Pakri poolsaare loodenurga järsaku servalt merd uudistavad loodusehuvilised võivad seal ujumas näha musta sulestiku ja suure valge tiivalaiguga tuvisuuruseid linde. Aeg-ajalt tiibu lehvitades näitavad nad valgeid tiivaaluseid.
Kaks läbi-lõhki merelindu
31. august 2017, 13:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teravkooniline nokk viitab, et tegemist pole partidega. Terav kõrv tabab nende häälitsuse: kimeda kõrge vile. Aeg-ajalt hoiavad nad nokka ja pead vee all – siis paistavad punased lestjalad – ja saavad niiviisi ujudes mõne väikese kalagi noka vahele. Ammuli aetud noka puhul paistab, et see on seestpoolt samuti punane. Sukelduvad nad hõlpsasti ja viibivad vee all isegi üle minuti.
Need linnud on krüüslid, kes kuuluvad alklaste sugukonda ja kurvitsaliste seltsi ning on sugulased kajakate ja tiirudega. Krüüslid on põhja-poolsete merede asukad, kes talve veedavad jäävabadel vetel ega pelga talvitada isegi lausjää vahel lahvandustes. Talvel on neil pea, kael ja alapool valkjad, peenetriibulised, tumedal tiival ikka valge laik. Eesti vetel talvitab neid kuni 300, kes on pärit ilmselt Soome asurkonnast. Krüüsleid võib Läänemerel silmata ka reisilaevalt. Peamised talvituskoondised on Põhjamerel, kuhu oktoobrist märtsini on koondunud enamik Euroopa enam kui poolemiljonilisest krüüslipopulatsioonist. Saaremaa läänevetel on loendatud kuni kolm tuhat talvitavat krüüslit.
Krüüslid sukelduvad kuni 50 meetri sügavusele, nii et Paldiski ümbruses võivad nad merepõhjani küündida ning sealt oma kalamenüüle lisada ka limuseid-karploomi ja vähilaadseid. Vee all sõuavad nad tiibadega ja tüürivad jalalabade abil, liikudes õige kiiresti, mitu meetrit sekundis. Ühe sukeldumise ajal jõuab lind püüda ka mitu kala ja poegadele viimiseks võtab need ristipidiselt noka vahele, muidu aga kugistab järjest alla.
Ehkki krüüslipaarid jõuavad koduvetele kohe pärast jääkatte kadumist, pühendavad nad esimesed kevadkuud mängule ja pesakoha kaitsmisele. Nende paariseos on elukestev. Krüüsli pesa on alklaste hulgas kõige varjatum: see paikneb kas järskkalda lõhes kuni mõnikümmend meetrit üle merepinna või järsaku jalamile varisenud paelahmakate all, harvem sadamakai või muu veeäärse ehitise seinaorvas.
Arktika lagerandadel leitakse krüüslipesi kaldale uhutud kastide alt, Eestist on teada krüüsli pesitsemine laevavrakis. Suuri haudekolooniaid krüüslid ei moodusta, vaid piirduvad keskmiselt 20paariliste seltsingutega. Suurtel põhjala linnulaatadel – need on isegi sadade tuhandete paaride alklaste ja kajakate ühispesilad mitmesaja meetri kõrgustel mereäärsetel kaljujärsakutel – hoiduvad krüüslid ikka serva poole. Eestis pesitseb arvatavalt kuni veerandsada paari, pidevalt vaid Pakri neeme klindijärsakus.
Juunis muneb emakrüüsel pesaurus vooderdiseta lohukesele kaks pikergusepoolset muna, mille hägusvalkjal või pisut rohekal koorel on pruunikasmustad hõredad tähnid ja laigukesed, mis muna jämedama otsa ümber pärgjalt koonduvad. Haudumine kestab neli kuni neli ja pool nädalat, osalevad mõlemad vanemad vahetuste kaupa, isane enamasti öötundidel. Musta udusulestikuga kaetud pojad vajavad alul soojendamist ja isalind toob mõne päeva kestel toitu nii neile kui ka emasele. Siis käivad kalu ja pisivähke püüdmas mõlemad vanemad ning toovad poegadele toitu kuni 15 korda päevas, lennates pesast mitme kilomeetri kaugusele. Meelissaagiks näivad olevat võikalad.
Vähem kui kuu ajaga omandavad pojad valkjakirju noorussulestiku ja libistavad end ühel ilusal päeval pesaurust vanemate mõningast vastuseisust hoolimata vette, kus neid toidetakse lennuvõimestumiseni (umbes seitsmenädalaselt). Seejärel saavad nad hakkama iseseisvalt, kuid püsivad lähestikku. Hoolimata suhteliselt turvalisest pesakohast ja vanemahoolest on selleni jõudnute arv veerand kuni pool pesades olnud munade hulgast. Aga krüüsli eluiga on kuni 26 aastat ja see kindlustab selle huvitava liigi püsimise. Eestis on ta kaitsealune liik ja Pakri neem on kuulutatud tähtsaks linnualaks.
Põhjala pingviin
Selle 22 liiki hõlmava linnusugukonna nimiliik alk on teine Eesti piires pesitsev «põhjala pingviin» – musta pea ja seljapoole ning valge alapoolega umbes varesesuurune merelind, kes nagu teisedki sugulased viibib enamasti vees.
Tedagi nähakse eeskätt talvistel jäävabadel merevetel, kuid ta pesitsemine, mida meil oletati juba sada aastat tagasi, sai tõestuse alles 1988. aasta suvel, mil koos Andres Kuresooga leidsime Põhja-Uhtju saarel kolm algipesa. Need kõik olid lihtsalt üheainsa muna haudumise kohad suurte rahnude all. Nüüdseks on alk Soome lahe väikesaartel regulaarne, ent ikkagi vähearvuline haudelind – kokku arvatavasti 10 kuni 15 paari. Talvitavaid alke on Eesti vetes loendatud kuni 3000. Neid nähakse sügavamatel mereosadel, sest algid on rekordsukeldujad, jõudes kuni 120 meetri sügavusele.
Alk tuleb kaldale ja rannakaljudele vaid pesitsusajaks. Linnulaatadel pesitseb ta servmistes osades, kasutades pesitsemiseks veidigi varjatud nurgakesi. Tema kurnas on üksainus muna. Poega soojendatakse 7–8 päeva ja veel 10 päeva pärast siirdub ta merre, hüpates-planeerides järsakueendilt vanalinnu järelevalvel alla. Edasi siirdutakse ulgumerele.
Tõeline pingviinide asemik põhjapoolkeral oli hanesuurune lennuvõimetu hiidalk, kes vaalapüüdjate ja kalurite ahnusest hävis 1850. aastaks ja kellest on säilinud vaid üksikud topised-kaavikud loodusmuuseumides.