Heiki Kruusalu: väiketalunik peab oskama end müüa

FOTO: Maarja Otsa

Agronoomiharidusega Heiki Kruusalu seisis mõne aasta eest teelahkmel: kas jätkata suurettevõtluses või pühendada end rohkem vanavanematelt päritud ajaloolisele talule. Mees valis talu, müüs aastatega üles ehitatud eduka ettevõtte selle tipul maha ning kasvatab nüüd endisel kartulipõllul kuuski. Mesi, mida ta külalistele tee kõrvale pakub, on samuti enda oma.

Jõulukuu on kuusekasvatajale teadagi üks aasta kiiremaid. Nii ka Heiki Kruusalule, kes istutab oma Harjumaal Kehra külas asuva Mardi talu maadele aastas keskmiselt 1000 uut taime – peamiselt harilikke kuuski, aga sekka veidi ka nulgi ja hõbekuuski. Ta nendib, et ostjaid leiduks nulule piisavalt, kuid kasvatajale on nulg siinses kliimas palju riskantsem taim kui harilik kuusk.

Näiteks kaks talve tagasi tegi ere talvepäike Mardi talus nulgudele sedavõrd liiga, et need jäidki inetuteks pardipoegadeks, samas kui harilikud kuused taastusid kenasti. Seepärast eelistab Kruusalu riske hajutada ning minna võimalusel kindla peale välja.

Mardi talu kuuseistandikku katab õhuke lumekirme ning jutu soojus aurab karges õhus, kui Heiki Kruusalu oma kuuskedest kõneleb – nende istutamisest (täpselt nii, et iga taime vahe oleks 1,3 meetrit), okste lõikamisest, taimekahjurite tõrjest, istandiku niitmisest suviti ja kuuskede ATV-ga väljavedamisest talvel.

Kruusalu purustab kiirelt müüdi, et jõulukuuse kasvatamiseks pole muud vajagi, kui taim maha istutada. «Kui tahta ilusat ja tihedat jõulupuud, mille eest inimesed on nõus maksma, siis tuleb taime eest järjepidevalt hoolitseda,» lausub ta. Kuni selleni välja, et kord algusaastail palunud Heiki Kruusalu kohaliku tuletõrjeauto kastmisel appi, kui äsja istutatud 4000 taime polnud kaks kuud vihma tundnud.

Heiki Kruusalu räägib kuusemaailmast, justkui oleks tal sel alal staaži kümneid jõule. Tegelikult on tänavune hooaeg alles neljas, mil Mardi talu kuuski müüb. Varasemalt kulus Heiki Kruusalu aeg, tähelepanu ja energia oma firmale, kus ta tegeles kahjuritõrjevahendite maaletoomise ja müügiga. Ettevõtluseni jõudis mees pärast seda, kui esimesed katsetused põllumajanduses ebaõnnestusid.

Oli üheksakümnendate algus. Maaülikoolis agronoomiat õppinud ja Endla kolhoosis osakonnajuhatajana töötanud Heiki Kruusalu otsustas, et pärast vanavanemate talumaade tagastamist võiks proovida seal rapsi kasvatada – esialgu 15 hektaril. «Võtsin veel pangalaenu, et saaks alustada. Saak näis hea, aga siis tuli täpselt enne koristusperioodi viimase kümne aasta tugevaim rahe, lõi kaunad pooleks ja paiskas põllul kõik tagurpidi,» meenutab Heiki Kruusalu. Toona päästis meesaak kõige hullemast ning aitas pangalaenu tagasi maksta. Pärast esimest katsetust pole Kruu-salu enam rapsi kasvatama kippunud, vaid leidis end ettevõtlusest.

Kõik muud talutegemised, näiteks köögiviljakasvatus ja mesindus, jäid ennekõike isiklikuks tarbeks.

«Kui end millelegi täielikult pühendad, siis tuleb ka edu,» nendib ta. Neli aastat tagasi oligi Kruusalu kahjuritõrjevahendite müügi firma seisus, kus ettevõte oli kasvanud juba liiga suureks, et juht jõuaks üksinda kõiki töötajaid ja protsesse hallata. Samas oli vajadus veelgi laieneda.

Kruusalu tundis, et suurettevõtlus pole talle loomuomane. «Ma olen rohkem isetegeja. Mulle meeldib pigem asjad ise ära teha, kui et nende tegemist hallata,» räägib ta. Nii otsustaski Kruusalu heas mõttes üle käte läinud ettevõtte selle tipus maha müüa ning lõi uue väikese firma PestEkspert OÜ, mis tegeleb puidukaitse ja ehitusmükoloogiaga ehk teisisõnu tuleb appi neile, kel mureks vamm, hallitus või muud kahjustajad. «Probleeme jagub. Meil Põhja-Eestis on ju puitu, niiskust ja kaltsiumi – kõik tingimused, et vamm saaks rõõmsalt areneda,» tõdeb ta.

Praegu tähendab ettevõtlus Kruusalule pigem kõrvaltegevust talu juurest, sest ta on õppinud, et kõiki töid ei pea ise ära tegema.

Usaldades oma töötajaid, saab tegemised korraldada nii, et päevad jäävad talutöödele ning firmaasjad saab aetud hommikuti ja õhtuti. Seejuures enamikel päevadel ei pea ta talust lahkumagi. «Tänapäeval on ettevõtlus väga mobiilne. Ma saan kodust väga palju tehtud ja ega kliendid ei tea, et ma siin samal ajal kuuske lõikan,» muigab ta.

Linnast pärit maapoiss

Heiki Kruusalu on küll linnas – Pääskülas – kasvanud ja koolis käinud, kuid tunneb end maapoisina. «Kõik suved sai maal vanaisa juures siinsamas talus käidud ja talutöid tehtud.»

Heiki Kruusalu vanavanemate talu on teadaolevalt üks vanemaid sarnaseid Harjumaal.

«Vanaisa ostis selle 1892, kuid need hooned on vähemalt aastast 1860, arvatavasti vanemadki,» jutustab Kruusalu. Järgemööda on mees ajaloolisi hooneid taastanud. «Ega see lihtne ja odav ole, aga ma tunnen, et pean püüdma talu korras hoida.» Praegune peremees lisab, et nii mõnigi kord, kui ta on talus midagi korda teinud või millegi uue – kas või kuusekasvatusega – alustanud, mõtleb ta, mida vanaisa sellest arvata võiks. Oma juurte tundmine ja väärtustamine on Heiki Kruusalu meelest kirjeldamatult oluline.

Heiki Kruusalu ja tema meditsiiniõest abikaasa Zinaida kasvatavad koos viit last, neist kolm ühised. Noorim poeg, 9-aastase Marta kaksikvend Mart sai nime vanavanaisa järgi. «Heiki suguvõsas on kombeks, et igas põlvkonnas peab olema vähemalt ühe lapse nimi Mart,» selgitab ema Zinaida. Just viimane on ema meelest ka kõige tõenäolisemalt Mardi talu jätkaja. «Temal tulevad talutööd kuidagi loomulikult ja ta ise tahab kõike teha,» räägib pereema.

Heiki ja Zinaida on seda meelt, et lapsi ei tohi talutöödele liiga pealetungivalt sundida, muidu tekib vastumeelsus. Käskimise asemel tuleb ise eeskuju näidata ning siis on lapsed enamasti valmis töödes kaasa lööma.

Heiki Kruusalu nimetab Mardi talu pidamist elustiiliks. Hobiks on igal aastal 1000 taime istutamist, nende hooldamist ja jõulude ajal realiseerimist liiga palju pidada. «Tööd on ikka rohkem kui hobi puhul.» Ka mesindus kipub kasvama enamaks kui hobi. Tänavune saak oli kolme korpustaru pealt 150 kilo ning uuel aastal on plaanis tarude arvu suurendada.

Samuti on peremees uurinud Šoti mägiveiste kohta, sest maid, mis praegu Mardi talus niitmist vajavad, on palju. Seega võiks peremehe arvates loomad appi võtta ning saada lisakasu liha näol. «Minu eesmärk on, et ma ei peaks talule peale maksma, vaid see tuleks omadega nulli või teeniks kasumit,» selgitab Heiki Kruusalu, miks ta püüab väiketalu tegevusalasid mitmekesistada.

Siiski nii nagu ettevõtluses, ei soovi Heiki Kruusalu ka oma talus, et tegemised kasvaksid liiga suureks. Kuuseistandus, mesindus ja veisekasvatus peavad jääma täpselt nii mahukaks (või väikeseks), et pere saaks kõigi tegemistega enamjaolt ise hakkama, mitte ei peaks palkama töötajaid. «Kui ma võtan kellegi palgale, siis saan küll rohkem toota, aga mul on ka enam kohustusi ja stressi. Pealegi pole siin maal lojaalse tööjõuga üldse lihtne,» lausub Kruusalu.

Mees lisab, et ta ei kõhkleks talupidamist suurelt ette võtmast, kui oleks äsja maaülikooli lõpetanud noor mees, kuid ümmargusele 50. eluaastale lähenedes meeldib talle talu pidada elustiilina, mis küll suurt kasumit ei tooda, kuid siiski kulud katab.  

Selleks, et väiketalu ära majandada, on Heiki Kruusalu arvates oluline oskus end müüa. «Midagi toota oskab enamik inimesi, aga kunst on see ka edukalt maha müüa,» ütleb ta. Mees tunnistab, et igal suvel uusi kuuski istutades pole ta sugugi kindel, et neile viie aasta pärast täpselt sama palju ostjaid jagub. «Selleks, et oma toodangut müüa, tuleb vaeva näha. Keegi ei sõida su talu hoovi kuuski ostma, kui nad ei teagi, et sa kuuski pakud.»

Reisimine annab rahu

Kord aastas peab Heiki Kruusalu saama reisida, veel parem, kui reis oleks midagi ekstreemsemat, viiks näiteks mäekõrgustesse ronima või ookeanile purjetama. Vastasel korral poeb hinge rahutus, mis ei anna asu seni, kuni mõni uus mägi või sihtkoht ette võetud. Venemaa, Kaukaasia, Gruusia, Itaalia, Usbekistan, Nepaal – need on mõned kohad, kus Heiki Kruusalu on käinud füüsiliselt kurnavatel, kuid vaimselt kirgastavatel mägimatkadel. Viimati Gruusias matkati 12-aastase pojaga kahekesi ning vaatamata poja kergele jalavigastusele jõuti nii Kazbeki baaslaagrisse 3600 meetri kõrgusel kui üle Kaukasuse peaaheliku.

«See oli omaette kogemus, et sain pojaga kahekesi matkata,» räägib suure pere isa, kellel tavaliselt ei jää väga palju võimalusi lastega üks-ühele tegeleda. «Ma märkasin siis esimest korda, et saan 12-aastase pojaga rääkida nagu mehega. Ta oli järsku nagu täiskasvanu, ainult selle vahega, et pärast ei saanud Tbilisis koos õlut juua.»

Mõne aasta eest tegi Heiki Kruusalu teoks ka Mowgli raamatutest alguse saanud lapsepõlveunistuse – reisi Uus-Meremaale. Selgus, et unistus ei olnudki ilusam kui tegelikkus. «Sinine ookean, helerohelised mäenõlvad, lambad ja lumised mäetipud moodustasid väga võimsa koosluse.»

Raeplatsi kuusk

Seoses kuusekasvatusega on Heiki Kruusalul veel üks väike unistus – soov, et Mardi talu puu jõuaks kord Tallinna raekoja platsile jõulupuuks. Ta näitab talu hoovi servas kasvavat kuuske, mis peremehe nutitelefoni mõõtmiste järgi kõrgub praegu umbes 15–17 meetrini. «See on ilus puu, mida nooruses sõid lambad. Kui see veel kasvab, võiks sellest väga ilus linnajõulupuu saada,» nendib Heiki Kruusalu. Kahju ei oleks hoovilt kuuske maha võtta? «Ainult natuke.»

Esimesed huvilised käivad juba novembris endale Mardi talus kuuski lipukestega ära märgistamas ning viivad need detsembri alguses koju.

Kruusalude pere toob kuuse tuppa aga alles jõulaupäeval või päev varem. «Minu meelest on mingid traditsioonid, millest tuleb kinni hoida. Kui tuua kuusk liiga vara tuppa, lörtsib see jõulud ära. Siis on jõuluõhtuks kuusk juba tavaline,» räägib ta. «Jõulurõõmu tipp peaks langema jõuluõhtule ja seepärast toome meie oma peres kuuse tuppa alles jõuluõhtuks.»

Heiki Kruusalu

Sündinud 1966. aastal.

Haridus

Eesti Põllumajandusülikool (praegune Eesti Maaülikool), agronoomia.

Töö

Endla kolhoosis osakonnajuhataja, Kehra paberivabrikus valvur, Harju politseiprefektuuris ekspert-kriminalist, aianduskaupade firmas taimekaitsevahendite müügimees, ette-

võtte Pest-Chemical OÜ asutaja ja juht, mille müügi järel asutas firma PestEkspert OÜ, kuusekasvataja.

Pere

Abikaasa Zinaida, lapsed Mart ja

Marta 9a, Mikk 14a, Sofia 16a,

Mark 20a.

Hobid

Oma talukoht ja selle korrashoid, mesindus, liikumine looduses, matkamine, rahvasport (peamiselt suusatamine, jalgrattasõit, ujumine).

Juhtmõte elus

Tunded, mõtted ja teod peavad olema kooskõlas.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.

Populaarne

Tagasi üles