Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Suurima nokaga vint - lind, kes purustab sõrmi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=1784424

Enamasti kõrgel puuvõras tegutseda eelistav suurnokk-vint satub meie silma ette siis, kui ta suhteliselt harva maapinnale laskub või sügisel toominga- ja pihlakamarju söömas, pahatihti ka kirsse ja kreeke noolimas käib.

Põhiliselt sööb suurnokk-vint nende viljade seemneid ja viljalihast ei hooli. Nagu pildilt näha, on tal on üsna kena ja pisut papagoilik sulestik. Tiiva mustjassinistest hoosulgedest on seespoolsed säbrulise tipuga.

Erilist tähelepanu pälvib ta sinihall või helepruun tavatult massiivne koonusjas nokk. See on kuni 2 sentimeetri pikkune, isastel pikemgi ja tüvikul niisama jäme. Kui vintlastel on nokk nii-öelda peene nokitsemise instrument taimeseemnetest tuuma välja koukimiseks, siis suurnokk-vindi oma on kujunenud jõuliseks tööriistaks. Sellega purustab lind ka kõvu kirsikive, neelates tuuma alla ja puistates kestatükid maha. Ülanoka serv on keskosas pisut nõgus ja alanokal vastava nurgaga, noka sisekülge tugevdavad sarvised paksendid ja pikuti nokka kulgeb mitu harja ja vagu. Tugevad alalõualihased suudavad nokapoolte vahel tekitada kuni 430 njuutoni ehk 44 kg suuruse jõumomendi või üle 10atmosfäärilise surve. Väikese, 50 kuni 60 grammi kaaluva olendi puhul on see ju lausa fenomenaalne! On juhtunud, et hooletu linnurõngastaja näpp satub linnu noka vahele ja saab rängalt muljuda, nii et sõrmeluus mõra. Põhilise toidu moodustavad vahtra- ja jalakaseemned ning mitmete puude pungad

Suurnokk-vinti võime kohata hõredates leht- või segapuistutes, näiteks parkides, puisniitudel, kalmistutel, suurtes vanades puuviljaaedades ja metsaservadel. Ta on levinud Briti saartest Jaapani ja koguni Kamtšatkani. Euroopas pesitseb üle 3 miljoni paari, laiendades vähehaaval oma asuala, ilmselt seoses kliima soojenemisega. Näiteks Inglismaale ilmus see liik 180 aasta eest, Eestisse pisut hiljem, aga Soome alles sada aastat tagasi.

Eestis on suurnokk-vindi arvukust hinnatud 20 000 kuni 40 000 haudepaarile. Ta on meil suuremalt jaolt rändlind, kes saabub oma Vahemereni küündivatelt talvituspaikadest tagasi juba märtsi lõpul. Oma pool tuhat suurnokk-vinti elab talve üle aga Eestis. Pole selge, kas need on meil pesitsevad isendid või pärinevad Venemaalt, kus karmimad pakased edukat talvitamist pärsivad.

Suurnokk-vindi paar rajab oma pesa kõrgele lehtpuu otsa, tavaliselt külgoksale. Pesakoha valib isalind ja ehitab enda murtud raagudest pesa aluskihi. Edasi ehitatakse koos ja enamasti toob isalind lähedusest, ka maapinnalt vajaliku materjali ja emane paneb selle paika. Lõpuks on pikerguse põhiplaaniga vaksalaiune kausjas pesa valmis. See on selgelt kolmekihiline: mõnekümnest oksaraost aluskiht, mitme sentimeetri paksune kulukõrtest vahekiht ning peentest kuiva rohu libledest ja vähestest metskitse või metssea karvadest sentimeetripaksune sisevooder. Ka suhteliselt madal, mõne sentimeetri sügavune pesalohk on pisut pikergune (7 х 9 cm), nii et suurnokk-vindi pesa on hõlpsalt tuntav selle iselaadi kuju järgi. Tiheda lehestiku varjul olevat pesa on aga raske silmata ja seda võib näha alles hilissügisel, kuid ka siis ei pääse sellele naljalt lähedale.

Suurnokapaarid pole niisugused territooriumikaitsjad nagu enamik teisi värvulisi ja võivad pesitseda üsna lähestikku. Ilmselt seetõttu on suurnoka laul vaikne ja kesine – peamiselt kutsehüüdude tsik ja ziii jada. Mai lõpuks või juuni alguseks on pesas 4 kuni 6, harva 7 rohekas- või sinakasvalkja tausta ning mustjaspruunide laigukeste ja kõverjoontega muna, mida emalind hakkab hauduma juba kolmanda muna munemise järel. Isane käib teda toitmas ja harva haub ka ise. Pojad kooruvad 14 päevaga, saavad vanematelt alul isalinnu toodud ja emale üle antud liblika röövikuid ja muid pehmeid putukaid, hiljem aga, kui emagi toiduretkedel käib, ka vanalindude pugus pehmenenud seemneid. Isalind käib toidu järel kilomeetri või paari kaugusel, ema otsib seda pesa lähedalt. Pesa hoitakse piinlikult puhas: alul söövad vanalinnud poegade väljaheited ära, nädala pärast võetakse roojapall nokka ja pillatakse pesast eemal maha. Kahenädalased pojad turnivad aeg-ajalt pesaoksal, 19päevaselt hakkavad lendama ja veel kahe nädala pärast peavad ise hakkama saama. Esialgu on nende sulestik hallivõitu ja alapool ähmaste vöötidega. Veel kuu aega uitavad suurnokk-vindid hajusate salkadena ringi, meelsasti kirsiaedu külastades ning poolvalmeid sarapuupähkleid ja tammetõrusid süües. Augusti lõpupoolest alates jääb neid meil järjest vähemaks ja oktoobris on nad juba talvituspaikades. Seal elatakse pöögipähklite ja oliiviseemnete varal, aga neid nähakse isegi kreeka pähklipuude otsas.

Ehkki kohmakavõitu noorlindudest elab järgmise kevadeni vaid üks viiendik, püsib suure nokaga vintide arvukus üsna stabiilsena. Rõngastusandmetel on nende eluiga kuni 12 aastat.

Tagasi üles