Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/07/26/1235202t1h9f46.jpg)
Maailmaturu toiduhinnaindeks on langenud tänavu viimase nelja aasta madalaimale tasemele, samas kui tootmiskulud on märgatavalt kasvanud – seega tekivad tootmiskulude ja müügihindade vahele käärid, mis lõikavad valusalt põllumehe rahakotti ja panevad neid tõsiselt tuleviku pärast muretsema.
Eriti on maailmaturul langenud piimahind, aga ka teravilja, taimeõlide ja näiteks suhkru hind. Ainsana tõusis lihahind.
«Loomulikult see paneb muretsema, sest kõik, kel on uued farmid ja tehnoloogiad kasutusel, neil on ka suur maksukoormus,» lausus selle aasta parim piimakarjakasvataja Ilmar Teevet osaühingust Vändra. «Me müüme praegu alla omahinna ja kui taoline seis kestab kaua, siis ma ei imesta, kui kevadeks on oodata põllumajandusettevõtete pankrotilainet,» lisas ta.
Teraviljakasvataja, Puide talu peremees Mati Nurm nentis, et tema talu toodangus tasub end praegu ära üksnes nisu, ülejäänud teravilja müügile maksab ta peale. See paneb Mati Nurmegi muretsema, kui kaua tuleb talu toime madalate hindadega, kui tootmiskulud – energia, tööjõukulud, väetiste hinnad jne – järjest kasvavad.
Mitmed mõjutajad
Eesti Maaülikooli professor ning majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Rando Värniku sõnul on madal toiduhinnaindeks põllumajandustootjatele korralikuks proovikiviks ning peegeldab ühtlasi hästi seda, kuivõrd õigeid otsuseid tehti parematel aegadel. «Need, kes investeerisid konkurentsivõime tõstmisesse ja kogusid headel aegadel varusid kehvemate etappide üle elamiseks, saavad kindlasti hakkama. Raske on neil, kel «vana rasva» pole,» rääkis ta.
Maailma toiduhinnaindeksit mõjutavad Rando Värniku selgitusel mitmesugused tegurid, sealhulgas näiteks see, millised on kõikjal maailmas saagid olnud, missugune on nõudluse ja pakkumise suhe ning kuidas töötavad spekulandid ehk kui palju hoitakse toodangut vaheladudes kinni, et hindu kunstlikult mõjutada.
«Praegu on üks hindade languse põhjuseid selles, et seoses erinevate kriisikolletega, kas või näiteks Ukrainas toimuvaga, ilmnevad mitmed piirangud – turgusid suletakse ja avatakse ning tekivad pakkumisšokid, mis hindu mõjutavad,» selgitas ta. Ka varasemate aastate kõrgemad hinnad tõid kaasa tootmise suurenemise, mistõttu on kasvanud nii pakkumine kui ka varud, mis omakorda surub hinda alla.
Ebapiisav riskide maandamine
Rando Värnik meenutas, et hoiatas juba aastate eest, kuidas toorpiima müümine lähinaabritele, näiteks Leetu ja Lätti, muudab piimatootjad kergesti haavatavaks – juhul, kui naabrite vajadus langeb või makstav hind ei ole enam endine, saavad siinsed piimatootjad kohe tagasilöögi.
Värnik selgitas, et pärast 2009. aasta kriisi maandasid tootjad piima kokkuostuhinna languse riski koduturul justnimelt nõnda, et hakkasid eksportima toorpiima Leetu ja Lätti.
Kuigi Värniku sõnul puudub piisav statistika – ja andmed –, milline on selle kriisi mõju piima kokkuostuhindadele, on siiski teada, et Balti riikides on praegu piima kokkuostuhinnad madalamad kui Euroopa Liidus keskmiselt. «Mistõttu on tõenäoline, et toorpiima müük Leetu ja Lätti ei ole siiski piisav riskide maandamiseks,» nentis Värnik.
Eesti tootjad küll oma väiksuse tõttu maailmaturu toiduhinnaindeksi kujunemist sisuliselt ei mõjuta, kuid see ei tähenda, et Eesti tootjad ei saaks valida, kuidas nende hindade raames mängida. Professor Rando Värniku sõnul on üheks võtmeküsimuseks, kuidas suudavad Eesti tootjad luua võimalikult palju lisandväärtust alates toormest kuni lõpptoodanguni välja.
Teisisõnu – kuidas võtta enda toodangust maksimaalne kasu, mitte seda kergekäeliselt odava toorainena käest ära anda. Pikemas perspektiivis võiks Värniku arvates olla lahenduseks tootjatele kuuluva tööstuse rajamine või omandamine.
«Kas või näiteks Premia müük näitab, et vajame enam ühistegelikku piimandust, kus meie oma tootjad suudaksid piimale rohkem väärtust anda ja jõuda ise välisturgudele nii, et vahel seisaks võimalikult vähe vahendajaid,» rääkis ta.
Riskidega arvestamine
Rando Värnik möönis, et toiduhinnaindeks võib veel mõnda aega madalal püsida või isegi langeda. Samuti peab Värnik reaalseks, et ettevõtted, kes pole headel aegadel varusid jätnud ning on endale väga piiripealselt suured laenukohustused kukile võtnud, võivad õige pea suurtesse raskustesse sattuda ja silmitsi seista pankrotiohuga. «Aga siiski tahaksin loota, et tootjatel on varud, mis võimaldavad pool või kolmveerand aastat säästude arvelt üle elada. Iga ettevõtmine on seotud riskidega ja ettevõtja peab suutma neid maandada,» lausus ta.
Pikemas plaanis näeb Rando Värnik toiduhinnaindeksit siiski tõusvas joones liikuvat, sest maailma rahvaarv kasvab ning seega suureneb pidevalt ka vajadus toidu järele. «Kui kriisid saavad ületatud ja tekib teatav poliitiline stabiilsus, siis hakkab indeks arvatavasti taas kerkima,» sõnas ta.
Sama nentis ka tänavune aasta parim piimakarjakasvataja Ilmar Teevet.
«Tuleb edasi teenida. Igaüks on ise oma äri valinud ja igas äris on omad riskid,» rääkis ta, kuid lisas: «Ma ei usu, et piimahinnad enam väga heaks lähevad, kuid paremaks kindlasti, nii et saab taas jalgadele. Praegu jääb aga vaid loota, et piin väga pikalt ei kesta.»
Artikkel ilmus Postimehe lisalehes Maaelu Edendaja.