«Praegu on üks hindade languse põhjuseid selles, et seoses erinevate kriisikolletega, kas või näiteks Ukrainas toimuvaga, ilmnevad mitmed piirangud – turgusid suletakse ja avatakse ning tekivad pakkumisšokid, mis hindu mõjutavad,» selgitas ta. Ka varasemate aastate kõrgemad hinnad tõid kaasa tootmise suurenemise, mistõttu on kasvanud nii pakkumine kui ka varud, mis omakorda surub hinda alla.
Ebapiisav riskide maandamine
Rando Värnik meenutas, et hoiatas juba aastate eest, kuidas toorpiima müümine lähinaabritele, näiteks Leetu ja Lätti, muudab piimatootjad kergesti haavatavaks – juhul, kui naabrite vajadus langeb või makstav hind ei ole enam endine, saavad siinsed piimatootjad kohe tagasilöögi.
Värnik selgitas, et pärast 2009. aasta kriisi maandasid tootjad piima kokkuostuhinna languse riski koduturul justnimelt nõnda, et hakkasid eksportima toorpiima Leetu ja Lätti.
Kuigi Värniku sõnul puudub piisav statistika – ja andmed –, milline on selle kriisi mõju piima kokkuostuhindadele, on siiski teada, et Balti riikides on praegu piima kokkuostuhinnad madalamad kui Euroopa Liidus keskmiselt. «Mistõttu on tõenäoline, et toorpiima müük Leetu ja Lätti ei ole siiski piisav riskide maandamiseks,» nentis Värnik.
Eesti tootjad küll oma väiksuse tõttu maailmaturu toiduhinnaindeksi kujunemist sisuliselt ei mõjuta, kuid see ei tähenda, et Eesti tootjad ei saaks valida, kuidas nende hindade raames mängida. Professor Rando Värniku sõnul on üheks võtmeküsimuseks, kuidas suudavad Eesti tootjad luua võimalikult palju lisandväärtust alates toormest kuni lõpptoodanguni välja.