Koksvere veskile annavad leiba pagarid ja terviseteadlikud tarbijad

Ants Tamme remontis ise vana, kuid hea veskisüsteemi. Kuna Eestist sellele varuosi saada pole, siis käis mees neid Ukrainast toomas. Foto: Maarja Otsa

Viljandimaal asuv Koksvere veski on sisuliselt ühemehefirma. Selle peremees Ants Tamme teeb peaaegu kõike ise – varub vilja, käib Ukrainast veskile varuosi ostmas, jahvatab, sõidutab kauba poodidesse laiali. Vaid pakkimisel võtab abikäsi lisaks.  

Ants Tamme möönab, et rikkaks väikese veski pidamisega ei saa, kuid vähemalt on tööd ja sellest elab ära. Ta lisab, et veskipidajale teevad rõõmu kaks viimase aja suundumust – juurde on tulnud pisemaid pagarikodasid, kes vajavad kõik erinevaid jahusid, ning tarbijad käituvad järjest terviseteadlikumalt, osates hinnata täisteraviljast ja mahetunnustusega tooteid.

«Siin vahepeal oli lausa niisugune laine, et erinevad pagarid hakkasid mahetooteid tegema. Päris mitmed võtavad oma tooraine minult, nii et mina olen uute pagarite tulekust kahtlemata võitnud,» rõõmustab Ants Tamme.

Viis aastat tagasi tegevust alustanud veski on tänaseks kasvatanud tootmismahte neli korda, tootes eelmisel aastal umbes 50 tonni erinevaid teraviljatooteid. Ants Tamme sõnul jagub veskil tehnika poolest jõudlust palju rohkemakski, kuid tootmismahtude  kasvamine tähendaks, et see ei saaks enam ühemeheveski olla, sest ühe mehe kätest jääks kõigi tööde tegemiseks väheseks.

Seepärast Ants Tamme kasvuplaanidega ei kiirusta ning ei näe vaeva toodete reklaamimisega. Kui veski alustas, pani mees vaid kontaktid telefoniraamatutesse – see on kõik, mida ta on veski «turundamiseks» teinud. Nüüdseks pole Tamme enam telefoniraamatussegi kontakte lisanud. «Mind leitakse niigi üles. Paki peal on telefoninumber kirjas. Kes tahavad, helistavad,» räägib tagasihoidlik mees.

Koksvere veski kõige menukam toode on täisterarukkijahu, järgnevad täisterakaerahelbed ning erinevad püülijahud. Vilja ostab ta erinevatelt kasvatajatelt. «Tänavu on natuke peamurdmist õige vilja saamisega. Praegu ei ole veel õiget kohta leidnud, aga eks kuskilt ikka leiab,» lausub ta ja selgitab, et vili peab olema niisugune, et sellest saadava jahu kerkimisomadused oleksid stabiilselt head. «Ei saa müüa pagarile jahu, millest üks päev tuleb ühtmoodi sai ja teine päev teistmoodi,» selgitab ta, et kvaliteet peab ühtlane olema.

Ants Tamme töötas aastaid Tamsalu teraviljatööstuses tehnikajuhina, kuid kaotas firma pankroti tõttu kümme aastat tagasi töö. Seejärel oli mees abiks ühele Soome ettevõtjale, kes üritas Viljandimaal oma veskit käivitada, kuid loobus lõpuks plaanist.

Niisiis on oma veskini jõudmine Ants Tamme jaoks ka juhus või õigemini juhuste puudus – erialast tööd ei olnud mujalt võtta, kui tuli seda ise enda jaoks luua. Ants Tamme nendib, et ehkki Tartu Milli turuhaare on väga lai, jääb suurtegija kõrval ruumi ka väikestele, n-ö nišiveskitele, millest on kohati puuduski. «Praegu on selline vahepealne aeg, kus vanemad möldrid jäävad pensionile ja on tekkinud puudus väiksematest veskitest. Väike veski töötab paindlikult ja kui keegi tahab oma viljast midagi teha, siis siin saab kõik tehtud.»

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.