Eestis on laialt levinud ohtlik lõhilaste parasiit

Eesti ja soome teadlased uurisid ohtlikku parasiiti, mis põhjustab lõhilaste noorjärkudel neeruhaigust. Foto: Erakogu

Eesti Maaülikooli ja Turu Ülikooli teadlaste hiljutise uuringu tulemusel avastati paljudes Eesti meriforelli ja lõhe populatsioonides ohtlik limaeoslaste hulka kuuluv parasiit Tetracapsuloides bryosalmonae, kes põhjustab lõhilaste noorjärkudel neeruhaigust.  

Parasiit on viimastel aastakümnetel teinud maailmas märkimisväärset kahju nii kalakasvandustes kui ka looduses. Eriti sageli võib parasiiti kohata Eesti meriforelli populatsioonides. Eesti Maaülikooli kalateadlase Anti Vasemägi sõnul avastati parasiit Tetracapsuloides bryosalmonae Eestis 19 aastat tagasi Eesti Mereinstituudi teadlaste poolt, kuid sellest ei saa teha järeldust, et parasiiti meie vetes varem ei esinenud. Vastupidi, Vasemägi hinnangul on tõenäoline, et parasiit on Eestis elanud juba pikemat aega, kuid parasiidi levikut ei olnud teadlased siiamaani Eestis põhjalikult uurinud.

«Üheks vähese uurituse põhjuseks võib olla, et suurematele kaladele parasiit olulist kahju ei tee ning tavaliselt kalamehed haiguse sümptomeid ei märka,» arvas Vasemägi. Ta selgitas, et parasiit on eriti ohtlik just kala noorjärkudele esimese elusuve jooksul, ning vaevalt, et kalamehed sõrmepikkuste forelli- ja lõhepoegade «sisemist ilu» väga tihti uurivad.

Paarkümmend aastat tagasi murdsid teadlased Vasemägi sõnul pead ka selle üle, millisesse loomarühma T. bryosalmonae kuulub. «Hilisemad uuringud näitasid, et parasiit kuulub limaeoslaste hulka, kes omakorda on kauged sugulased näiteks meduuside ja hüdradega. Seega võib väita, et meie lõhilaste neerus pesitsev imepisike parasiit on Läänemeres elava süütu millimallika ehk meriristi kauge sugulane.»

Alles viimase paarikümne aastaga on selgeks saanud parasiidi elutsükkel. Vasemägi seletas, et kõigepealt pesitseb parasiit sammalloomades. Kala nakatumine toimub lõpuste kaudu, millest parasiit end osavalt läbi puurib, seejärel liigub ta vereringesse ning mõne aja pärast jääb pidama põrnas või neerus.

«Ta on imepisikene, umbes kümne mikromeetrise läbimõõduga parasiit, kes hakkab neerus kiiresti paljunema, mõjutades oluliselt kala üldist seisundit ja immuunsussüsteemi. Tõsisema neeruhaiguse korral langeb punaste vereliblede kontsentratsioon kala veres äärmiselt madalale ning samuti hakkavad kala neerus põletikuliste protsesside tagajärjel massiliselt paljunema siderakud, mille tulemusena võib kala neer mitmekordselt suureneda. Seetõttu on parasiidi põhjustatud haigus väikeste kalapoegade jaoks äärmiselt raske katsumus, mis võib lõppeda surmaga,» rääkis Vasemägi.

«Proliferatiivne neeruhaigus kulgeb kalade jaoks eriti raskelt siis, kui meil on keskmisest soojem suvi ning veetase jõgedes madal,» sõnas Vasemägi ning märkis, et näiteks šveitslaste hinnangul on nende looduslikud forellivarud paarikümne aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud just kliima soojenemise ja parasiidi koosmõju tõttu.

Enam kahjustuvad meriforelli populatsioonid

Ohtlik parasiit on levinud nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas, põhjustades märkimisväärset kahju nii kalakasvandustes kui ka looduslikes lõhilaste asurkondades. Vasemägi märkis, et Eesti kalakasvandustes on parasiit põhjustanud probleeme harva, sest meie vikerforellikasvandused kasutavad peamiselt allikalist ja külma vett ning sellised tingimused ei ole parasiidile soodsad. «Mujal maailmas, kus forelli kasvatatakse soojemas vees, võib parasiit kasvandustes põhjustada väga suuri probleeme,» ütles Vasemägi.

Kalateadlane rääkis, et parasiidi levik on Eestis äärmiselt ebaühtlane: paljudes forellijõgedes on praktiliselt kõik noorkalad suve lõpuks parasiidist nakatunud, samas kui naaberjõgi võib olla limaeoslasest vaba. Samuti võib jõe ülemjooks ning lisajõed olla parasiidivabad, kuid alamjooksul võib T. bryosalmonae olla väga sage. «Parasiidi arvukusele mõjuvad positiivselt veetemperatuuri tõus ning suurenenud toitainete sisaldus vees, sest soe ja eutroofne keskkond sobib hästi parasiidi vaheperemeheks olevale sammalloomale.»

Vasemägi sõnul on T. bryosalmonae rohkem levinud Soome lahte suubuvates meriforelli populatsioonides. «Oleme mõningal määral uurinud ka jõeforelli populatsioone ning enamikest analüüsitud jõgedest pole me parasiiti seni leidnud. Enamasti ongi meie jõeforelli jõed suhteliselt külmaveelised ning vähetoitelised, mis neeruhaiguse tekitajale eriti ei sobi,» ütles kalateadlane.

Vasemägi lisas, et parasiidi levikmustri mõistmiseks oleks kindlasti vaja põhjalikumalt uurida sammalloomade levikut ja arvukust meie jõgedes.

Jõed puhtaks

Vasemägi hinnangul on T. bryosalmonae poolt põhjustatud proliferatiivse neeruhaiguse näol tegemist väga ohtliku ja salakavala lõhilaste haigusega. «Eriti raskelt kulgeb forelli noorjärkudel neeruhaigus soojadel suvedel,» ütles Vasemägi ning lisas, et siis võib kalade mõõtmise ja kaalumise käigus hõlpsalt märgata kalapoegi, kes põevad raskekujulist neeruhaigust. «Haigestunud kalad ei ole suutelised taluma isegi kerget hapnikuvaegust ning mõnevõrra kõrgemat veetemperatuuri. Kui juhtub olema keskmisest soojem suvi, siis on paljudes limaeoslasega nakatunud jõgedes forelli noorjärkude arvukus sügiseks väga madal.»

Eriti kriitiline olukord tekib siis, kui mitu väga kuuma ja kuiva suve juhtub järjestikku, mis on rannas peesitajatele kindlasti väga meeltmööda, kuid see tähendab forellilastele seoses neeruhaigusega väga kriitilist perioodi.

«Otsest ravimit parasiidi vastu kahjuks senini leitud pole ja igale nakatunud kalale, kes jões ujub, ei saaks tabletti anda või süsti teha,» rääkis Vasemägi. Samas on võimalik palju teha ära meie jõgede seisundi parandamiseks ning seeläbi ka neeruhaiguse negatiivsete mõjude vähendamiseks. Kuna kõrge veetemperatuur ja toitelisuse kasv suurendavad neeruhaiguse tekitaja arvukust ning mõju, siis on äärmiselt oluline vähendada jõgede reostuskoormust ning hoida jõgede suvine veetemperatuur võimalikult madalal. Seda viimast saab efektiivselt teha näiteks paisude likvideerimisega, kuna just paisud on need, mis meie jõgedes olulisel määral suvist veetemperatuuri tõstavad. «Seega võib väita, et paisud toimivad kui vesi parasiidi veskile,» nentis Vasemägi.

Paisude likvideerimine ja kalade rändtõkete eemaldamine on seetõttu ülitähtis samm meie jõgede seisundi parandamisel. Nendes jõgedes, kus esineb ohtlik limaeoslane T. bryosalmonae, on paisude likvideerimise lisaväärtuseks veetemperatuuride langusega kaasnev neeruhaiguse mõju vähenemine.

Samuti saab jõgede vett hoida jahedana, jättes kallastele alles puud ja põõsad, mis varjavad veepeeglit otsese päikesevalguse eest. «Kui jõgi on puhas ning jahedaveeline, siis ei saa parasiit ega tema vaheperemeheks olev sammalloom seal väga laiutada ning lõhilaste järglased võivad rahus kasvada,» sõnas kalateadlane lõpetuseks. 

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.