Aasta mesiniku tarud asuvad garaažikatusel

Erki Naumanis Foto: Kairi Oja

Mõned aastad tagasi Uus-Meremaad külastades sai Põlvamaalt pärit Erki Naumanis külge ühe isevärki viiruse – mesinduseviiruse. Nüüdseks on olukord koguni «nii hull», et mesilased on end sisse seadnud tema kortermaja hoovis garaaži katusel ja haaranud suure osa tema elust.

Kahe lapse isa Erki Naumanis (34) töötab IT-valdkonnas, senini võtab see lõviosa tema päevast, ent tasapisi hakkavad mesilased põhitööle konkurentsi pakkuma ja mesindus kui tegevus põhitööga põimuma.

Õigupoolest hakkas Naumanis Tallinnas mesilasi pidama seetõttu, et nõrgad mesilaspered vajasid rohkem hoolt. «Tegelikult on minu mesilagrupid peamiselt ikka linnast väljas. Algne plaan oligi pered tagasi linnast välja viia, aga jäin oma tegevustega hiljaks ja sedasi esimesed kaks taru 2015. aastal garaaži katusel talvele vastu astusidki,» räägib ta. Toona elas vaid üks pere talve üle. «Sealtpeale olen proovinud rohkem peresid talvitada linnas.»

Tänavu augustiks olid Naumanise veerandsada linnataru kogunud üle 70 kilo mett, kogusaak jäi paarisaja kilo ringi. Enamiku meest on Naumanis siiani tuttavatele laiali jaganud.

Naumanise tegemised pole jäänud märkamata ja mees kannab uhkusega aasta mesiniku tiitlit. Eesti Mesinike Liidu lehelt võib tema kohta lugeda: «Erki on teinud ära suure töö Tallinna piirkonna mesinike heaks. Tema algatusel ja peamiselt tema eestvedamisel on tänavu (2016) moodustatud Tallinna Mesinike Selts. Tal on head mesindusteadmised ja ta täiendab neid pidevalt, uurides välismaiseid veebisaite ja teaduslikke töid. Erki idee ja teostuse toel valmisid tänavuse mesilaste päeva tarbeks vaatlustarud.»

Endiselt hobimesinik

Enese hinnangul on mees oma tegemistega endiselt hobi tasandil. «Pigem jäin ma silma aktiivse kohaliku seltsi – Tallinna Mesinike Seltsi eestvedamisega. Oleme proovinud jätkata traditsiooni ja iga kuu teisel teisipäeval koos käia, lektorite mesindusteemalisi ettekandeid kuulata ja päevakajalisi mesindusküsimusi arutada,» räägib Naumanis, kes on seltsi juhatuse esimehena mitmekülgne, alustades lektorite ja teemade valikust ja lõpetades virtuaalse tarupäeviku Hivelog eesti keelde tõlkimisse panustamisega. Lisaks igapäevased jooksvad küsimused ja projektid.

Nüüdseks on Naumanisel mesitarud ka Valdeku tänava spordihoone katusel, ehkki seal teeb läbi pööninguluugi ronimine mee kättesaamise raskeks. «Mett täis tarukorpus kaalub kolmekümne kilo ringis ja sellega juba naljalt edasi-tagasi mööda redelit ei turni,» märgib mees muigamisi. Ent sellised pisiasjad pole teda seni pidurdanud – pigem vastupidi.

Küsimise peale, kuis saavad mesilased hakkama linnakeskkonnas, nii Endla tänaval kui ka presidendi kantselei mesitarudes Kadriorus, kostab Naumanis mõtlikult, et ega mesilaste endi käest seda ju küsida ei saa, kas teile siin meeldib või mitte.

«Võin ainult järeldada, et neile meeldib. Nimelt on mesilindude toidulaud linnakeskkonnas tunduvalt liigirikkam kui linnast väljas,» tuleb üllatuslik vastus. «Ka korjetaimed hakkavad linnas enamasti varem õitsema kui maal, sest üldiselt on linna mikrokliima soojem. Kogu aeg on midagi õitsemas ja seda kuni hilissügiseni välja.»

Naumanise sõnutsi on Kadrioru park ja presidendi roosiaed kahtlemata hea korjebaas mesilastele, ent pindala on küllaltki väike. «Arvestame mesilase korjeraadiuseks ikkagi 2,5–3 km. Kogu Kadrioru ümbrus on hea korjeala,» tõdeb mees. Pigem teenib presidendi mesila esindusrolli ja tõstab tähelepanu mesilastele. Tegelikult on linnas palju tolmeldajaid, keda me kiire sagina sees lihtsalt ei oska tähele panna.

Naumanise kinnitust mööda võtavad mesilased peremehe elust suure tüki aega. «Kallis kaasa ikka kurdab naljatades, et väikeste laste isadel-emadel võiks mesindamine sootuks keelatud olla,» naerab ta. «Kahjuks on hobi tasemel tegutsedes vaja paljud asjad ise valmistada ja nokitsemist jagub igaks päevaks. Talvel vähem, suvel rohkem.»

Moekas harrastus

Linnamesilaste pidamine on populaarne Euroopas ja Ameerikas. «Helsinki linnamesinikud on meile kõige lähemal. Kahjuks pole ajanappuse tõttu saanud nendega ühiselt midagi korraldada. Arvatavasti lähitulevikus ühistegevus ikka tuleb,» loodab Naumanis, kes jälgib mesinike tegemisi ka Austraalias, Uus-Meremaal ja Ameerikas.

Põhjusi, miks linnas on järjest rohkem mesilaste pidajaid, on mitmeid. Kindlasti on selle taga keskkonnateadlikkuse kasv. Ka pole linnaelanikul enam maakodu, kus toimetada, pakub Naumanis. Samuti on linnamesinduse üks käimatõmbajaid see, et linnamesindamine on viimasel ajal meedias palju kajastust leidnud.

Naumanis ütleb, et temale on suhtlemine ja «kooselu» mesilastega õpetanud selgeks ühe tähtsa tõe –  loodusele vastu ei saa. «Sageli on põhitöö siiski peamine ja mesilased jäävad tahtmatult tagaplaanile. Siis tuleb aga tõdeda, et hoolealused on järjekordselt omaloomingut teinud ja minu töö tunduvalt raskemaks muutnud,» muigab mees. «Suurem osa mett on tavaliselt oma tarbeks läinud, sest tarbime perega palju mett. Vanemad ja tuttavad saavad oma osa. Samas ei saa salata, et mesindamine hobina on üpris kulukas, seepärast olen võimalusel osa mett kulude katteks maha müünud.» Eriti tore on tema sõnul tuttavatega vahetuskaupa teha: mesi teiste aiasaaduste vastu.

Tahaks jõuda tasuvuseni

Aasta mesiniku kõige suurem unistus ja ambitsioon on saada mesindamisega nii kaugele, et see end ära tasuma hakkaks. Praegu on vahel vaja tegevust finantsiliselt toetada.

Veel sooviks Naumanis alustada mesinduselektroonika tootmist. «Et mesindustööd lihtsustada, oleksid kaugelt jälgitavad tarud väga mugavad. Praegused kättesaadavad lahendused on aga liiga kulukad ega täida kaugeltki kõiki funktsioone,» arutleb ta.

Tallinna mesinikel läheb hästi. «Neist, kellega olen suhelnud, pole keegi kehva saaki kurtnud. Isegi uustulnukad, kes tänavu esimest korda linnas toimetavad, on kiitnud saagi rohkust ja kirjeldanud mee konsistentsi iseärasusi,» sõnab Naumanis. «Mesi sõltub ju suuresti korjetaimedest ja nagu varem mainisin, on linnas liikide mitmekesisus üllatavalt suur.»

Ju siis oskavad linnamesilased liigirohkust hinnata. Jääb vaid põnevusega oodata, mil linnamesindus päriselt tuule tiibadesse saab ja nende linnakodanike arv, kes neid tillukesi tiivulisi oma elus ja koduõuel, kasvõi garaaži katusel, näha ja pidada soovivad, jõudsalt kasvab.