Ühe pere kolm ettevõtet toovad liha tootjalt otse tarbijaini

Kirke Lahe sõnul töötab igas poes lihameister, kes vajadusel täidab ka klientide erisoovid.

FOTO: Maarja Otsa

Eesti suuruselt neljas seakasvataja Urmas Laht moodustab tütardega koos omanäolise pereettevõtmise, kus vanuselt keskmine tütar tegeleb tõuaretusega, isa kasvatab sigu ja vanim tütar müüb toodangu maha Oma Põrsas kaubamärgi all.

Tegemist on küll ühe perekonna, kuid kolme erineva ettevõttega (Viru Mölder, Markilo ja Oma Põrsas), mille koostöö tulemusel jõuab värske kodumaine liha tarbijaini otse farmerilt.

Isa Urmas Laht rajas oma ettevõtte Markilo 21 aastat tagasi ning kasvatab praegu ligi 15 000 siga, olles seega üks suuremaid seakasvatajaid Eestis. Ta nendib, et nende pere ärimudel on mõnevõrra teistsugune – iga pereliige on iseseisev oma ettevõtmistes, kuid kokku moodustavad firmad ühtse terviku.

«Keskmine tütar Marvi Laht tegeleb tõuaretusega ja juhib ettevõtet Viru Mölder, mina ostan tema käest oma farmi loomad, kasvatan need suureks ja müün vanemale tütrele Kirke Lahele, kes siis ise omakorda realiseerib need, juhtides ettevõtet Oma Põrsas,» kirjeldas isa Urmas Laht.

Kõige noorem tütar Loore Laht aitab õdesid raamatupidamisega ning lahendab erinevaid finantsküsimusi. Ka tema mõtleb juba isikliku firma asutamise peale, mille põhitegevuseks kujuneks raamatupidamisteenused.

Liha müügi eest vastutav Kirke Laht meenutab, et tuttavad küsisid temalt varem pidevalt, kas oleks võimalik otse kasvatajalt värsket liha osta, sest tema õde ja isa tegelevad seakasvatusega. Pidev huvi viitas sellele, et tarbijatel on soov osta liha võimalikult lühikese tarneahelaga ning nii asutaski ta kaks aastat tagasi internetipoe ja sündis ettevõte Oma Põrsas.

Oma Põrsa eripära

Veebipood tõestas ennast juba viie kuuga ning seejärel avati lisaks internetimüügile ka pood Lasnamäe turul. Edasi on liigutud väga kiirelt ja jõudsalt, sest praegu saab Oma Põrsa tooteid osta veel ka Nõmme ja Mustamäe turult, Rakverest Oma Põrsa poest ning selle aasta novembri lõpus avas uksed ka Tabasalu pood. Uusi poeruume otsitakse veel kesklinna ja Viimsi piirkonda.

Sarnase pereettevõtmise eripära võrreldes paljude teiste lihamüüjatega seisneb lühikeses tarneahelas. «Talitaja, tapja, veterinaararst, lihameister ja seejärel annab müüja väljavalitud lihatüki juba kliendile,» seletas Kirke Laht ja lisas, et nende toodang ei seisa vahelaos, ei ole külmutatud ega pakendatud vaakumisse. Eelmisel päeval tapetud loom on juba järgmisel päeval jahutatud kujul poelettidel ning igas poes töötab eraldi lihameister, kes kohapeal lõikab liha sobivateks tükkideks ja täidab vajadusel klientide erisoovid.

Oma Põrsas pakub ka omanäolist marmortüüpi sealiha. Urmas Laht on pikka aega teinud koostööd Eesti Tõusigade Aretusühistuga, mille nõukogusse ta kuulub ning üheskoos toodi neli aastat tagasi Kanadast Eestisse uus kulditõug «Kanada Djurok».

Eelnevalt kasvatas Urmas Laht sigu, kelle emaliinid pärinevad Eesti tõugudest «Yorkshire» ja «Landrass», kuid nüüd on tõugude ristamise tulemusel saadud uus marmortüüpi liha. «Imepeenikesed rasvakiud on tailiha sisse ära peidetud, mille tulemusel on liha mahlasem ja maitsvam,» kirjeldas Kirke Laht marmortüüpi liha. «Kvaliteeti me nõuame – hinna osas võime järelandmisi teha, kuid kvaliteedi osas kindlasti mitte,» rõhutas ta.

Kvaliteedi küsimus

Urmas Lahele on arusaamatu, miks müüb Eesti praegu riigist välja neljandiku elussigu ja teist sama palju veel rümpadena ehk pool seakasvatajate toodangust läheb võõrsile, samas kui eestlased ise tarbivad jällegi mujalt sisse ostetud liha.

«Miks me veame välja kvaliteetset Eesti liha ja meile tuuakse sisse seda Hispaania liha,» tõstatas Urmas Laht küsimuse. «Piltlikult öeldes: kui te ei ole teadlik tarbija, siis iga teine kilo liha, mida te sööte, on importliha. See on kurb ja arusaamatu,» rääkis ta ja lisas: «Hispaaniast siia jõudnud liha kohta me ei tea, mitu korda on seda sulatatud ja külmutatud ning milliseid mikroelemente see sisaldab.»

Urmas Laht leiab, et Eestis on välja kujunenud kaks äärmuslikku tarbijatüüpi – esiteks need, kes eelistavad ainult mahedat, ja teiseks need, kes söövad odavamat ja mitte eriti kvaliteetset toodangut, samas viivad nad rohkem raha ravimifirmadele.

«Kui enesetunne ei ole hea, siis minnakse apteekri juurde ja küsitakse abi ning ilma vereproovi ja uuringuteta saad soovituse tarvitada vitamiine,» arutles Urmas Laht ning lisas, et pihuga mineraalide söömise käigus aetakse oma sisemine balanss segamini ning organism ei suuda ise enam eluks vajalike aineid toota. Seega soovitab Urmas Laht süüa kvaliteetset toitu, kust saab organism kõik vajalikud mineraalid ja vitamiinid ise kätte ning mõistagi tasuks eelistada Eesti oma toodangut.

Eestimaine on mahe

«Eestimaal kasvatatud on kõik praktiliselt mahe,» sõnas Urmas Laht ja põhjendas, et meil on tänapäeval niivõrd ranged nõuded nii veterinaaria kui ka taimekasvatuse poole pealt. «Öeldakse, et loom peab saama piisavalt tuhnida, siis on mahe, mina isiklikult ei ole selles kindel, et tuhnimine annab maheduse,» rääkis ta ja täiendas, et loomal tekib stress muudest asjadest – vähe õhku, ei ole piisavalt sööta ega jooki või puudub eraldi magamisala.

Vajangu farmis Lääne-Virumaal, kust pärineb Oma Põrsa toodang, on loodud kõik tingimused selleks, et loom tunneks end hästi. «Meil on Rootsi laua süsteem – neil on vesi ja söök päev otsa olemas, lisaks on neile eraldatud magamise ja roojaalad ning vaba aja veetmiseks on sigadel ka mänguasjad,» kirjeldas Kirke Laht. Mängimisega seoses meenus farmi omanikule  üks vahva seik. Peremees viskas loomadele kord plastikpurgi, mille peale läks sigade jalgpall lahti – kõik hakkasid sihtmärki taga ajama, ja kes esimesena kätte sai, see pani jooksu.

Rasked ajad

Urmas Laht ei mäleta, et tema ettevõtte 21 tegevusaasta jooksul oleks nii keerulist aega olnud kui praegu. «Neli aastat järjest on väga raske olnud, algas sellega, et aastal 2011 põrutasid viljahinnad lakke ja seejärel tuli üks krahh teise järel,» rääkis Urmas Laht. Ta arvas, et 2015. aasta tuleb ka veel ränk. Kui tagasi vaadata, siis eelmine keeruline periood oli seakasvataja meenutusel 2007. aastal, kui võeti maha pronkssõdur ning lõigati sellega päevapealt ära Venemaa turg. «Hommikul tõusin üles ja mõtlesin, kuhu nüüd, aga mõtlesin välja ja liikusin edasi,» meenutas ta.  

Kirke Laht noore ettevõtjana leiab jällegi, et praegusel hetkel on kõige raskem heade töötajate leidmine. «Raske on leida inimest, kes armastab seda liha sama palju kui meie ja väga oluline on, et klient tahaks tema käest osta ning müüja suudaks anda adekvaatset nõu,» rääkis ta ja jätkas, et päris palju tuleb neil ostjaid, kellel on kaks kätt taskus ja nad ei tea, mida õhtuks süüa teha.  

Pereettevõtte võlu

Urmas Laht on algusest peale tahtnud oma tegemistesse kaasata tütreid. Tähelepanelikumad lugejad said kindlasti juba aru, et tema ettevõtte nimi Markilo on pandud kokku tütarde nimedest – Marvi, Kirke ja Loore. Sellel hetkel ei osanud isa veel arvatagi, et tütardest sirguvad talle tõelised mõttekaaslased ja äripartnerid.

«Ega mina ei jää maailmasambaks, kõik peavad saama kogemusi ja kõige parem on, et ma olen olemas, aga samas ei ole ka, sest ma otseselt ei sekku nende äritegevusse,» nentis Urmas Laht ja lisas: «Mina ütlen ainult, kuidas võiks teha – kas nii või naa – ja nemad peavad ise otsustama.» Isa peab kõige olulisemaks seda, et tütred saavad ära kasutada tema teadmisi enda ettevõtete arenguks. «Minul on hea meel, kui neil läheb hästi, ja et nad suudavad ka edaspidi ilusti hakkama saada,» võttis oma mõtted kokku Urmas Laht.

Vanema tütre Kirke Lahe meelest on pereettevõtmise suurim väärtus see, et saab kõike üheskoos arutada, sest isal on suur kogemustepagas ning ta ei hoia tütarde ees mingeid ärisaladusi, vaid jagab neid lahkelt. «Arutame ja räägime palju, kuid oma ettevõttesisesed otsused teen lõpuks ikkagi mina ise,» nentis tütar.

Ühe olulise ettevõtliku pere tugevusena tõi Urmas Laht välja ka selle, et igaüks neist näeb asju omamoodi. «Tütred räägivad internetist ja Facebookist, mina ei tea sellest midagi. Mina näen, mismoodi näeb tema ärisid minuvanune inimene ja tema näeb, mismoodi näeb neid ärisid temavanune inimene,» sõnas Urmas Laht. Samuti saavad pereliikmed ükskõik millisel hetkel üksteisel abis käia, kui ainult vajadus tekib. «Keda sa veel usaldad kui mitte oma last ja kui midagi läheb väga halvasti, eks ma siis olen ise elus midagi valesti teinud ja saan karistada,» leidis ta. Tänu tütardele võib isa rahuliku südamega aeg-ajalt ka puhkusele sõita, teades, et juhtimine on kindlates kätes ning ettevõtte pärast ei pea muretsema.

Õpetaja ja toitja

Perekond Laht peab väga lugu jõuludest ning nende laualt ei puudu traditsioonilised sealihatoidud – seapraad, sült, pasteet, marineeritud lihad ja keel. Pere on veendunud, et kõige parem jõulupraad valmib hea seltskonnaga ning kasutada tuleks kvaliteetset eestimaist toorainet, mida on maitsestatud soola ja pipraga.

Oluline on seegi, et jõuluaeg ei mööduks töiselt. «Suuremad rahmeldamised tuleb enne ära teha ning jõululaupäevaks jätta ainult seaprae ahju panemine ja kartulite keetmine, sest see päev tuleb veeta koos lähedastega,» leidis Kirke Laht. Isa Urmas Laht lisas, et jõululaupäevaks on hea kõik aastatööd ära lõpetada, sest viimase viie päevaga ei muuda enam midagi.

Urmas Laht tõi intervjuu lõppedes välja huvitava mõtte, mille üle me tavaliselt oma igapäevatoimetusi tehes ei juurdle. «Me peaksime kahest ametist lugu pidama – üks on õpetaja ja teine see, kes rahvast toidab, sest kui me normaalselt ei toitu ja meie aju ei tööta ning õpetust ei võta, siis ei ole meil midagi teha.»

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.

Populaarne

Tagasi üles