Peremees ise tõi välja, et tema jaoks on olnud kõige keerulisem mõista kündmise spetsiifikat. «Kündmise juures tuleb täpselt teada, mis nurga all ader maasse läheb, ei ole nii, et paned adra järele ja kihutad põllule,» nentis ta ja lisas, et neil on tavaline ader, pöördadraga oleks aga kõvasti lihtsam.
Põllutöid kõrvaltvaataja pilguga hinnates leidis perenaine Kadri, et kõige raskem on just vanade põllutööriistadega hakkama saamine, sest niipea, kui põllutööd hakkavad, muutub õhkkond talus pingelisemaks. «Kogu aeg läheb midagi katki ja see on minu meelest kõige hullem,» rääkis ta.
Kaarli talu on aastate vältel kasvatanud mitmeid põllukultuure – otra, nisu, kaera, rukist, speltat, hernest, tutra, kanepit ja tatart. Tänavu kasvatatakse üksnes rukist ja kaera, mõlemat 20 hektari ulatuses. Küsimusele, miks on alles jäänud ainult rukis ja kaer, vastas peremees naljatades: «Vaadake, mahedate põldudega on niisugune paha lugu, et umbrohi armastab neid sama palju kui põllukultuur ise,» ja põhjendas, et rukis ja kaer on sellised kultuurid, mis kasvavad tihedaks ja varjutavad umbrohtu rohkem.
Eestis aretatud kõrgekasvulist Sangaste rukist hakati kasvatama just sellepärast, et selle jaoks on mahetingimused soodsad ning jahu maitsev. «Traditsiooniliste sortide jahu on tumedam ja tugevama maitsega,» kirjeldas Kadri Kopso.
Kaarli talu perenaine meenutas, et enne 2009. aastat tehti talus jahu tavalisest rukkist, mille värvus oli sinakashall, siis aga valmis esimene partii Sangaste rukkijahu, mis oli roosaka varjundiga nagu nisujahu. «Üks püsiklient helistas toote kättesaamisel, et tõite mulle rukkijahu asemel nisujahu, millele järgnes pikk meiepoolne selgitustöö, et tegemist on ikkagi rukkijahuga,» meenutas Kadri Kopso ja nentis, et nüüdseks on ta koos klientidega Sangastega nii ära harjunud, et teistsugust rukkijahu ei võtaks vist üldse enam omaks.