Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Imelised linnud: lõopistrik jahib pääsukesi ja nahkhiiri

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lõopistrik (Falco subbuteo) | FOTO: Johnsonwang6688 - oma töö, CC BY-SA 4.0, Wikimedia Commons

Lagendike ja metsatukkadega vahelduval loodusmaastikul võime suvel kohata kiirelennulist saledatiibset hakisuurust kulli.

Lähemalt silmates näeme, et tal on valge kaelus ning roostepunased püksid ja tagakõht, mustjaspruun selg ja triibuline alapool. Kaugemalt nähes sarnaneb ta lennupilt sirpjate tiibade tõttu piiritaja omaga. Tegemist on lõopistrikuga, kes on hõredalt, kuid üsna ühtlaselt levinud kogu Eestis. Sageli võib seda liiki leida rabade servamännikutes. Meil on tema arvukust hinnatud 500 kuni 800 haudepaarile.

Kevadel saabuvad lõopistrikud meile suhteliselt hilja, aprilli lõpul. Maikuul näeb neid kaunis sageli – sellal käib kirdepoolsete asurkondade läbiränne. Lõopistrik on levinud kogu Euraasia metsavööndis ja ka metsatundras, pesitsedes kohati teispool polaarjoontki. Hilise saabumise põhjus on isemoodi toitumistava: kevadkuudel söövad lõopistrikud põhiliselt putukaid, neid nii õhust püüdes kui ka maapinnal kõndides. Õhust püütud ohver süüakse lennul, kusjuures enne allaneelamist rebitakse kiilidelt ja suurematelt liblikatelt tiivad, mida mõnelt lagendikult võib vahel päris ohtralt leida. Ka kimalased satuvad lõopistrike küünistesse – nimelt haaratakse saaki jalgade abil. Putukajaht käib laug- või sõudelennul, linde aga püütakse sööstlennul. Lõopistrik suudab tabada isegi piiritajaid ja pääsukesi, aeglasema lennuga värvulistest rääkimata. Kui vaja midagi maapinnalt uurida, siis rapleb see kull mõne sekundi õhus ühel kohal.

Lõopistrikku on Lääne-Euroopas kasutatud jahikullina, näiteks põldvuttide ja rästaste tabamiseks – inglased ja prantslased kutsuvadki seda kulli «harrastuspistrikuks». Eestikeelne liiginimi on ilmne tõlge saksa keelest; ka Skandinaavia keeltes on ta lõopistrik, aga soomlastel noolekull. Iisaku kihelkonnast on rahvakeelekogujad kirja pannud lõokesekull ja pääsukesekull. Jahimehi olen õige ammu kuulnud teda nimetavat krantskaelkulliks.

Pesitsemine

Pesa lõopistrikupaar ise ei ehita, vaid leiab pesitsemiseks mõne mulluse varese-, ronga- või hiireviupesa puistu servaosas, soositumalt hästi kõrgel paikneva. Oma territooriumi ehk reviiri, mille läbimõõt on vähemalt kilomeeter, kontrollivad lõopistrikud kiivalt ja ajavad sealt naabrid minema. Osalt toimub mängulendki reviirist teavitamiseks.

Mai teisel poolel lendavad mõlemad paarilised heleda kii-kii-kii-hüüeterodu saatel kõrgel pesapaiga kohal, imiteerides rünnakuid kuni vastastikku küüniseid pidi teineteise külge haakudes. Mõnikord annab isalind emasele lennu peal üle mingi saagi.

Juuni alul on pesas 2 kuni 4 helepruuni tausta ja tumepruuni peenetriibulise mustriga muna, mida emalind hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist. Isalinnu hooleks on talle toitu tuua. Ka pisikeste valges udusulestikus poegade ajal ei tohi isalind pesale laskuda, vaid annab saagi emasele üle lausa õhust pesale kukutades.

Jahipidamine

Jahipidamise vaheaegadel jälgib isalind kõrge puu, enamasti männi ladvaoksalt ümbrust. Põhiline saagijaht käib videvikus ja koidikul ning siis on liikvel ju ka nahkhiired, keda lõopistrik osavasti tabada suudab.

Pääsukesejahti peetakse neid isegi saja meetri kõrgusel jälitades ja tihti järsu kerepöördega oma küüniste vahele rabades. Muidugi ei ole saagipüüdmine lihtne – näiteks Austrias on jälgitud kaldapääsukesi küttivaid isaseid lõopistrikke, kes tabasid ühe ohvri keskmiselt 7 kuni 8 rünnaku kohta. Noorlinde on muidugi hõlpsam kinni haarata ja ka putukajaht on edurikkam.

Pesakond

Pojad kooruvad neljanädalase haudumise järel, päeva või paarise vahega, nii et on suuruselt erinevad. Nüüd on pesakonna põhitoiduks väikelinnud, keda püütakse enamasti lennult. Sekka võidakse tuua ka mõni sisalik. Umbes 35 päevaga saavad pojad lennuvõimeliseks, aga jäävad veel niisama kauaks vanemate hoole ja õpetuse alla. Augusti teisel poolel püütakse-süüakse palju pulmalennul tegevaid sipelgaid. Siis jõuabki juba kätte septembri algus ja aeg ärarändeks üle Euroopa ja Vahemere Aafrikasse – talvitama selle mandri kesk- ja lõunaosas. Satelliidi-raadioseadmega emaslind jõudis Berliinist Angoolasse vähem kui pooleteise kuuga, uitas seal peaaegu kuus kuud ringi ja asus aprilli alul jälle koduteele ning naasis oma reviiri viie nädala pärast. Üle vihmametsaregiooni ja Sahara lennates kattis ta ööpäevas kuni 900 kilomeetrit, mujal kulges aeglasemalt.

Ehkki enamikus Euroopa riikides on lõopistrik kaitse all, lastakse neid Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas lihtsalt «spordi mõttes» sadade kaupa. Kui aga kõik hästi läheb, siis võib lõopistriku eluiga küündida 15 aastani.

Tagasi üles