise aasta missiooniks teha Väike-Maarjast pärit arhitekt Alar Kotli ning tema looming Kotli 110. sünniaastapäevaks uuesti nähtavaks. Lisaks Kotli–teemalisele üritustesarjale pandi Kadri eestvedamisel kokku näitus «Sümbolite arhitekt Kotli», mis rändab nüüd Eestis ringi.
«Kui varem olid ehitus ja arhitektuur mu töö ja leivaküpsetamine hobi, siis nüüd on vastupidi,» võttis uue elu kokku Kadri Kopso. Pere leidis, et puudust tuntakse maal ainult linnasõpradest, sest see tõsiasi peab ikka paika, et maalt linna on alati lühem tee kui linnast maale.
Artikkel ilmus erilehes Maaelu Edendaja.