Enamik Eesti kõrvitsatoodetest müüakse Soome

kõrvits Foto: Andres Teiss

Tuhat tonni kõrvitsat ostis Põltsamaa Felix käesoleval aastal Eestist kokku, et sellest tehtud hoidised müüa peaasjalikult Soome turul. Suur osa ettevõtte toormest ongi Eesti talunike kasvatatud.

Septembris algas Põltsamaa Felixis suur kõrvitsategu. Töö käis kahes vahetuses ja kolmel liinil ehk kuus vahetust nobenäppe päevas hoolitses selle eest, et tänavune kõrvitsasaak saaks purki.

«Räägime ligemale 20 tootest, mis lähevad Eesti, Soome ja Rootsi turule,» ütles Põltsamaa Felixi turundusjuht Marek Viilol. Eestis läheb müüki peaasjalikult klassikaline kõrvitsasalat, mida turundatakse nii väikeses purgis kui kolmekiloses plekktünnis. Retsept on sama.

Viilol märkis aga, et kõige suurem osa kõrvitsatoodangust, umbes 85 protsenti, läheb ikkagi Soome, kus kõrvitsat süüakse mitmesuguste salatite ja toidulisanditena palju rohkem kui Eestis.

«Eestis on kõrvits rohkem jõulutoode, tervelt 80 protsenti sellest müüakse jõulude ajal. Muul ajal inimesed justkui unustavad selle maitsva salati,» tõdes Viilol.

Rootsi läheb Põltsamaa kõrvits peamiselt toitlustuse tarvis, jaeturule mitte.

«Eesti ja Soome on kaks niisugust riiki, kus kõrvits on rohkem austatud ja sellisel kujul saadaval,» sõnas Viilol. «Lätiski  üritasime kõrvitsasalatit müüa, aga seal ei ole selle tarbimise  harjumust. Ka Venemaal tehakse kõrvitsast kõike muud, aga mitte salatit. Soomes on nõnda, et koolilapsed söövad kõrvitsat magustoiduks ja panevad vahukoort peale. Teeme aprikoosimaitselist kõrvitsasalatit ja mangomaitselist.»

Suur arenguhüpe

Kõik kõrvitsad, mis Põltsamaa Felix sisse tegi, on kasvanud Eesti põldudel. Kaheksa aasta eest hakkas ettevõte suuremas koguses kõrvitsatooteid valmistama: 20–30 tonnilt aastas jõudis kogus saja tonni peale. Aga siis tuli piir ette, kuna Eestis ei olnud põldudel kõrvitsa kasvatamise oskusteavet piisavalt ja suur hulk kõrvitsaid tuli mujalt sisse osta.

Selle sügise tuhat tonni oli aga pärit juba üheksalt kasvatajalt. Nii palju on asi edasi arenenud.

«Suuremate tellimuste korral oleksid need partnerid valmis ehk ka rohkem kasvatama,» arvas Viilol.

Põltsamaal on ühel aastal tehtud sisse ka kaks tuhat tonni kõrvitsaid. Kõrvitsategu algas septembri alul ja kestis novembri lõpuni, kuid siis hakkas muret tegema säilitamine. Kõrvits ei talu miinuskraade, on väga külmatundlik, ja nii tuli suurt saaki hoida soojapuhuritega varustatud telkides.

«Tuhat tonni on optimaalne, selle suudame õigeaegselt purki panna ja see süüakse aastaga ka ära.»

Kindlad partnerid

Aastatega on Põltsamaa Felix sõlminud partneritega pikaajalise koostöösuhte. Seejuures ei ole need ühe kultuuri kasvatajad. Kes sügisel müüb kõrvitsaid, müüb suvel näiteks kurke. Mõnelt ostab ettevõte veel kartuleid, kapsaid või punapeete. Mõnel on jälle ampluaaks suvikõrvits ja kõrvits.

«Eelistame neid, kellelt saame rohkem kui ühe tooraine,» selgitas Viilol. «Teeme kevadel ühiseid koolitusi, jagame kasvatajatele seemne. Töö käib «seemnest purki» põhimõttel, sest valitud on ka kindlad sordid.»

Kõrvitsa puhul on muuhulgas oluline, et viljaliha värv oleks ilus ja see püsiks uue aasta septembrini, mil tuleb peale uus saak ja uued hoidised.

«Sordid on tootearenduse ja talunikega koostöö tulemusel välja kasvanud traditsioon,» lisas Viilol.

Talunikule tähendab niisugune koostöö kindlust, et Felix ostab kokku lepitud koguse saaki kokku lepitud hinnaga ära, isegi kui tulevad supersaagid ja turuhind on väga madal. Kui ilm pole soodne ja saak ei taha kasvada, ei saa talunikku selle eest karistada. «Meil on kasvatajaid ikkagi vähe ning meil on neid vaja,» sõnas ta. Sellel aastal tehti mööndus näiteks kõrvitsate suuruse seisukohalt.

Üks Põltsamaa Felixi pikaajalisi koostööpartnereid on Tarmo Pärn, kes sel aastal kasvatas konservitööstusele 137 tonni kõrvitsaid. Tema naine Kairi Säga alustas Felixiga koostööd juba 2000. aastal.

Pärna põldudel kasvab Felixi jaoks lisaks kõrvitsatele ka kurke ja peete.

Kõrvitsate kasvatamine on suurelt jaolt käsitöö. Kevadel tuli ette kasvatada 10 000 taime. Siis need käsitsi põllule istutada, sest kõrvits pannakse maha hõredalt ja traktoriga poleks mõtet. Hektari kohta saab umbes tuhat taime.

Järgnevalt tuleb taimed paigutada loori alla – kes tänavu loorita proovis, sai niru saagi, märkis Pärn – ja suvel rohida, mis tähendab kõpladega siblimist, sest masinaga kuidagi ei saa. Peaks suvi tulema põuane, on kastmine ikkagi pea võimatu, sest põld kasvab ju kõrvitsaid täis ja liikuma hästi ei mahu.

Saagikoristus on jällegi käsitöö. Iga aasta annab kogemust lisaks ja koolitused käivad asja juurde.

Üks kauaaegseid koostööpartnereid on Janek Lass Kolga-Jaanist, kellega Viiloli sõnul kestab koostöö juba 20 aastat. Temalt tulevad kartulid, kapsad, punapeedid ja porgandid.

Aastaid tagasi pidi ka punapeete sisse vedama Soomest – Eestist polnud võtta.

Viilol lausus, et praegu neil tarnijatest vajaka pole, kuid kui keegi väga tõsiselt soovib koostööpartneriks hakata, siis tuleks ühendust võtta sisseostuosakonnaga.

Osa köögivilja tuleb Põltsamaa Felixile ka praegu välismaalt. Näiteks suve alguse kurk Baierist, sest Eestis jääb kurgihooaeg lühikeseks. Sellel aastal läks kurke purki 2200 tonni ja Soome turule tehtu oli peamiselt Saksa kurk.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu edendaja.