Vana-Torokse talu tahab patenteerida suitsumaksa

Vana-Torokse talu perenaine Ädu-Krõõt Kaarli armastab palavalt söögitegemist ning mõtleb pidevalt kõiksugu uusi retsepte välja.

FOTO: Maarja Ots

Harjumaal Saku vallas asuv Vana-Torokse talu on sisse andnud taotluse, et registreerida oma talu suitsutatud veisemaks Eesti Patendiametis kasuliku mudelina. Senine taustauuring on näidanud, et suitsutatud veisemaks on unikaalne toode, mida mujal teadaolevalt ei valmistata.  

Talu perenaise Ädu-Krõõt Kaarli sõnul sündis suitsutatud veisemaksa retsept üsna juhuslikult.

Perenaine tegi köögis maksapasteeti ning poeg Toomas suitsutas õues liha. Kuna tükk veisemaksa jäi pasteeditegemisest järele, pani naine selle marinaadi

ja andis poja kätte: mine proovi, mis sellest suitsuahjus välja tuleb. Tulemuseks saadi originaalne maitseelamus. «Neile, kes maksa söövad, maitseb see väga, kuigi praetud maksast on suitsumaks ikka hoopis erinev,» rääkis talu perenaine Ädu-Krõõt Kaarli.

Eesti Patendiameti infoosakonna teabetalituse juhataja Eve Tammaru sõnul peab igasugune kaitstav leiutis olema uus, omama leiutusastet ning olema tööstuslikult kasutatav. «Kui näiteks kasutatakse uut meetodit suitsutamisel, on välja mõeldud uus ahi või kui kasutatakse uusi koostisaineid maksa maitsestamisel või suitsu tegemisel, on võimalik leiutist kaitsta. Oluline on leiutise uudsus,» selgitas Tammaru.

Taustauuring

Senine taustauuring ja suhtlus patendiametiga on talu perenaise Ädu-Krõõt Kaarli sõnul näidanud, et nende marineeritud ja suitsutatud loomamaks on eriline toode. «Olemas on näiteks suitsutatud hanemaks ja tursamaks, aga suitsutatud veisemaks on selline, mida me mujalt leidnud pole,» lausus ta.

Vana-Torokse talu põhitoodanguks on ligi üheksa aastat olnud erinevad suitsulihad, nagu näiteks suitsutatud kaela- ja seljakarbonaad, rostbiif, vutt, loomakeel, pardifilee või sidruni-tšilli kana. «Oleme püüdnud teha võimalikult originaalseid tooteid, et oleks ka mingi üllatusmoment või uudsus juures,» rääkis Ädu-Krõõt Kaarli. Lisaks valmistab söögitegemist palavalt armastav perenaine maksapasteeti ja mitmesuguseid vürstikaid kastmeid, mis samuti hästi kaubaks lähevad.

Talu müüb enda toodangut peamiselt Nõmme turul ja hooajati laatadel. Samuti on Vana-Torokse talu klientide hulgas restorane. Kuigi üksnes suitsutoodete valmistamisele spetsialiseerunud talusid ei ole palju, on konkurents Ädu-Krõõt Kaarli hinnangul ikkagi tihe, sest väike talu võistleb turul suurtootjatega ning tarbija ei oskagi tihtilugu hinnata erinevaid suitsutoodete nüansse – kas liha on eelnevalt keedetud või kui palju on tootes vett – ehk kõike seda, mis määrab suitsuliha kvaliteedi ja ka hinna.

«Enamasti müüvad kõlavad reklaamsildid ning ostja ei mõtle ise kaasa,» lausus Ädu-Krõõt ja tõi näiteks, et silt «saunasuitsusink» tõmbab laadalisi ligi justkui magnet, kuid tegelikult on Eestis vaid üksikud inimesed, kes teevad sinki saunas ja sedagi üldjuhul enda ja tuttavate tarbeks.

«Saunasuitsusinki võib teha müügiks ainult siis, kui ongi ehitatud spetsiaalset saun singi suitsutamiseks, see peab olema kontrollitud ja nõnda edasi, aga laatadelt niisugust sinki tavaliselt ei leia, kuigi silte «saunasuitsusink» leiab palju,» rääkis ta.

Samas nendib Ädu-Krõõt Kaarli, et tavatarbijal ongi keeruline vahet teha erinevatel suitsutustoodetel. «Tunnistan ausalt, et enne, kui me ise polnud suitsusinki teinud, käisin laadal samamoodi segadusse aetuna ringi ja valisin üsna juhuslikult sinki, mida osta, sest esmapilgul on raske ära tunda head kaupa,» rääkis ta.

Kogu pere

Vana-Torokse talus on ametis kogu pere – lisaks ema Ädu-Krõõdale veel isa Olavi, poeg Toomas (20), tütar Ädu (15) ja poeg Karl Oskar (11). Eriti suureks abiks on vanem poeg, kelle jaoks on erinevate lihade suitsutamine ja nende laatadel müümas käimine saanud peaaegu et täiskohaga tööks. «Taskuraha pole ma tänu sellele juba teismelisest peale küsinud, vaid olen kõik ise välja teeninud,» nendib ta. Noor mees ei ole veel päris veendunud, mida ta tahab tulevikus edasi teha, kuid ei välista, et jääbki hea meelega panustama kodutalu arendamisse, aidates teha suitsutooteid ning käies neid ka laatadel müümas.

Pereema Ädu-Krõõt on rahul, et poega ei pea sundima, vaid tal on iseenesest suur huvi lihade suitsutamise vastu. «Kui mõelda suurelt, siis minu unistuseks on luua praegu tugev alus talule, mis jääbki kuulsaks oma suitsusinkide poolest ja mida oleks hea minu lastel, lapselastel või lapselapselastelgi jätkata. Vana-Toroksest võiks saada pikkade traditsioonidega suitsutamistalu,» jutustas perenaine.

Rangemad piirid

Aasta alguses kerkis üles poleemika, justkui keelataks Euroopa Liidus sellest septembrist alates ära traditsiooniline suitsuliha. Mingit keeldu siiski karta pole, vaid polüaromaatsete süsivesinike (PAH) piirnormid muutuvad suitsutatud toidus rangemaks.

«See kõik on tehtud ühest küljest selleks, et kaitsta klienti nii-öelda tõrvatud liha eest, mis on võltssuitsuliha. Teisest küljest annab nõue jällegi suurtööstusele märkimisväärse eelise väikeettevõtjate ees,» lausus Ädu-Krõõt Kaarli ja selgitas, et sarnaselt suurtootjale peab ka väiketootja tellima igale tootekategooriale proovid, millest igaüks maksab mitusada eurot. «Proovid tuleb teha sealihale, veiselihale, linnulihale ja nii edasi. Nii et kokku on see väiketootjale väga suur väljaminek,» sõnas ta.

Seda, et Vana-Torokse talu tooted äkki ei vastagi piirnormidele, perenaine ei pelga. «Meie lihad jäävad kindlasti piirnormidesse, sest meil ei teki põlemist, vaid suits tuleb otse lihale peale,» märkis ta.

Talus kasutusel olevad neli suitsutusahju – kaks külmsuitsu ja kaks kuumsuitsu – on pererahvas ise ehitanud ning pildile palub perenaine neid mitte jäädvustada. «Need on piisavalt erilised ahjud, mille oleme läbi oma katsetuste ja küllaltki suure kooliraha ehitanud. Ei taha, et neid kopeerima hakatakse,» põhjendas ta.

Soov enda toodangut kopeerimise eest kaitsta oli ka peamine põhjus, miks pererahvas hakkas patendiametist uurima, kas nende suitsuloomamaksa oleks võimalik kuidagi kaitsta. «Kahju on, kui oled ise midagi välja mõelnud ja avastad peagi, et veel mitu inimest on hakanud täpselt sama asja laatadel pakkuma. Ma ei taha öelda, et teised ei või seda või teist teha, võivad ikka, aga tehku seda ikka kas või natukenegi omamoodi. Ideid, mida teha, on ju nii palju, ei ole tarvis üksteist kopeerida,» lausus ta.

Tulevikuks on Ädu-Krõõt Kaarlil veel üks unistus – õpetada linnastunud ja poodide valmistoiduga ära harjunud noori inimesi enda talus taas süüa tegema.

«Mulle tundub, et linnainimesed on liialt mugavustsooni vajunud ja harjunud plastkarbis ostetavate toitudega. Tahaksin taas meelde tuletada, kuidas teha head kodust sööki – kas või kartuliputru ja kastetki,» jutustas ta plaanist hakata talus ka kokanduskursusi läbi viima.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.

Populaarne

Tagasi üles