/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2014/10/17/3439377t1ha096.jpg)
Eesti mesinikele oli lõppev mesindushooaeg keeruline, sest hulk peresid sai talvel hukka ja ilmavingerpusside tõttu jäi saak paiguti kesiseks. Meepuudust ei peaks siiski tekkima.
Kodumaist mett peaks jaguma kevadeni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk tõdes, et saagi poolest oli aasta pisut alla keskmise, kuid tundus ehk kehvake mullusega võrreldes, mil saak oli väga hea. Samas ilmnesid tänavu tugevad piirkondlikud erisused.
Kogu mesindusaastale jättis pitseri külm ja vihmane juuni. Kilgi sõnul oli perede areng maikuus kiire ja ilmad korjeks soodsad. Kuu lõpuks olid pered ilusad suured ning mõned mesinikud vurritasid juba uudsemett. Osa veel viivitas lootuses, et mesilased kohe-kohe kärjed ära kaanetavad. Siis aga tuli külm juuni ja külmaperioodil sõid mesilased ära enam-vähem kõik, mis tarudesse varutud oli.
Juulis läks küll korje uuesti lahti, aga saagikus sõltus taimestikust ja sellest, kuivõrd kuivus liiga tegi.
«Liivasemates piirkondades sai kuivus suureks probleemiks, sinna see saak ka jäi,» lausus Kilk. «Enamikus mesilates oli saak siiski keskmine, kuid tublisti alla keskmise nendes, kus ei suudetud sülemlemist vältida ja sülemlemist oli juunikuus palju.»
Põhjust tuleb otsida sellest, et pered olid suureks arenenud, kuid tööd ei olnud ja see tõi välja mesilaste sülemlemisinstinkti, mis vallandub, kui tööta noori mesilasi koguneb palju.
Kui suur hulk töömesilasi sülemiga ära lendas, jäid pered nõrgaks, korjemesilasi nappis ja olgugi looduses nektarit, polnud enam, kes seda tarudesse kannaks. Ka seepärast jäi mõni mesila napi saagiga.
Mee hind püsib
«Mul endal oli sama lugu, et saak tuli pisut alla keskmise,» sõnas Kilk.
Juba suvel hakkasid levima jutud, et mett napib ja mõni mesinik kruvis hinda, nii et paiguti küsiti ka kodunt müües kümme eurot kilost, rääkis Kilk. Kuid see hüsteeria vaibus.
Tartu turul jääb mee hind vahemikku 7 kuni 12 eurot kilo eest, mujal Eestis on keskmine turuhind 7 või 8 eurot.
«Kuna Eesti mett jätkub ilmselt kevadeni välja, siis ei juhtu mee hinnaga suurt midagi,» arvas Kilk. Peale selle pidas ta tõenäoliseks, et kõik soovijad saavad oma tuttavatelt mesinikelt talvemee soetatud.
«Eestis läheb umbes 70 protsenti meest otseturustamisega. Huvilised ostavad otse mesiniku käest kas mesilast, tellimise peale või laatadelt,» ütles Kilk. «Jah, ka poodides olen näinud, et küsitakse mõne kindla mesiniku mett. Ostjad tahavad usaldusväärsust ja seal meepurgi kaane all on lisaks meele tilgake usaldust justnimelt konkreetse mesiniku suhtes.»
Kaupluste varustatust mõjutab kesisem saak tema meelest vähe, sest neis on niikuinii müügil palju Lätist, Ungarist või lausa Hiinast toodud importmett.
Oma pitseri vajutas meesaagile ka talvekadu. Mitmetele uuringutele tuginedes lausus Kilk, et viimase talvega sai hukka 12–15 protsenti Eesti mesilasperedest. Ametlikel andmetel on mesilasperesid umbes 43 000, tegelikkuses võib olla kuni 50 000. Eelneva talvega võrreldes olid kaod siiski väiksemad, siis sai hukka veerand kõigist peredest.
Kilk tõi välja, et talvitumine läks selles mõttes ebaühtlaselt, et mõnes mesilas olid kaod väga suured, mõnes aga elasid kõik pered ilusasti talve üle.
Tähtis lesttõrje
Üks põhjusi, miks Eesti mesilates kipuvad talvekaod suured olema, on varroatoos ja sellega kaasnevad viirushaigused.
Praegu on mesilased juba tarudes kobardumas, mõni üksik veel lendab ning pered valmistuvad talveks. Kõigis mesilates peaks olema lisasöötmine lõpetatud, kuid lestatõrjeks on aeg veel sobilik.
«Varroatoosi hilist ravi oblikhappe suhkrulahuse tilgutamisega võiks veel teha,» kõneles Kilk. «Seda tehakse siis, kui haue on täielikult koorunud. Ajaliselt sobib oktoobrikuu teine pool ja novembri alguski. See haigus vajab rohkem tähelepanu, kui mõnigi mesinik on seni arvanud.
Kes on olnud hoolas, sel ei ole suuri talvekadusid esinenud, küll aga nendel, kes on tarvitanud vananenud ravimeid või üldse ravimata jätnud.»
Lisaks soovitas Kilk väikemesinikel, kes veel söandavad, kontrollida, ega pesaruumi keskmistel kärgedel, kust koorus viimane haue, pole sööta liiga vähe. Kui on, võib talvituv pere jõuda vastu pesaruumi lage ja sureb seal nälga, sest ei saa kõrvale meega kärgedele minna.
Tühjemad kärjed tuleks tõsta tarus serva poole ja kui kärgi on tarusse jäänud ülemäära, siis võiks ka liigsed kärjed välja võtta. Optimaalne pesaruum soosib talvitumist.
Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.