Viljandimaal Tarvastu külas tegutsev Säga-Aaviku mahetalu on jõudnud teelahkmele – tootmine kasvas sedavõrd suureks, et edasiste laienduste korral ei piisa enam oma pere jõududest ning tuleks abikäsi juurde võtta. Samas poleks Säga-Aaviku siis enam peretalu.
Praegune tööjaotus Säga-Aaviku mahetalus on perekeskne. Tütar Meelika Allik hoolitseb marjade ja viljapuude eest ning tegeleb mahlade tootmisega, perenaine Sirje Allik kasvatab köögivilju ja peremehe Toomas Alliku õlul on veised ning teravili. Üheskoos tuleb hakkama saada. Peremees ei ole töölisi tallu tahtnud, kuid kätte on jõudnud aeg, et enam kolmekesi kõike teha ei jõuta. Siiani on abikäsi lisaks võetud ainult hooajaliste tööde tegemiseks.
Seega tuleb langetada olulisi otsuseid, kas kasvada suuremaks või hoida praegusi tootmismahte. Töötajate palkamisega peaks tootmist suurendama, et jõuaks palgad ja maksud makstud. Jätkates olemasolevaid ressursse kasutades peaks tootmist vähendama.
Säga-Aavikul on ainult 90 hektarit maad ja rohkem juurde võtta kuskilt ei ole, kuna tegemist on põllumajandusliku piirkonnaga. Perenaine suhtub siiski optimistlikult ja arvab, et kindlasti saab ka väikese pinna peal midagi välja mõelda, et olla suutelised oma toodangut kasvatama.
Tütar talu ülevõtjaks
Eks iga talu peremehe ja -naise unistus on, et talu ülevõtja kasvaks välja perekonnast. Nii unistab ka Sirje Allik, et tütar Meelika Allik alustaks oma karjääri just kodutalust. «Kui Meelika väiksem oli, siis ta ütles, et võib tallu jääda küll, kuid laudast teeb hotelli ja põllumajandusega kindlasti tegelema ei hakka,» meenutas perenaine tütre mõtteid, kes õpib praegu Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis toidutehnoloogiat ning on samas koolis lõpetanud ka taimekasvatuse eriala.
«Õpingutest lähtudes tundub, et lootust on,» mõtiskles Sirje Allik. Ta lisas, et kui tervis vähegi vastu peab, siis nemad abikaasaga talitaksid edasi loomade ja köögiviljaga ning tütar jääks töötlemise peale. Perepoeg tegeleb pealinnas haljastusega ja on oma valikud juba teinud.
Perenaine ohkab ja näitab naabermaja suunas ning meenutab, et see oli üks väga kaunis majapidamine, kuid pärast omanike siit ilmast lahkumist laguneb ka kogu nende elutöö. «Kui oled siin ikka terve elu rabelenud, siis on vaja, et asi edasi läheks,» nentis Sirje Allik.
Talule emotsionaalset väärtust lisab kindlasti ka see, et siin majapidamises elas juba peremehe Toomas Alliku vanaisa – esimese olümpiamedali võitnud eestlane Martin Klein. Vanaisa sünnikoju kolisid Sirje ja Toomas Allik 1994. aastal. Hooned olid kõik tühjana seisnud, seega möödusid esimesed aastad ehitades ning omale kodu rajades.
1996. aastal alustati talu loomisega ja esmalt otsustas peremees võtta veised ning mõni aeg hiljem tuli juurde kartuli- ja viljakasvatus. 2006. aastast tegutseb Säga-Aaviku mahetaluna ning see oli ka aeg, kui perenaisel tuli otsustada, kas pühenduda koduvälisele tööle või tulla täiskohaga tallu. «Tundsin, et keegi ei ole minuga enam rahul, nii kodus kui töö juures tekkisid probleemid, sest ma ei jõudnud end kahe koha vahel jagada,» meenutas Sirje Allik aega, kui otsustas pühenduda ainult talule.
Kodusolemist õigustades hakkas perenaine köögivilju kasvatama ja 2012. aastal taotles ta oma köögi tunnustamist, sai loa valmistada tooteid kodustes tingimustes ning neid müüa. Esimesena jõudsid müügile kuivatatud tooted – porgandikrõpsud, seejärel hoidised ja mahlad.
Porgandist krõpsud
Perenaise sõnul on enamik tema toodangust sündinud vastavalt vajadusele ja katsetuste tulemusel. Porgandikrõpsude sünnile aitas kaasa asjaolu, et ühel aastal jäi kätte palju müügiks sobimatuid kõveraid porgandeid, millest lihtsalt pidi midagi tegema. Ja nii valmisidki paari katsetuse tulemusena porgandikrõpsud. Hiljem on lisandunud veel ka kõrvitsa- ja õunakrõpsud.
Säga-Aaviku mahetalu toodangust kõige suurema osa moodustavad mahlad: astelpaju täismahl, astelpaju mahlajook, astelpaju segujook ja õunamahl.
Tänavu oli perenaise kindel soov valmistada uudistoode maasikatest, kuna kevadel sai rajatud maasikaistandus. Kahjuks ei andnud maasikas esimesel aastal soovitud tulemust, marjad jäid pisikeseks ja kuivaks. Seega tuleb uusi tooteid pisut oodata.
Perenaine Sirje Allik tõdes, et tänavune vaheaasta on küll raskem, sest toetusi jagub vähem, kuid seetõttu oli aega tegeleda saadud toetuste realiseerimisega. «See aasta on olnud hea hingetõmbeaasta – uusi taotlusi teha ei saa, aga oleme ostnud mitu asja välja, millele oleme toetuse saanud,» rääkis Sirje Allik. Vaheaastal said seega vanad otsad ilusti kokku sõlmitud.