Maamess on nagu võilill, mis puhkeb kevadel

Margus Kikkuli üheks hobiks on vinüülplaatide kogumine. Foto: Anders Urbel, Saara-Nette Tõugjas

Mänglev kõnekäänd «Kakskümmend kaks on viimane taks» õhutas vallalisi naisi olema krapsakam elukaaslase otsinguil, sest teatud piirist võimalused vähenevad. 22 aastat tagasi Maamessi käivitanud ja viimased viis aastat seda suurüritust juhtinud Margus Kikkul ei arva kahtkümmend kahte aastat küll viimaseks taksiks, kuid nõustub, et Maamess näib olevat piirile jõudnud – viimasel kolmel aastal on üritus kasvanud nõnda suureks, et iga seda iseloomustava arvu ette võiks kirjutada sõna «rekord».

Nii osales mullu messil 375 firmat kümnest riigist ja 50 000 ruutmeetrile laotunud ekspositsiooni käis vaatamas 32 442 külastajat. Aga kas ainult vaatamas? Tegelikult on messide mõte hoopis mitmekülgsem kui pelgalt põllumajanduse, metsanduse, toiduainetetööstuse ja aiadusega seotud tehnika ja toodete näitamine. Sama tähtsad on kontaktid, uus teave, kogemused, võimalus oma ettevõttesse või majapidamisse vajalikku soetada, aga ka eriline koosolemise, seotuse tunne: kõik on kohal, kuidas siis mind seal ei ole?!

Pealegi on Maamess Eesti ja Baltimaadegi suurimaid messe ning kuulub Euroopa juhtivate põllumajandusnäituste korraldajate liitu EURASCO.

Kevad poleks paljudele Eesti ja välismaa inimestele õige kevad, kui ära jääks tarvidus Tartu tee ette võtta. Mida siis ikkagi tähendab see piirile jõudmise jutt?

Messi piirid

Margus Kikkulile ei tähenda piir peatumist või tagasipöördumist, vaid uusi ideid, uut inspiratsiooni. «Mess on kollektiivne looming. Ükskõik mis teemal, ta peab olema kompaktne ja paeluv. Näiteks autonäitusel peab olema ka midagi muud peale autode, peab olema see midagi, mis sunnib inimest kohale tulema: kui ma ei tule, olen millestki ilma jäänud. Autost ta muidugi ilma ei jää, surfab natuke inernetis ja ongi käes, aga mess koosneb eksponaatidest, inimestest ja meeleoludest. Meeleolu loovad head ärikontaktid, mõnus programm, hea söök, ilus ilm. Kõik see peab olemas olema. Mess on nagu klubi, mis on küll kogu aeg olemas, aga korra aastas ta plahvatab. Nagu võilill, mille juur on maa sees kogu aasta, aga õitsema hakkab mais.»

Tartu messikeskuse ümbrus oli märtsi lõpus lage ja üksluiselt pruunikashall nagu veel ettevaatlikult saabunud kevade nägugi, aga april-

li lõpul lööb see Tallinna maantee ääres olev ala enne Tartusse sissesõitu justkui õitsema. Kaugelt vaadates nagu tohutu värvikirev lego: igasugused masinad tillukestest hiiglasteni, mille nime ja otstarvet lihtinimene ei teagi, meelitavad enda ümber kobarates mehi ja naisi ja lapsi.

«Kõik sõltub sellest, kuidas end häälestad, milliseid emotsioone ise tahad,» jätkab Margus Kikkul. «Tuleb seada eesmärgid ja need täita, kuigi loobuda oleks ju lihtne.» Nii püstitati eelmisel aastal Tartu raekoja platsile meelelahutuse tarbeks Maafesti telk, millega oli palju jändamist, lisaks veel kulukus. Lihtsam oleks see ära jätta, aga kuidas loobuda, kui rahvale meeldis. Telk tuleb tänavugi, aga seekord messi maa-alale.

Või siis selline näiliselt pisiasi nagu messi graafika. Mullu kujutati sellel hobust. Armas loom, kõigile meeldis, aga üks ja sama ei näita edasiminekut. Nõnda valiti tänavuseks märgiks kukk, millega tähistatakse ka nn messinaelad ehk erilist tähelepanu väärivad uudsed eksponaadid.

Ning kui veel piirist rääkida, siis tuleb kõige kavandatava juures silmas pidada, et mess olemasolevale näituste alale ära mahuks. «Meile tekitavad piire kõrgepingeliin, Tallinna maantee, raudtee ja teistele kuuluvad maad,» visandab Margus Kikkul Tartu Näituste maakaardi. Sellegipoolest peab Tartus sündinu Tartusse jääma.

«Enne Maamessiga alustamist uurisime, mida Tartus on varem tehtud ning siis tuligi mõte elustada vana põllumajandusnäituste traditsioon. Miks mõni asi teatud kohas paremini õnnestub, sellel on oma põhjused. Eks paljude firmade inimesed ole ju Tartus õppinud, messil saadakse kokku oma kursuse-, toa- ja mõttekaaslastega.»

Õpetaja ja õpilasmalev

Margus Kikkul ei ole ainult Maamessi tegija, tema eestvedamisel on peetud auto- ja tehnikanäitust,

motomessi, motoshow’d, sisustusmessi, õllefestivale jt populaarseid suurüritusi. Kuigi neist kõigist leiab internetist rohkesti teavet, pole projektide juhist peale nime suurt midagi lugeda.

«Hea on elada inkognito,» muigab Kikkul. Aga 22 on siiski selline kena kogus aastaid, millest võib üht-teist ka avalikkusele teadmiseks noppida.

EPA lõpetanud noor agronoom suunati Põltsamaa põllumajanduslikku ametikooli õpetajaks. «Sa võid ükskõik kui palju ja mida õppida, aga lõpuks sõltub kõik juhusest,» teab Margus Kikkul nüüd. Kuigi ta polnud tundigi pedagoogikat õppinud, meelitasid selle tööga kaasnevad hüved. Eriti kõva sõna oli uude majja pakutud ametikorter, sest koos temaga sai Põltsamaale töökoha ka pediaatrist abikaasa.

«Võrdlesin õpetajatööd näitlejatega, sest pead end samamoodi kehtestama ja kuulama panema,» meenutab Margus Kikkul. «Tund peab olema huvitav ja paeluv, aga kui õpetajal pole asja vastu huvi ega räägitavasse usku, tunnevad õpilased selle ära. Omal ajal ähvardati noori, et kui sa ei õpi, pead hakkama traktoristiks. Tegelikult oli selles koolis palju toredaid ja andekaid õpilasi.»

Kutseõpetaja ametis jäi üle palju vaba aega ja nii hakkas Kikkul suvel õpilasmalevat organiseerima. Eks sealt selle organiseerimispisiku sain,» märgib mees ise. «Õpilas-

maleva komandör on nagu väikese firma juht – 30 noort inimest on täielikult sinu vastutusel, samamoodi pead vastutama nende emade-isade ees. Kõik see oli väga huvitav, nagu ka õpetajatöö.»

Aga sealgi tuli piir ette. Kui saabus aeg pojad kooli panna, oli selge, et elus peab midagi muutma. «Kümme aastat tähendas meile murdepunkti. Lapsed ja nende haridus paneb ka vanemate elu paika,» nendib isa.

Tegu algab illusioonist

Seegi kord sekkus Margus Kikkuli ellu juhus. Tuttava kunstniku juures õpilasmaleva rühmale uut vormi kavandades tuli muuseas jutuks, et praeguse AS Tartu Näitused eelkäija Uue Tehnika Näituste juht Alo Pettai otsib abimeest.

«Mu õpilased kutsekoolis läksid parajasti praktikale ja mul oli voli sealt ära tulla. Nii ma ei pidanudki tööd otsima, see kukkus lihtsalt sülle.»

Taas amet, mida tuli õppima hakata.

«Näitustel paned eksponaadid välja, messidel käib aga äritegevus, luuakse kestvaid kontakte. See oli nii mulle kui ka teistele uus asi, keegi polnud veel marketingi õppinud, alguses käis töö katse-eksituse meetodil. Käisime ringi, silmad lahti, uurisime prospekte, igasuguseid välismesside materjale, võimalikke temaatikaid.»

Algusaastatel korraldati ka mitmesuguseid laatasid, sest tollal polnud veel suuri kaubanduskeskusi ega ka kaubaküllust. Firmad, kes kavatsesid midagi tootma hakata, proovisid laatadel turgu – kuidas rahvas selle vastu võtab?

Maamess ja maalaat on siiski kaks erinevat asja, laadalt ostad kaasa lilleampli või vorstilati, messidel tehakse märksa suuremaid tehinguid, pakub Kikkul näiteks. «Messid on rohkem professionaalidele. Talumees tuleb siia kindla sooviga otsida endale sobiv traktor või kombain, siin saab ta tehnikat võrrelda, vabaneda kõhklustest. Messilt saab tellida ja osta. Tõsi, paljud eksponaadid on juba enne näituseplatsile panemist ära müüdud, need saab pärast näitust kohe kaasa viia, mis tähendab, et nõudlus on olemas.»

Paljud käivad messidel ka selleks, et leida uusi ideid. «Kõrval

seistes ja pealt vaadates tekib mõtteid, mille peale sa ise pole varem tulnud,» teab Margus Kikkul omast käest. «Jah, enamik asju on juba kellegi poolt tehtud, täiesti uusi ideid pole nii väga palju. Kõik geniaalne on tegelikult unustatud vana, mille oleme kõrvale heinud pelgalt seepärast, et nii on mugav.»

Kui arvestada, et üht messi korraldades tuleb kavandada ka juba teist, peab tegijal olema sisemine vedru pidevalt pinges. Kuidas seda säilitada ja ennast käivitada?

«Rahulolu tagamiseks peab olema võime iseend motiveerida, sest seda ei suuda ükski ülemus ega palk. Võid õppida turundust kuitahes palju, tulemuse otsustab ikkagi inimene, tema intelligents, usk ja juhused. Lood illusioone ja vaatad, kui palju neist suudad täita. Alustad igal hommikul, kuigi mugavam oleks ehk loobuda. Lihtne on panna televiisor mängima, võtta kohvitass kätte ja mingit muret ei olegi.»

Mäng pole ainult lastele

Samas – nagu kõigil inimestel, on ka Margus Kikkulil tarve aeg-ajalt oma akusid laadida. Juba noorusest peale on ta kirg olnud suusatamine. Teine meeldiv võimalus on minna reisima, enamasti ikka sinna, kus erinevalt Eestimaast on soe ilm kindlustatud. Samas leiab aga huvitavat lähemaltki.

Nii on ta enda jaoks avastanud Põhja-Läti: «Reede õhtul võtad mõnes väikeses linnas või vanasse mõisasse rajatud hotelli toa ja siis uurid, mida sealtkandist paeluvat leida. Erinevalt meist on lätlased väikeste maakohtade kunagised majandikeskused korras hoidnud, alles on palju väikesi kauplusi.»

Huvitav on sõita ka Võru või Põlva kanti, viimane avastus oli lausa müstiliselt mõjuv Ahja jõe ürgorg. Aga tema poleks vist tema, kui ringisõtmistel puuduks väike kiiks. Nii proovis ta, kas õnnestub Pärnust Tartusse sõita üksnes kruusateid pidi, vältides igavaid asfaltteid. Oli võimalik küll, ja milliseid maastikke ning vaatepilte see teekond pakkus!

«Ka täiskasvanud peaksid üles leidma mängulisuse, sest rutiin väsitab,» on Margus Kikkul veendunud.

Koduaias on alati midagi nokitseda, tasapisi kasvab vinüülplaatide kogu popmuusika klassikaga alates biitlitest ning paar vana jalg-

ratast tuletavad meelde, et vana jääb meie elus järjest harvemaks, nende loodud meeleolu üha haruldasemaks. Aga nagu juba öeldud, vanata ei sünniks uut, meeleoluta inspiratsiooni, mida Margus Kikkul on kogu aeg otsinud ja teisigi otsima õhutanud.

Muidugi on elus rohkem värve ja inimeses tahke ning nurki, kui ühes ajaleheartiklis avastada jõuab. Jäägu selle jutu lõpetuseks veel üks pisike detail Margus Kikkuli elust: «Inimesed ei häbene enam öelda, et vahel on tore ka lihtsalt molutada. Võtad kohvitassi ja kõnnid ümber maja linnulaulu kuulates – kogu aeg ei pea midagi tegema.»

Mis aga sedapuhku on tehtud, selgub 24.–26. aprillil ehk Maamessil näeme.

Artikkel ilmus Postimehe erilehes Maaelu Edendaja.