Pihlakatee asendab hommikukohvi

Kuivatatud pihlakamarju võib panna teesegudesse, eriti hommikutee sisse, sest marjadel on ergutav toime. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Pihlakamarjad tuleb ära korjata, kui need on erkoranžid-punased, siis saab neid ideaalselt kuivatada. Kui öökülmad, vihmad ja udu on marjad pehmeks ja mustaks teinud, siis enam ilusat kuivatust ei saa. Kuna pihlakamarjades on säilitusaine sorbiinhape, siis võivad need ka toas või tuuletõmbega ruumis kuivada, kuid kõige parem on ikkagi kuivatada toidukuivatis vm kuivatis. Kuivatatud pihlakamarju võib panna teesegudesse, eriti hommikutee sisse, sest marjadel on ergutav toime.

Karepa ravimtaimeaia hommikutees on pihlakamarjadele lisatud kanarbikku, põdrakanepit ja maapirni. Ka värvilisi õisi võiks lisada, näiteks saialille või maapirni keelõisi.

Pihlakamarjad olid vanasti tähtsad nii vitamiiniallikana kui ka talvel külmarohuna. Pihlakaid on istutatud kodu kaitsma ja usutud, et pihlakast tehtud ehe või pulk kaitseb ka kodust eemal olles. Koduõuelt pihlaka maharaiumist seostati kaitse kadumise ja õnnetustega. Lisaks aitavad pihlakaõied ja -marjad tervist parandada ja gurmeetoitusid maitsestada.

Tänavu on palju pihlakamarju, patt oleks neid mitte kasutada. Looduslike sortide kibe maitse (parasorbiinhape) kaob kuumutamisel ja külmumisel.

Pihlakamarjades on palju C-vitamiini, see säilib töötlemisel, samuti karotiini ja pektiinühendeid, mis koos suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestale kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Pihlakamarjaseemnetes sisalduv amügdaliin suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele (ka röntgeni)kiirgusele, kaitstes raku hingamisensüüme kiire lagunemise eest.

Pihlakamarjades olev sorbiinhape toimib sapiajatina ja kerge lahtistina. Vähene sapieritus ja sapihaigused on tihti kõhukinnisuse põhjuseks. Pektiin ja parkained pidurdavad soolestikus käärimisprotsesse ja vähendavad gaaside teket. Pihlakamarjad sobivad alahappesusega gastriidi ja maopõletiku korral. Samuti on neist abi suhkruhaiguse, vitamiinipuuduse ja veresoonte lupjumise korral, palaviku ja külmetuse vastu, maonõre happesuse suurendamisel.

Kuivatatud pihlakamarju võib panna maitseainesegudesse, parem oleks marjad enne jahvatada. Pihlakas sobib liha maitsestama. Karepa ravimtaimeaias valmistame metsamaitse ürdisoola, milles on jahvatatud pihlakamari koos kuuseokaste ja punega. Jahvatatud või peenestatud marju võib lisada saia-, leiva-, pannkoogi-, keeksi- ja karaskitaina sisse. Maitse saab põnevam ja sidrunhapet pole vaja.

Pihlakamarjadest saab teha mehusid, jooke, siirupeid ja lisada kompotti. Parema maitse saab, kui marjad enne hoidisetegu sügavkülmas hoida, külmunud marjad muutuvad magusamaks ja annavad rohkem mahla välja. Olen teinud mehu nii, et sulatan külmutatud marjad üles ja lasen läbi mahlapressi. Siis lisan vett ja moosisuhkrut, lasen 10 minutit tasasel kuumusel podiseda ja kohe purki. Muidugi võib ka keetmata kujul tarbida, aga mitte üleliia palju, kuigi maitse on hea, eriti koos meega, sest pihlakamari võib ülitundlikul inimesel ärritust tekitada.

Külmutatud pihlakamarjadest ja õuntest saab mahla teha: 4–5 osa õunu ja 1 osa pihlakamarju. Eks see ole maitseasi, kuidas timmida, aga tulemus on huvitav ja kasulik! Kui mul mahlapressi polnud, keetsin õunu ja pihlakaid koos veega, siis kurnasin, lisasin suhkrut ja panin pudelisse. Ka nii sai hea joogi.

Keedetud või toorest mehu saab kasutada kookide kaunistamiseks ja koogipõhja immutamiseks, kohupiima- ja jäätisemagustoitude peal ning morsi valmistamiseks.

Mehu keetes võib lisada ka sibulat, paprikat, tšillit ja teha liha kõrvale tšatni. Magusama hoidise sisse võib panna õunu.

Igal juhul on need hoidised head külmetuse korral ja limaskestade taastamiseks pärast kurgupõletikku või bronhiti. Samuti tugevdavad need immuunsüsteemi ja seedimist, pealekauba pakuvad maitseelamusi.